Thursday, August 22, 2013

Monday, August 12, 2013

EO 2013

Enne EO sõitu oli lennureis see asi, mis mind kõige rohkem muretsema pani. Mia on küll vägagi kogenud reisisell, kuid lendamine oli meil seni järgi proovimata. Teades kui tundlik võib olla pürenee lambakoer stressile, siis olin vägagi mures,kujutasin ette, kuidas Mia üritab boksist välja murda ja seetõttu laenutasin parima võimaliku lennuboksi, kus plastklambrid olid lisaks turvatud kruvikinnitusega. Lennujaamas sujus kõik kenasti, nägime ka seda, kuidas koerad lennukisse laaditi. Vähemalt meie lennujaamas toimus koerte pagasisse paigutamine transportlindil, millel puudub igasugune turvaääris, nii et tegelikult kui koer peaks paanikasse sattudes boksi ümber lükkama, siis ta sellega ka asfaldile kukub! Õnneks oli Mia täiesti rahulik ja oli näha, kuidas ta pead keerutas ja üle lennujaama vaatas. Amsterdami jõudes saime koer oodata ligemale tunni, selgus, et koerad on koos transfer pagasiga lennujaama kruiisil- esmalt jaotatakse laiali pagas ja seejärel tuuakse ära koerad. Tundus, et Miale kruiis meeldis, sest minu juurde saabus ta heas tujus ja igasuguste stressimärkideta!
Amsterdamist rentisime auto ja pisut alla 200km. vahemaa sai kiirelt läbitud. 
Hotell oli mõnus, ohtralt oli ruumi koerte jalutamiseks, paraku puudus aga tubades jahutus, sooja aga oli õues väheke alla 30 kraadi. Õnneks saime tuppa ventilaatori, mis vähemalt õhku ringi ajas.
Esimesel päeval jõudsime ka ligidal asuvasse Sittardi (on vast nimi :P) linna, kus jalutasime vanalinnas ja käisime väljast tagasihoidlikus, kuid seest ülimalt suurejoonelises Peetri kirikus, isegi küünla panin seal põlema ja soovisin ka oma salasoovi.

EO viis meid sel aastal Euroopa südamesse- pendeldadasime kolme riigi vahel- elasime Hollandis, võistlesime Belgias ja kui oli tahtmist, siis võis õhtustada Saksamaal :)
Võistlispaik oli Neeroeterenis ratsaspordikeskuses. Neljapäeval oli esmalt vetkontroll, nii põhjalikku kontrolli ei ole ma ühelgi MM-l kohanud, koertel vaadati üle hambad, kõrvad, kombiti kõik liigesed ja vaadati käpapadjandeid, kas keadagi ka võistluselt elimineeriti, seda ma kahjuks ei tea. Treeninguks oli hall jaotatud neljaks- kaks platsi olid makside ja kaks platsi midi- minikoerte käsutuses. Ei mäletagi, palju treeningminuteid meil oli, aga igal juhul jätkus neist küll ja veel.
Liivane pinnas oli väga mõnus ja Mia meeleolu suurepärane, Kristina tegi Miast mitmeid ilusaid pilte. Vaatamata üliheale kiirusele, ei saanud Mia siiski pihta ühelegi poomikontaktile. Elektrooniline laud ei tekitanud aga mingeid probleeme.
Peale treeningut külastasime Bree linna, einestasime välikohvikus ja pärast seda värskendasime end purskkaevus.

Seni oli kõik sujunud lihtsalt suurepäraselt, kuid külm dušš saabus esimese võistluspäeva hommikul. Midide esimene rada oli reedel peaväljakul,mille teises pooles jooksid maksikoerad. Paraku täpselt meie ajal tegid oma sooritusi lärmakad itaalia mehed, kes igas õnnestumise või ka ebaõnnestumise korral emotsionaalselt reageerisid. Nägin, et Miale see üldse ei meeldinud, siiski lootsin, et asi paraneb kui rajale saame. Olin sedavõrd optimistlik, et isegi ei planeerinud lendstarti teha, mis oleks ilmselt olnud ainuõige otsus. Nii juhtuski, et Mia kadus platsilt minema ja loomulikult saime selle eest ka diskvalli.
Videol on meie jooks peale diskvalli
http://www.youtube.com/watch?v=1IraYfKe4Ns&feature=youtu.be
Hüpperada toimus pisut eemal asuvas katusealusel väliplatsil, lootsin, et seal sujub meil ehk paremini, aga vastupidi, hoopis hullemini läks, Mial silmavalged välkusid hirmust ja jooksule ei suutnud ta üldse keskenduda, ainult jälgis, mis toimub raja ääres.
http://www.youtube.com/watch?v=7H85HJaWZ9o&feature=youtu.be
Kahjuks sama toimus ka järgmisel päeval, ehkki läksin nüüd starti alati koos puuriga ja toimetasin kogu aeg koeraga, ei olnud kasu midagi, ühtki normaalset jooksu me EO-l teha ei suutnud :(

Selline asi teeb muidugi äärmiselt kurvaks, sportkoera kasvatades mõtled ju ikka ka sellele, et tahaks hästi esineda ka väljaspool kodumuru. Paraku ei ole sellist suurvõistluse õhkkonda ka kuigi lihtne treenida.
Mia osales täieliku algajana ka aasta tagasi Rootsis EO-l, aga seal oli tegu välivõistlusega ja analoogseid probleeme meil ei olnud. Nüüd tuleb meil leida võimalused, kus kohata käratsevate inimesi ja koer nende juuresolekul tööle saada.
Muidu oli võistluste korraldus väga hea ja ladus, Eesti teamleader Rebane juhatas meie vägesid tõelise professionaalina hallates vabalt neljal platsil toimuvat. Eesti maksifinalistid pakkusid ka suurepärase vaatemängu, seekord jäi küll pisut puudu, aga juba teadmine, et meie koerad suudavad maailma paremikuga rinda pista, on ülimagus.  Pealtvaatajate kohti oli napilt, aga ega ausalt öeldes neid niisama vaatajaid eriti polnud ka, enamik kohalolijaid olid siiski võistlejad. Finaalide ajal tuli saadud istekohast 10 küünega kinni hoida.

Kuna meie tagasilend oli esmaspäeva õhtul, siis vaba päeva sisutasime esmalt pika hommikusöögiga ja seejärel sõitsime Amsterdami külje all asuvasse pisikesse mereäärsesse Volendami linnakesse, kus promeneerisime piki mereäärt, vaatasime kohalikke nukumajakesi ja sõime friteeritud kala a la Raijo.
Mõned neljajalgsed käisid ujumas ja tegid spa protseduure :P




Kõigi piltide ja videomaterjali eest suurim tänu Kristina G.