Thursday, September 29, 2011

Mia 2!

Proloog
Dornbirn, sept. 2009 Eesti agility fännid shoppamas hea valiku ja soodsate hindadega kingakaupluses
Tiina: Ma ei saa ju midagi osta, mul ei mahu kingad enam koju ära
Ester: Tead, Sul on hädasti vaja, et üks noor koer Su kingad üle käiks.

Mia ema Dori
Tegelikult oli selle keskustelu toimumise ajaks mul potentsiaalsele kingahävitajale juba silm peale pandud. Minu unistuste koer pidi olema pikakarvaline, liivakarva ja hea õnne korral ka midikasvu pürenee lambakoer. Kuna mu kindel soov oli kutsikaid enne lõpliku otsuse tegemist vaatamas käia, siis olin otsustanud Soome kasuks. Aprillis Helsinkis agility võistlustel nähtud pürenee lambakoera crazy pilk oli mind sedavõrd võlunud, et kui nüüd teada sain, et sama koer kutsikate ootel on, ei suutnud enam seda mõtet maha matta.
Mia 9 nädalat vana
Sündiski 2 emast kutsikat, külaskäik Soome Lea juurde jättis igati soodsa mulje ja kahest kutsikast väiksema arvas kasvataja mulle nii kasvu kui temperamendi poolest sobivaks, siis nii saigi otsus tehtud. Mia nimigi tekkis ise-enenest ja loomulikult. Aga kingi muide suurt ei hävinudki :-)
Kui mul juhtub pisut aega tekkima- raske küll ette kujutada, millistel asjaoludel see saaks juhtuda, siis püüaks edaspidi  kirjeldada oma esimest kahte aastat karjakoera omanikuna.


Mia peaaegu 2 aastat vana  Foto Livia Kask


Saturday, September 24, 2011

A0 võistlused

Mis selle kõige kohta öelda- lühidalt öeldes esines jooksmise ilminguid. Protokoll kõneleb meie kohta 2xDSQ. Minu unelmate lendstarti ei olnud võimalik sooritada kummalgi rajal, seega tuli koer istuma jätta, mis meil välja ei tulnud. Mõlemal korral tuli Mia tõkkest mööda seda võtmata. Viimasel rajal oli muidugi puhtalt viga, et ma üldse koera kutsusin, oleks pidanud minema tagasi ja Mia õigesse asendisse istutama. Ja kui diskvalle antaks rajal rohkem kui üks, siis me oleks neid mitu saanud. Üldse oleks mul nüüd aeg hakata aru saama, et Mia sammu pikkus on oluliselt suurem kui mu varasematel koertel ja see nõuab juba hoopis teistsuguseid juhtimisvõtteid. Aga muidu oli tore, mõni rajalõik nägi välja juba natuke agility moodi:-)

Monday, September 19, 2011

Tunnelite karikasarja viimane etapp

Selleks hooajaks on siis tunnelitega ühel pool, Mia tegi erilise särata kaasa kõik etapid, tegi palju puhtaid radu, kuid paraku kõik lonkides. Viimane etapp toimus koduplatsil, aga sellest ei olnud palju abi, reede õhtuse trenniga võrreldes oli koer nagu ümber vahetatud. Ilmselt poleks ma esimese raja stardis üldse pidanud Miat sundima istuma selg inimeste poole, vaid õigem oleks olnud lendstart. Kuidagi ei saanud seda jooksu käima, vast ainult kaks sirget tunnelit lõpus lisasid pisut hoogu.
Teise raja start oli meile lihtsam, kedagi ei olnud seljataga ähvardamas ja tempo oli parem, seniks kuni Mia pilk jäi pidama rajaabilisele, sealt saime kirja tõrke ja peale mõningast pingsat põrnitsemist jätkasime teekonda siiski üpris lustlikult, rajaabiline nimelt ei hammustanud ega teinud ka muud koledat :-)
Viimaselt etapilt meile seega 20.koht.
Eelmisel nädalavahetuse hängis Mia Soomes ja vaatas kuidas päris agilitykoerad tegusid teevad. Soojendusplatsil oli võimalik proovida, kas Mia tunneb ära slaalomi (õnneks tundis) ja harjutada Sk-d samal ajal kui kõrval toimub agility võistlus. Kontakt polnud paha tegelikult :-) ja üldse oli Soomes tore olla.
Kui nüüd ei hakka lähipäevil Mia jooksukas, siis saame reedel end proovile panna A0 hüpperajal. 

Sunday, September 4, 2011

Slaalom

Üks viimase aja edusamme on see, et Mia hakkas tegema slaalomit. Õpetamiseks kasutasin tunnelimeetodi nö. püstkoja alamvormi. Õppimise algusest on möödunud ca 1 aasta, kindlasti saaks ka kiiremini, kuna Mial motivatsiooni ja kiirust just ülearu palju polnud, siis me ei kiirustanud kuhugi. Selgeks saamine tuli kuidagi ootamatult ja jääb üle ainult kahetseda, et ma rohkem ei viitsinud filmida õppeprotsessi erinevaid staadiume. Muidugi on suur hulk tööd ees, et kinnistada erinevaid sisenemisi ja erinevaid keskkondi.
Osalesime Miaga Alen Marekovici koolitusel, nähes esimest rada, oleksin tahtnud tormata koju koera vahetama. Seda ma aga ei teinud ja tegelikult polnud põhjustki, Mia oleks hakkama saanud suurepäraselt, kui ma oleksin võtnud vaevaks õppida selgeks rohkem kui 4 esimest takistust. Miskipärast ma ei suutnudki sel päeval keskenduda ja ilmselt ainult seetõttu, et Alen oli mind nädalavahtusel näinud A3-s võistlemas, jäi küsimata küsimus, kas tegu on minu esimese agilitykoeraga :-) Mia nautis jooksu aga tõsiselt ja isegi meie tutikas slaalom tuli raja sees välja. Koolitus oli vahva ja motiveeriv, ehkki meie hoolega õpitud ``soome`` pöörded ei leidnud heakskiitu kui mõttetu fancy stuff :-)
Kontaktpindade rajal tegime ainult poomi, mille normaalkõrguses jooksmine on samuti uus asi. Välja tuli seegi :-) Alenilt sai Mia kiita, minu kommentaarile, et tegelikult on see koer üks suur jänespüks, vastas Alen Miat sasides, et Lal`lt või Tani`lt oleks ta juba ammu sellise tegevuse eest hambaid saanud ja et mul on tegelikult julge pürenee lambakoer.