Thursday, August 22, 2013

Monday, August 12, 2013

EO 2013

Enne EO sõitu oli lennureis see asi, mis mind kõige rohkem muretsema pani. Mia on küll vägagi kogenud reisisell, kuid lendamine oli meil seni järgi proovimata. Teades kui tundlik võib olla pürenee lambakoer stressile, siis olin vägagi mures,kujutasin ette, kuidas Mia üritab boksist välja murda ja seetõttu laenutasin parima võimaliku lennuboksi, kus plastklambrid olid lisaks turvatud kruvikinnitusega. Lennujaamas sujus kõik kenasti, nägime ka seda, kuidas koerad lennukisse laaditi. Vähemalt meie lennujaamas toimus koerte pagasisse paigutamine transportlindil, millel puudub igasugune turvaääris, nii et tegelikult kui koer peaks paanikasse sattudes boksi ümber lükkama, siis ta sellega ka asfaldile kukub! Õnneks oli Mia täiesti rahulik ja oli näha, kuidas ta pead keerutas ja üle lennujaama vaatas. Amsterdami jõudes saime koer oodata ligemale tunni, selgus, et koerad on koos transfer pagasiga lennujaama kruiisil- esmalt jaotatakse laiali pagas ja seejärel tuuakse ära koerad. Tundus, et Miale kruiis meeldis, sest minu juurde saabus ta heas tujus ja igasuguste stressimärkideta!
Amsterdamist rentisime auto ja pisut alla 200km. vahemaa sai kiirelt läbitud. 
Hotell oli mõnus, ohtralt oli ruumi koerte jalutamiseks, paraku puudus aga tubades jahutus, sooja aga oli õues väheke alla 30 kraadi. Õnneks saime tuppa ventilaatori, mis vähemalt õhku ringi ajas.
Esimesel päeval jõudsime ka ligidal asuvasse Sittardi (on vast nimi :P) linna, kus jalutasime vanalinnas ja käisime väljast tagasihoidlikus, kuid seest ülimalt suurejoonelises Peetri kirikus, isegi küünla panin seal põlema ja soovisin ka oma salasoovi.

EO viis meid sel aastal Euroopa südamesse- pendeldadasime kolme riigi vahel- elasime Hollandis, võistlesime Belgias ja kui oli tahtmist, siis võis õhtustada Saksamaal :)
Võistlispaik oli Neeroeterenis ratsaspordikeskuses. Neljapäeval oli esmalt vetkontroll, nii põhjalikku kontrolli ei ole ma ühelgi MM-l kohanud, koertel vaadati üle hambad, kõrvad, kombiti kõik liigesed ja vaadati käpapadjandeid, kas keadagi ka võistluselt elimineeriti, seda ma kahjuks ei tea. Treeninguks oli hall jaotatud neljaks- kaks platsi olid makside ja kaks platsi midi- minikoerte käsutuses. Ei mäletagi, palju treeningminuteid meil oli, aga igal juhul jätkus neist küll ja veel.
Liivane pinnas oli väga mõnus ja Mia meeleolu suurepärane, Kristina tegi Miast mitmeid ilusaid pilte. Vaatamata üliheale kiirusele, ei saanud Mia siiski pihta ühelegi poomikontaktile. Elektrooniline laud ei tekitanud aga mingeid probleeme.
Peale treeningut külastasime Bree linna, einestasime välikohvikus ja pärast seda värskendasime end purskkaevus.

Seni oli kõik sujunud lihtsalt suurepäraselt, kuid külm dušš saabus esimese võistluspäeva hommikul. Midide esimene rada oli reedel peaväljakul,mille teises pooles jooksid maksikoerad. Paraku täpselt meie ajal tegid oma sooritusi lärmakad itaalia mehed, kes igas õnnestumise või ka ebaõnnestumise korral emotsionaalselt reageerisid. Nägin, et Miale see üldse ei meeldinud, siiski lootsin, et asi paraneb kui rajale saame. Olin sedavõrd optimistlik, et isegi ei planeerinud lendstarti teha, mis oleks ilmselt olnud ainuõige otsus. Nii juhtuski, et Mia kadus platsilt minema ja loomulikult saime selle eest ka diskvalli.
Videol on meie jooks peale diskvalli
http://www.youtube.com/watch?v=1IraYfKe4Ns&feature=youtu.be
Hüpperada toimus pisut eemal asuvas katusealusel väliplatsil, lootsin, et seal sujub meil ehk paremini, aga vastupidi, hoopis hullemini läks, Mial silmavalged välkusid hirmust ja jooksule ei suutnud ta üldse keskenduda, ainult jälgis, mis toimub raja ääres.
http://www.youtube.com/watch?v=7H85HJaWZ9o&feature=youtu.be
Kahjuks sama toimus ka järgmisel päeval, ehkki läksin nüüd starti alati koos puuriga ja toimetasin kogu aeg koeraga, ei olnud kasu midagi, ühtki normaalset jooksu me EO-l teha ei suutnud :(

