Seekord siis kahepäevane võistlus mõnusa ilmaga superheas kohas, kõik oli väga tore kui jätta arvestamata, et minu jalg oli perses- nii nagu üks Uulu agilityfänni tabavalt väljendus. Mia meeleolu oli väga hea, soojendusplatsil õnnestus ka mäng, vaatamata Mia heale meeleolule ei hakanud ma siiski laupäeval katsetama stardis istumist, vaid sooritasin lendstardid. Agilityrajal saime poomilt viieka ja paraku tõmbasin slaalomi lõpus Mia oma läbematusega jälle 1 pulk enne lõppu välja. Aga igal juhul see on meie esimene tulemus A1-s.
Hüpperada läks juba paremini, nüüd olin avastnud selle, et kui enne jooksu jalg tugevasti kinni siduda, on tunduvalt vähem valus joosta ja edasidi ma nii tegingi. Hüpperajal oli juba tunda esimese nulli lõhna, paraku jätsin koera ripakile ja selle asemel, et viimased tõkked võtta, näitas Mia kui iseseisvalt ja eemalt ta oskab slaalomisse minna :D
Pühapäeva hommikul saime jälgida edasijõudnud võistlejaid, veidi treenida soojendusplatsil ja aegajalt koera jões jahutada, sest A1 stardid olid alles päeva lõpus.
Seekord otsustasin Mia starti istuma jätta, esimesel rajal tuli see ka hästi välja. A kontakt oli ilus, poomil vähemalt kohtunik kätt ei tõstnud, paraku olin jälle läbematu slaalomis ja trügisin liiga vara peale tagantlõikamist Miale peale. Siit tõrge ja paraku kiires rajalõigus ei suutnud ma piisavat tempot pidada ja sain aru, et valest tunneliaugust pääsu pole, sinna Mia rõõmsalt suunduski.
Viimane rada oli hüpperada, mille teine takistus oli pikk sirge tunnel. Seekord tuli Mial kole peale ja istuma ta ei soostunud, peale istumise üritamist startisime koos ja muidugi ei suutnud ma sammu pidada, minu hüüe, mis pidurdas küll Mia valest tunnelist eemale, tõi alla ka ühe pulga ja üldse lõppes see rada veidi hiljem järjekordselt vales tunneliaugus, enam- vähem samas situatsioonis, mis eelmiselgi rajal.
Vaatamata tulemustele võistlusraamatus olen igati rahul nädalavahetuse resultaadiga, Mia eneskindlus vähemalt koduõue võistlusel on kenasti kosunud ja kiiret klassivahetust ma ei eeldanudki, A1 radu on palju lõbusam joosta ja vajalikku kiirust koguda. Raskematel radadel pole meil veel midagi teha, laupäevane õhtune avatud hüpperada oli meil täielik äparduste jada ja selle tõestus, et kuhugi järgmisse klassi pole põhjust kiirustada.
