Monday, December 20, 2010

Aasta ja 2 kuu vanune koeranooruk

Mia elus ei ole midagi väga põrutavat juhtunud, seetõttu on ka blogis vaikus olnud.

Alates septembrist Miat vaevanud sügelemine on taandumas, vahetasime toitu, andsime õli, aga tundub, et põhjuseks oli siiski rebastelt pärinev lest, mille vastu oli abi Strongholdi nimelisest täpilahusest. Nüüd on hakanud ka  kraabitud kohtadel karv  taastuma. Kratsimise tõttu õnnestus Mial endale mõlemasse kõrva hematoom tekitada, mille tühjendamine oli paraku võimalik ainult narkoosis. Seetõttu otsustasin sama narkoosi ajal ära teha ka düsplaasia uuringu, mille tulemus osutus tõeliselt rõõmustavaks: puusad A/A ja küünarliigesed 0/0!
Sel laupäeval mängisime hallis koos mitmete toredate inimeste ja nende koertega tunnelite võistlust. Õhkkond ilmselt erines Miale oluliselt trenni meeleolust ja paraku kajastus see ka tema jooksus, vähemalt kolmandik tähelepanu läks ümbritsevale ja kiirus oli seetõttu mitte eriti hea.
Esialgu tegin otsuse mitte tunnelite võistlusel startida, aga seejärel mõtlesin ringi. Kus mujal me siis võistluste õhkkonnaga harjume kui mitte võistlustel. Ja seega on oodata 02.jaanuaril starti habemega debütante ( ehk Piimahabemed): terjerilised Ruudi ja Borka ning lambakoer Mia.
Koduses elus on Mia vägagi produktiivne korraldama sigadusi, kõik mis ripakil see ära. Laupäeva hommikul kui ma olin lubanud endale tunnikese pikemat und, tuli mulle uksel vastu Mia, kes oli varavalges asunud kuduma endale uut vesti ja sellest oli tal ka suht palju juba valmis, rindkere ja käpad olid korralikult sisse mässitud ja vardadki tilpnesid küljes, tuleb ainult õnne tänada, et ei juhtunud suuremat õnnestust. Lõngakerad on üldse Mia suur nõrkus, eks mul tuleb ikka see motivatsioonilõngakera kasutusele võtta.