Selline asi teeb muidugi äärmiselt kurvaks, sportkoera kasvatades mõtled ju ikka ka sellele, et tahaks hästi esineda ka väljaspool kodumuru. Paraku ei ole sellist suurvõistluse õhkkonda ka kuigi lihtne treenida.
Mia osales täieliku algajana ka aasta tagasi Rootsis EO-l, aga seal oli tegu välivõistlusega ja analoogseid probleeme meil ei olnud. Nüüd tuleb meil leida võimalused, kus kohata käratsevate inimesi ja koer nende juuresolekul tööle saada.
Muidu oli võistluste korraldus väga hea ja ladus, Eesti teamleader Rebane juhatas meie vägesid tõelise professionaalina hallates vabalt neljal platsil toimuvat. Eesti maksifinalistid pakkusid ka suurepärase vaatemängu, seekord jäi küll pisut puudu, aga juba teadmine, et meie koerad suudavad maailma paremikuga rinda pista, on ülimagus.  Pealtvaatajate kohti oli napilt, aga ega ausalt öeldes neid niisama vaatajaid eriti polnud ka, enamik kohalolijaid olid siiski võistlejad. Finaalide ajal tuli saadud istekohast 10 küünega kinni hoida.

Kuna meie tagasilend oli esmaspäeva õhtul, siis vaba päeva sisutasime esmalt pika hommikusöögiga ja seejärel sõitsime Amsterdami külje all asuvasse pisikesse mereäärsesse Volendami linnakesse, kus promeneerisime piki mereäärt, vaatasime kohalikke nukumajakesi ja sõime friteeritud kala a la Raijo.
Mõned neljajalgsed käisid ujumas ja tegid spa protseduure :P




Kõigi piltide ja videomaterjali eest suurim tänu Kristina G.

Sunday, June 23, 2013

Kevad 2013

Treenigutest
Tuleb tõdeda, et endale antud lubadust kogu RC (running contacts) protsess kenasti blogisse arhiveerida, ei suutnud ma paraku pidada. Tagasilööke protsessis on olnud mitmeid ja erinevatel asjaoludel tekkinud treeningpausid on samuti oma jälje jätnud. Siiski on  Mia kiirus poomil, mis tegelikult on kogu asja aluseks, meeldivalt edasi arenenud ja püssi me põõsasse ei viska vaatamata sellele, et võistlustel meil poomikontaktiga uhkustada ei õnnestu. Seniks tunneme ruumi ülima kasutusmugavusega jooksva A ületamisest ja treenime edasi.
Võistlustest ei ole jõudnud midagi kirja panna- kui hakkaks kõiki meie ebaõnnestunud starte kirjeldama, siis ilmselt saaks internetis ruum otsa :P
Praeguseks hakkab mul siiski lootus tekkima, et tunneli otsas valgus paistab. Natuke eneseusku lisas ka viimane Tallinna RV võistlus, kus me ei saanud disklaffi ei hüppe- ega agilityrajal. Ja CACIAGki jäi ju tegelikult ainult poomikontakti taha.
Poola IABC2013
Suurepärase kogemuse saime Poolas  IABC-l võisteldes. Nelja päeva vältel jooksin 27 rada, vist? See sundis tõsiselt enda füüsilisele ettevalmistusele mõtlema, ausalt öeldes oli ikka päris raske ja paar korda sai end lausa pildituks joostud. See küll Mia radu ei puuduta, kuna lambakoer töötab suuremalt distantsilt, aga Lill sundis küll mind endast kõik andma ja õhtuti oli selline tunne, et nüüd enam mitte üks jooksusamm. Aga peale kosutavat und bungalos (mis broneerides tekitas tunde, et palm ja võrkkiik on ka komplektis, aga tegelikkuses osutus tagasihoidlikuks kaljujoonistega kaunistatud onnikeseks) olin jälle valmis starti asuma.


Bungalo koos valvekoeraga
 Poolast jäi enim meelde eestlaste pidev poodiumikohtadele jõudmine, algul see ehk üllatas- on ju teada, et Eesti agilitysportlased reisivad suurtes hulkades mööda maailma ringi, kuid eales midagi ei saavuta- kuid muutus ruttu äärmiselt meeldivaks igaõhtuseks rutiiniks amfiteatris. Ei tea, kas aitas kaasa teadmine, et kui Eestis on juba üks maailmameister, siis pole vaja tagasihoidlik olla.