Elu keerdkäikude tõttu osutus minu ammu täiesti välistatud Viljandi sõit siiski teostatavaks ja nii sai autonina jälle Mulgimaa poole keeratud veendumaks, et Viljandis leidub siiski ka normaalset ilma ja mitte iga kord ei lenda seal telgid ja ei loksu järves meetrine laine. Saatuse ninanipsud ei olnud aga kaugeltki mitte läbi, algas see tegelikult juba reede õhtul kui peale trenni koertele süüa andes juhtus äpardus- pürenee näljarott nimelt üritas söögi saamise nimel mööda sahvri seina üles ronida ja niiviisi pääsesid liikuma umbes 10 veiniklaasi, mis omavahel kokku puutusid ja sadasid mustmiljoni killuna sahvripõrandale. Üks nendest kildudest leidis kukkudes tee minu kanda ja uuristas sinna pisikese sügava augu. Hommikul jalale toetumine oli väga vaevaline, ära jäid nii rajatreening kui maijooks :-( Aga ehk leian nüüd motivatsiooni võtta käsile toidust loobumise harjutused :D
Viljandisse sõitu ei kavatsenud ma seetõttu katki jätta, mõtlesin, et küsin kellalööja tööd, kui must jooksjat pole. Pühapäeval oli jalg siiski oluliselt parem ja nii otsustasin siiski startida. Rada tuli mudugi kavandada suht liikumatule koerajuhile, ise-enesest päris huvitav väljakutse. Algajatele kohta oli rada üksjagu keerukas ja samuti 200m pikk, mul oli tõsiselt hea meel, et aussi Spot, kes pidi ka algselt osalema, sai kiirväljakutse Soomemaale ja Viljandisse ei sõitnud, no me oleks seal näidanud mitmel erineval moel, kuidas tunneleid annab läbida. Ka seekord olid eelmisel korral Miale õudu valmistanud pallurid platsis, aga minu suureks vaimustuseks oli Mia täisti adekvaatne, stardis istumist ma küll ei soovinud veel katsetada, tegime lendstardi ja Mia õnneks süttis kohe. Kaotasin Mia ära täpselt seal, kus ma kartsin seda teha ja dsikvall oli käes. Ryderiga üritasin samas kohas teisiti, aga juhtus täpselt sama, lihtsalt teostus oli erinev. Vaatamata DSQ-le olen mõlema koeraga väga rahul Ja noh see jalg- võrreldes laupäevaga oli ikka palju parem ja minu lonkeliigutused olid siiski enam- vähem talutavad :-)
Teisele rajale startides aga tabas mind esimest sammu tehes terav valu sääremarjas ja nii nagu soovitatakse peavalu puhul raudvardaga varbale koputamist, siis nüüd minu kannavalu kadus, sest uus valu oli kordades hullem. Ega midagi, tegime para-agilityt ja katsetasime kui iseseisvalt Mia tunneleid mõistab võtta.
Ryderiga enam rajale minna ei olnud küll võimalik, aga kiirelt oli võtta asendushändler Glen- poisid said omavahel kohe klapi ja tegi superjooksu saavutades mini-midi klassi kolmanda aja!
Abivalmis seltskond raja ääres abistas santi igati, oldi valmis ka kiireks amputatsiooniks, nii karmiks küll asi ei läinud. Ilmselt peaks soetama selle medikamendi, mis platsilt ärakantud jalgpalluritele peale pihustatakse, mispeale mees kanderaamilt püsti tõuseb ja platsile tagasi jookseb.
Jään nüüd ootama seda õnne, mis killud tooma peavad :-)
Väga tähendusrikas päev on seljataga- esimene ametlik võistlus. Eellugu oli enam kui veider, nimelt olin täiesti kindel, et Viljandi võistlus toimub pühapäeval, tõde selgus juhuslikult reede õhtul kell 7! Kui nii, siis nii, tuli end kiirelt ringi programmeerida. Tegelikult ei olnud mul üldse plaanis Viljandis osaleda, aga kiusatus sai minust siiski võitu. Kahtlust tekitas võistluse kuulutuses mainitud staadioni harjutusväljak, seda põhjusel, et Mia elu suurim hirm on igasugu pallilöögid ja üsna loogiliselt võis arvata, et küllap staadionil ka palli mängitakse. Ja muidugi täpselt nii läkski! Pallimäng algas täpselt siis kui A1 kord võistelda oli. Õnneks leevendas olukorda ülitugev tuul, mis puhus just agility platsilt staadioni poole ja leevendas pallimütsatusi üsnagi oluliselt. Mia kõrvakuulmine on muidugi piisavalt hea, et kuulda hääli üle tuulemüha. Tegin, mis suutsin, et Miat hoida tegevuses enne starti ja vältida paanikasse langemist, õnnestus see vahelduva eduga ning seekord ei jätnud ma teda enne rajale minekut hetkekski oma mõtetega üksi (Tartus tegin selle vea teisel rajal). Igaks juhuks panin avatud uksega puuri platsi kõrvale nö. varuväljapääsuks Miale. Ikka parem kui paanikas koera Viljandi pealt püüda. Hindasin oma võimalusi umbes 50-50, et Mia siiski jooksma soostub. Õnneks tuli ta minuga stardist kaasa, mingit püsivust pole sellises situatsioonis vähimatki mõtet proovida. Hüpperaja kolmandast tõkkest tuli Mia mööda, ega ma seda tõket ka üldse ei näidanud. Mul polnud mõtteski teda hakata tagasi tooma, hakka veel liikuvat looma pidurdama, läksime järgmisele takistusele ja teenisime diskvalli. Slaalomisse sisseminek tagantlõikamisega õnnestus hästi, paraku lipsas Mia enne lõppu välja.
