Thursday, August 12, 2010

Pereprobleemid

Meil on nüüd ammu kardetud sündmus- saabus Mia esimene jooksuaeg. Maikuus alanud tihe sõnumite jätmine s.t tihe sirtsutamine jalutuskäikudel päädis jooksukaga. Neiul vanust ka juba 10 kuud, nii et eks oli aeg ka. Kavataja rääkis, et pürride esimene jooksuaeg võib olla suhteliselt tagasihoidlik ja kui isast koera lähedal ei ole, siis isegi mitte avastatav. Nii läks ka meil, märkasin Setu suurenenud huvi Mia vastu neljapäeval ja suureks üllatuseks jõudis tippaeg kätte juba teisipäeval. Nii Setu kui Mia on mõlemad tugevat tahtmist täis ja veendunud, et nad peavad teineteise omaks saama. Mia ulub ja Setu vastab haukumisega, aeg-ajalt üritab Setu Miat puurist võrgusilma kaudu karvupidi välja tõmmata. Esimene öö peale olukorra kuumaks muutumist möödus suhteliselt mõõdukate unetundidega. Mia kiituseks peab ütlema, et ta puhastab end nii hoolikalt, et põrandal ei ole mitte üks vereplekk. Ja kui ei oleks tõesti Setut majas, siis mööduks see kõik täiesti märkamatult.
Pildikene pärineb Pireti kaamerast ja on tehtud Saaremaal Nupu talus. Trennides me veel ei osalenud, aga aeg-ajalt käisime platsil mängimas ja tegime mõne tõkke või tunneli.
Lisaks veel mõni sõna jooksukast- peale nelja päeva lakkamatutu hullumaja, tundus laupäeval olukord rahunevat ja ennäe imet, pühapäeval sain juba jalutama minna kahe koeraga, kes enam ei üritanudki vahekorda astuda. Õhtul testis olukorda ka airedale Mango, kellega koos Mõigu kanali ääres ujumas käisime ning ei pidanud temagi Miat mingi tähelepanu vääriliks. Milline kergendus, et see jama möödas on!