Mina ja Mia ülihäid tulemusi Poolast ei saanud, kuid Mia eneskindlus ja kiirus kasvasid iga päevaga. Kui esimese päeva esimesel rajal Mia jooksis poole vinnaga, jäi suisa slaalomis seisma ja tegeles ohtralt ka raja kõrval toimuva jälgimisega, siis mida edasi, seda paremaks läks. Nüüd on ka tulemused netti jõudnud, aga pole jõudnud nendesse süveneda. Ka puhas A3 agilityrada oli käega katsuda, kuid paraku viimasel tõkkel saime tõrke ja jäime kokkuvõttes 9-ndaks.
Foto Tuuli Kauer

Võistkondlik ag rada, ebaõnnestus start ja rada lõppes kiirelt vales tunneliaugu-
http://youtu.be/jrmPkNjjy3Q
Open jumping, ilmselt meie parim koht 8/63-st http://youtu.be/ML9u7Kw_lj8
A3 rada- http://youtu.be/8XMPuJ0nKX4
A3 rada- http://youtu.be/CEwHCsR7mII
Hüpperada, kus mina slaalomipulka ei märganud ja seega nautisin jooksu kuni lõpuni
http://youtu.be/rjr0PQWCPT0
A3 rada, kus stardis sai diskvall ära võetud, et oleks hea rahulik joosta
http://youtu.be/-6iWG7oqmCM

Kindlasti tahaks ka edaspidi osaleda All Breeds Cupil, võistluse formaat kui selline on ülilahe ja joosta saab palju ning erinevate kohtunike radu.

Monday, February 25, 2013

Running contacts lesson 2 ja 3

Jaanuari algul olime staadiumis, kus oli aeg astuda samm plangult edasi.
Jaanuari esimene nädal - konstruktsioon madalast lauast planguga, koer kogub eelkiirenduse tunnelist, hüppab lauale, peale planku endiselt lühike sirge tunnel, mille postiivne mõju Mia kiirusele on ilmselge. Tulemuseks mõned üsnagi kenad tabamused.

Tegime mõned treeningud laual ja seejärel oli aeg muuta harjutust raskemaks. Laua abil üritasin lisada ka pealejooksu, aga ei suutnud leida püsivat ja koerale ohutut konstruktsiooni, seega oli ainuke lahendus võtta kasutusele metallpoom tema kõige madalamas võimalikus asendis.
Oli õnnestumisi ja ebaõnnestumisi, kahjuks oli mul taipamatust proovida ka nurga alt lähenemisi poomile ja see rikkus Mia senise kena 5 sammulise jooksu lootusetult.
Saime Silvia käest nahutada ja korralduse harjutada ainult poomile otse pealetulekut ja kui see ei aita, siis uuesti eelmise harjutuse (s.t. mahajooks madalalt laualt) tagasi.
Kui laua puhul polnud mul probleeme samal ajal palli viskamise ja klikkimisega, siis poomi puhul paraku jäin jänni. Maa, mida ma jooksma pean, on oluliselt pikem, pallid hakkasid aina võpsikusse minema ja klikkimise kvaliteet langes, seega sai klikker usaldatud Margiti kätte, kes kullipilgul jälgis poomi otsas toimuvat. See periood oli tõsiselt keerukas, laualt joostes väga ilusad tabamused, poomi puhul aga nii ja naa.
Vahepeal oli tuju täitsa ära, Silvia jaoks polnud isegi mõtet mingeid uusi videosid kokku panna, vaid nüri järjekindlusega tuli kuidagi üle saada mustast perioodist.
Vahelduseks harjutasime Miaga 4 jala kaussi mahutamist.

Kolmanda tunni materjalides saime ülesande hakata võimaluse korral vaikselt üle minema staatilisele mänguasjale, aga nii nagu kohe hoiatati, on koeri, kelle puhul peab äärmiselt kaua siiski palli viskama, ei ole mingit kahtlust, minul just selline koer ongi :-)
Visa harjutamine hakkas siiski vilja kandma, veebruari keskel tõstsime poomi ühe sammu võrra kõrgemale ja õnneks mingit tagasilööki ei saabunudki. Üheks uuenduseks oli poomi peale minek üle tõkke, aga endiselt ikka otse-otse-otse ja minimaalne pööre peale poomi (variandid tunnel või tõke).
Esmalt tõke peale poomi tekitas pisut probleeme.
Ja siis saabusid Tako halli uued Smarti takistused, panime need kokku ja ühtlasi katsetasime, kas ikka kõlbavad. Tunne oli suurepärane ja tundus, et just Smarti takistused olidki need, mis siiani puudu jäid :P

 