Teine rada sisaldas kõigi võimalikke kontaktpindu, Mia meeleolu oli juba hulga kindlam. Paraku ei näidanud ma A-d üldse, jooksime mööda ja saime tõrke. Kiik õnnestus, kuigi mina unustasin nii kiige käsu kui vabastava käsu ja üldse avastasin end peaaegu näppepidi kiige küljes ;) Slaalomis tuli aga jälle viga viimase pulga vahelejätmise näol.
Ehkki kahe diskvalli omanik, olen siiski rahul, et läksin. Saime proovida ekstreemseid tingimusi, ma ei pea mitte tormituult silmas, vaid just nimelt meie isiklikke ektreemtingimusi ja et Mia siiski jooksis, on mulle suur võit. Video eest suur tänu Ruudi perenaisele Maarjale!
Kuigi seekord oli A0 päeva viimane võistlusklass, ei mallanud ma siiski kodus rahulikult oodata ja oma võistluse alguseks kohale tulla. Pärnu võistlusplatsi lisaväärtuseks on Tammistu matkaraja, kus me ka seekord ringi ära tegime, mõnusast ujumisest nagu mullu sai tehtud, on küll paraku asi praegu veel kaugel, Mia oma tuttavas mudamülkas käis aga ära.
Kuna pidin jooksma ka Ryderiga, siis läks mu programm päris tihedaks, õnneks aitasid Epp ja Marina mul kõige vajalikuga toime saada. Peale Ryderi jooksu toimus kiire koertevahetus ja ega Mia häälestamiseks aega jäänudki, aga tundus, et see ei seganud üldse. Otsustasin Mia eneskindluse lisamiseks teda mitte istuma jätta, vist toimis. Mia jooksis päris talutava kiirusega, üks tagantlõikamine tuli küll pisut sunnitult välja. Puhas rada ja napp ajaline võit Ryderi ees! Kiirematele tegijatele maksiklassist ca 3 sekundiline kaotus.
Agilityrajal kordasin samuti starti koos koeraga, poomikontaktile saime pihta ja olles äsja Ryderi samas kohas tunnelist üle tõmmanud, langesin nüüd teise äärmusesse, Mia tallad kadusid valesse tunneliauku ;) Muus osas olin aga väga rahul, slaalom õnnestus, kohtunikuhärra salakaval lõks järgmise tunneli juures meid ka ei püüdnud, kiirustki oli, aga kiiremat poomi ületamist oleks soovinud. See, et kontaktiviga ei olnud, oli pigem juhus, praegune seis on nii, et Mial TAKO halli pikema poomiga õnnestub, aga lühema poomiga on sammu seadmisega suuri raskusi.
Vaatamata sellele on nüüd otsus lähituleviku suhtes tehtud. Lõpetame tõkete-tunnelite jooksmise ehk A0 ära ja asume A1 kallale. Väga raske otsus, tuletasin seda tehes meelde kui palju muutusid Mia treeningud hasartsemaks kui lisandus rohkem takistusi, vaimustust tekitasid nii A, kiik kui ka slaalom. Sotsialiseerumisprogramm jätkub A1-s ja kuna ma viimasel ajal olen targutanud kui halvad on kiired klassivahetused, siis nüüd on aeg seda pika praktikaga A1-s tõestada :)
