Mia sportlik nädalavahetus

Laupäev oli väga tähtis päev, sel päeval sai sõber Siiri aastajagu vanemaks, aga vähem oluline polnud see päev ka Miale- 4 kuud vanust sai täis! Selle olulise verstaposti tähistamiseks läksime esimest korda agilityhalli- mitte veel küll tõsimeeli treenima, vaid esialgu ainult mängima. Õnneks ei peljanud Mia hallis sugugi ja ka mitte terjerite lärmakas seltskond ei heidutanud teda. Mänguasjaga veel eriti tegevuseks ei läinud, aga maiuse jälitamine ja koos perenaisega jooksmine pakkusid küll lusti.Teised koerad ei paku õnneks Miale raasugi huvi.
Peale trenni tegime veel imeilusa talvise jalutuskäigu Mõigu kanali ääres, tund aega kohevas lumes joosta ei valmista Miale probleeme.
Pühapäeval käisime vaatamas korvpallivõistlusi- seda muidugi tagamõttega harjutada Mia vaimu spordivõistlustel valitseva meluga, eksperiment õnnestus, ehkki olukord tundus Miale kahtlasevõitu- suur saal, pallimütsatused, aega-ajal plaksutamine ja hüüded, polnud sest hullu midagi, kaasavõetud maiused läksid kaubaks küll. Isegi mõnda higist spordimeest nuusutada julgeti.

Aeg lendab

Mial on veel 5 päeva sünnipäevani ja ongi loomake 4-kuune, uskumatu kuidas aeg lendab. Oleme otsinud uusi seiklusi Lauluväljakul ( suusatajad, kelgutajad, muusika, ka mõned tuttavad koerad trenni tegemas), käinud lumelinnas, teinud tutvust taksikoeraga. Mööduvad autod on juba täiesti talutavad, isegi liinibuss pole enam hirmutav! Laupäeval viibisime mõne hetke agility hallis, kus oli hulk toredaid tädisid, kes kõik oli meeleldi nõus Miale palukesi jagama. Varsti teeme uue katse ja proovime siis juba platsil mängida. Ehk tunnelitki teha, nagu Svetlana Tumanova ütles, alustab tema oma koertega äärmiselt vara ja teeb seda just tunnelist ja slaalomist.
Õhtuti kodus klikerdame. Mia edeneb väga kiiresti, eile kogemata juhtuski nii, et kinnistasin tagurdamise koos haukumisega, tuli aeg maha võtta. Suur vastutus kui koer ei ole kantpea :-)

Arsti juures

Täna oli aeg saada teine kaitsesüst, külastasime taas tuttavat arstitädi, kõige toredam oli see, et vastandina eelmisele korrale kuu aega tagasi, oli Mia võrratult palju enesekindlam. Eks oma osa mängis ka see tore purk maiustustega, kust anti maitsa nii enne läbivaatust, lausa süsti ajalgi ja peale seda. Sellistes tingimustes võiks Mia arvates lausa iga päev süsti saada. Ahjaa, kaalu on 4 nädalaga juurde tulnud 1,5 kg.

Samuti polnud hirmus kliinikuesine elava liiklusega tänav, ilmselt palju autosid koos annab ühtlase müra ja see ei ole sugugi nii kole kui üks üksik lumesahk näiteks.
Pildid on õhtusest mürglist, Mia on Setule igati vääriline vastane ja nagu alumiselt pildit näha, jääb ikka noorem peale.

Lumekoer Mia

Viimased nädalad on olnud nii kiired ja uusi avastusi on jätkunud pea igasse päeva. Mia on tutuvnud kontorieluga ja mitmete seal töötavate kontorirottidega, Mia on sõitnud praamiga, autosõit ei ületa enam üldse uudisekünnist, jalutatud on nii Väinamere jääl, Hiiumaal Kassaris, Haapsalu rannapromenaadil, Stroomi rannas ja Paljassaares, loodame, et meie loomaarst seda lugema ei juhtu :-)
Mia lund ja külma ei pelga, väike mure on ainult varvaste vahele jäävate lumekamakatega, uutest nähtustest oleme tutuvunud suusatataja ja kelgutajaga, sõbralike sheltidega, suure karmi moega koeramürakaga, kes südame poolest osutus heaks. Eemalt oleme näinud bussi ja trolli, aga üldiselt igasugu motoriseeritud häält tegevad vahendid ei ole Miale eriti meeltmööda. Mis siis muud kui õhtuti taskud ja head paremat täis ja jälle Sõle tänava äärde koera söötma. Sest toidupala on ülim nauding, mis võib osaks saada- see on Mia elu moto.