Monday, January 21, 2013

Running contacts lesson1

Mainisin eelmise aasta viimases postituses, et asusime õppima Silvia Trakmani jooksukontaktide online kursusel. Isiklik vajadus treeningpäeviku järgi ajendas mind kirjutama, võib-olla plaanib keegi asuda jooksukontakte oma koerale õpetama või soovib enda kogemusega võrrelda,  siis palun, meie teekond on siin. Millal ja kas soovitud tulemuseni jõuame, seda näitab aeg.
Online kursus toimub 3 nädalaste tsüklitena, igaks perioodiks antakse ülesannete list, lisaks tööle poomi-plangu-vaiba kallal tuleb tegeleda ka koera osavuse treenimisega, jooksukontaktide puhul on eriti oluline see, et loom oskaks teadlikult kasutada oma tagajalgu.
Kursusele regamise järel said õpilased lingi, kust alla laadida Silvia Running Contacts DVD. Selle vaatamisel selgus tõde, et maiusekausi peale jooksmine tuleb unustada. Kiirus, kiirus ja veelkord kiirus on siin A ja O ning kiiruse saamine õnnestub kõige paremini siis kui koer jahib liikuvat mänguasja.
Siin on meie detsembri trennide ajalugu väikse viitega, aga edaspidi loodan olla hoolsam ja ehk ka põhjalikum.
Meie esimene ja sugugi mitte väike väljakutse oli saada Mia jooksma liikuva mänguasja järgi. Mia on iginäljane ja seetõttu on tema eelistatuim preemia toit, sikutamismängu õpetamine võttis aega kuid ja näiteks võistlustel ei õnnestu see meil siiani. Aga teha polnud midagi, palli jahtimine oli vaja selgeks saada enne plangu harjutuste kallale asumist. Seega loopisin saalis Miale palli ja premeerisin toiduga palli tagastamise eest. Ja hakkaski toimima!
Seejärel võisime asuda plangu kallale. Et paremat kiirust saada, kasutasin kaht järjestikust planku ja eelkiirenduse saamiseks suunasin Mia plangule tunnelist. Silvia soovitusel sai lisatud ka lühike tunnel plangu järgi. Pall tuleb visata juba enne kui koer jõuab plangule ja ainsaks õnnestumise kriteeriumiks on see, et koer jookseb, kontaktpinna tabamine oluline ei ole.  Koer saab küll palli igal juhul, kuid hüppe korral ei toimu ei mängu ega maiuse andmist. Detsembri viimases kolmandikus toimusid tunnid ainult Mia kiiruse tõstmise nimel, edusammud olid märgatavad ja nii soovitas Silvia meil hakata markeerima kontaktpinna tabamust klikkeriga.


Seega muutus minu vastutus hoobilt suuremaks, otsustasin, et klikin Mia sooritusi ainult ise, kui saab Silvia, pean ka mina saama. Jah, loomulikult oli see raske, aga ülisuur abi on siin kaamerast ja videode aeglustamisest. Nii tegimegi hallis ca 10 sooritust ja siis südamevärinal koju vaatama, mida ma õigupoolest klikkisin. Loomulikult juhtus ja juhtub siiamaani igasugu äpardusi, vale klikki, palli viskamine X suunas jne., üks suurem tagasilöök oli see, kui peale esimesi klikke Mia loobus palli jälitamisest ja tuli kohe ajendatuna klikist toitu nõudma. Loomulikult ta seda ei saanud enne kui pall on toodud ja nii kadus see probleem paari korraga.
Õnneks liikusid nii Mia kiirus plangul ja ka otsa tabamine õiges suunas ja saime korralduse planku tõsta. Edu motiveeris harjutama ja pean piinlikkusega tunnistama, et trenni sai tehtud lisaks muudele päevadele ka 31. detsembril ja 01.jaanuaril :P
Ka seejärel olid Mia sooritused piisavalt head ja järgmiseks sammuks oli plangu asetamine madalale lauale.
Esmalt konstrueerisin selle jällegi kahest plangust, aga Silvia soovitusel jätkasime ühel plangul. Samm kahe plangu korral ei klappinud nii hästi.

Jooksukontaktide harjutamine nõuab tohutult ajalist resurssi, ausalt öeldes oleks elementaarne oma treeninghalli olemasolu :P
Detsembris harjutasime planku 21, 24, 27 ja 31 detsember ning lisaks veel paar korda, kus me videot ei teinud. Kindlasti on seda pigem vähe kui palju ja kadedusega võib vaadata grupikaaslasi, kelle plangud ja poomid on koduaias palmipuude vilus. Kes plaanib jooksukontakte koerale õpetama hakata, peab igal juhul arvestama, et see on vääga töömahukas. Imetore on aga see, et plangumäng on muutunud Mia lemmikmänguks, tore on palli taga ajada ja selle eest suupärast kraami tasuks saada, jätkame himuga :-)