Sunday, June 23, 2013

Kevad 2013

Treenigutest
Tuleb tõdeda, et endale antud lubadust kogu RC (running contacts) protsess kenasti blogisse arhiveerida, ei suutnud ma paraku pidada. Tagasilööke protsessis on olnud mitmeid ja erinevatel asjaoludel tekkinud treeningpausid on samuti oma jälje jätnud. Siiski on  Mia kiirus poomil, mis tegelikult on kogu asja aluseks, meeldivalt edasi arenenud ja püssi me põõsasse ei viska vaatamata sellele, et võistlustel meil poomikontaktiga uhkustada ei õnnestu. Seniks tunneme ruumi ülima kasutusmugavusega jooksva A ületamisest ja treenime edasi.
Võistlustest ei ole jõudnud midagi kirja panna- kui hakkaks kõiki meie ebaõnnestunud starte kirjeldama, siis ilmselt saaks internetis ruum otsa :P
Praeguseks hakkab mul siiski lootus tekkima, et tunneli otsas valgus paistab. Natuke eneseusku lisas ka viimane Tallinna RV võistlus, kus me ei saanud disklaffi ei hüppe- ega agilityrajal. Ja CACIAGki jäi ju tegelikult ainult poomikontakti taha.
Poola IABC2013
Suurepärase kogemuse saime Poolas  IABC-l võisteldes. Nelja päeva vältel jooksin 27 rada, vist? See sundis tõsiselt enda füüsilisele ettevalmistusele mõtlema, ausalt öeldes oli ikka päris raske ja paar korda sai end lausa pildituks joostud. See küll Mia radu ei puuduta, kuna lambakoer töötab suuremalt distantsilt, aga Lill sundis küll mind endast kõik andma ja õhtuti oli selline tunne, et nüüd enam mitte üks jooksusamm. Aga peale kosutavat und bungalos (mis broneerides tekitas tunde, et palm ja võrkkiik on ka komplektis, aga tegelikkuses osutus tagasihoidlikuks kaljujoonistega kaunistatud onnikeseks) olin jälle valmis starti asuma.


Bungalo koos valvekoeraga
 Poolast jäi enim meelde eestlaste pidev poodiumikohtadele jõudmine, algul see ehk üllatas- on ju teada, et Eesti agilitysportlased reisivad suurtes hulkades mööda maailma ringi, kuid eales midagi ei saavuta- kuid muutus ruttu äärmiselt meeldivaks igaõhtuseks rutiiniks amfiteatris. Ei tea, kas aitas kaasa teadmine, et kui Eestis on juba üks maailmameister, siis pole vaja tagasihoidlik olla.

Mina ja Mia ülihäid tulemusi Poolast ei saanud, kuid Mia eneskindlus ja kiirus kasvasid iga päevaga. Kui esimese päeva esimesel rajal Mia jooksis poole vinnaga, jäi suisa slaalomis seisma ja tegeles ohtralt ka raja kõrval toimuva jälgimisega, siis mida edasi, seda paremaks läks. Nüüd on ka tulemused netti jõudnud, aga pole jõudnud nendesse süveneda. Ka puhas A3 agilityrada oli käega katsuda, kuid paraku viimasel tõkkel saime tõrke ja jäime kokkuvõttes 9-ndaks.
Foto Tuuli Kauer

Võistkondlik ag rada, ebaõnnestus start ja rada lõppes kiirelt vales tunneliaugu-
http://youtu.be/jrmPkNjjy3Q
Open jumping, ilmselt meie parim koht 8/63-st http://youtu.be/ML9u7Kw_lj8
A3 rada- http://youtu.be/8XMPuJ0nKX4
A3 rada- http://youtu.be/CEwHCsR7mII
Hüpperada, kus mina slaalomipulka ei märganud ja seega nautisin jooksu kuni lõpuni
http://youtu.be/rjr0PQWCPT0
A3 rada, kus stardis sai diskvall ära võetud, et oleks hea rahulik joosta
http://youtu.be/-6iWG7oqmCM

Kindlasti tahaks ka edaspidi osaleda All Breeds Cupil, võistluse formaat kui selline on ülilahe ja joosta saab palju ning erinevate kohtunike radu.