Plaanid 2015

Mia ja Mio   Foto Kristina Grau

Algavaks aastaks on meil üsnagi olulised plaanid, milles põhisüüdlane on rohkem kui aasta tagasi Eestisse saabunud pikakarvaline brindle värvusega pürenee lambakoera kutsikas Faramir du Mourioche ehk koduselt Mio. Kui ma varasemalt vahel mängisin mõttega Mia võimalikest kutsikatest, siis ikka liikus mõte nendesamade liinide poole mille esindajaks Mio osutuski. Aga kuna võimalikud kandidaadid asusid kaugel, Mia jooksuaeg on harva ning kestab imevähe, siis ei olnud mul motivatsiooni planeerida pulmareisi, millele tulemused on vägagi küsitavad. Suur eelis olla isakandaadiga isiklikult tuttav ja veel parem lausa tema meheks sirgumist oma silmaga näha :P Lisaks heale sugupuule on Mio osutunud just selliseks nagu võiks olla üks suurepärane agilitykoera hakatis :)
Kutsikate eeldatav sünniaeg on suve lõpp- sügise algus 2015. 

Kuum päev Veskimetsas

Päev oli kuum, aga õnneks puhus vähemalt tuuleke. Tänasin õnne, et Lill oli seekord võistlusele regamata jäänud. Kohtunik Pertti Siimesi A3 rajad olid tegelikult väga lihtsad, vaatamata sellele õnnestus minul ja ka mitmetel teistel võistlejatel asju vussi ajada :P
Meie ainus puhas tulemus tuli hüpperajalt, aga kahjuks ka siin ei saanud me eksimuseta, Mia hüppas ühelt tõkkelt hoopis teises suunas kui mina lootsin ja koera tagasikutsumisega kulus kõvasti aega. Üldse ei saa ma ka aru, mis asjaoludel sattusin slaalomi ette valssima, õnneks ei lasknud Mia end sellest segada.

Agilityradadel ei saanud me pihta ühelegi poomikontaktile, üleüldine puudus oli koerajuhi keskendumine, sest rasked kohad tulid enamasti välja, lihtsatel kohtadel aga pudises eksimusi siit ja sealt.

 

Rootsi kunni juures

Vähemalt ühel kaugemal võistlusel suve jooksul himustab hing ikka ära käia ja sel aastal langes valik Rootsi kasuks, kus korraldati 4-päevane Guldagility nime kandev agilitymaraton. Võistluspaik oli suurepärase muruga staadion, võistlusringe oli 6 ja seitsmes veel mitteametlikele lisavõistlustele. Korraldus oli igati ladus ja hämmastas ka osalejate ülim viisakus, alati olid koerad rihmastatud ja kontrollitud, kordagi ei märganud ma, et mõni neljajalgne oleks tahtnud tüli norida teise neljajalgsega.

Mia jooksis Rootsis 7 rada. Kahjuks teisel päeval suskas Miat päkka tundmatu kurjam ja seetõttu jäi hüpperada sel päeval vahele. Seitsmest rajast saavutasime puhta tulemuse kolmel korral ja kuna Rootsi tava kohaselt auhinnatakse 15% võistlejatest, siis viisid need tulemused meid ka kolmel korral roseti saajate sabasse, kohad olid 15. (134-st), 21. (138-st), 17. (108-st).

Kiireid koeri võistlusel jagus ja kindlasti oli ka hulgaliselt asjarmastajaid, kes lihtsalt lustisid oma koeraga. Tipus on aga siiski tihe ja ülimalt oluline on see, kui täpne on juhtimine, iga ideaalist erinev koera trajektoor tähendab mitmeid kohti tahapoole langemist. Nii meiegi puhta raja korral ei jõudnud kaugemale kui võistlejate teise kümnesse. Miskipärast tekitas Mias kummastust ka võistlustel kasutatav kiik, kui tavaliselt on meie kiigesooritus mõõduka tempoga, siis nüüd oli see üliaeglane ja sinna kadus väärtuslikku aega. Kokkuvõtteks võib öelda, et oli väga meeleolukas reis heas seltskonnas ja mis kõige toredam ka ülitoredate ja lihtsalt toredate sooritustega kaasmaalaste poolt .)

Idülliline puumajade tänav Kalmaris

Kalmari merekindlus

Mia saabub Stockhomi

 

 

 

Tako võistlus

Hüpperada, 0 ja III koht

Agilityrada- DSQ

Agilityrada- DSQ

TAKO võistlus- 3x5!

Võistlus erines tavapärasest, nimelt ei saanud me ühtki diskvalli, mis on meie puhul äärmiselt ebatavaline. Esimese jooksus 1 tõrge ja 2 koht.

Teine jooks õnnestus juhtimise poolest väga hästi, küll aga saime poomil vea, tulemuseks 4 koht

Kolmas rada- jällegi 5 punkti poomil, juhtimine ei õnnestunud ideaalselt, üllatusena 5 kp. 1 koht

Sel võistlusel katsetasime esimest korda peatumisega poomikontakti. Kohtunike paneelile sobis 1 meie kolmest sooritatud kontaktist, minule aga mitte ükski neist sooritustest. Siiski ei raatsinud ma poomi uuesti sooritada, sest lihtsalt nii mõnus oli joosta.
Jooksukontakti õppega jõudsime sinnamaani, et tabamise piirkond jäi siiski liiga kõrgele (ca. kontaktpinna piirile) ka ideaalse kiiruse korral. Pealegi on ka selge, et Mia kiirus trennis on siiski teisest klassist kui võistlusel ja seega võistlustel tabamusele loota on õhkõrn lootus. Palju neid halvas füüsilises vormis ja kehva silmanägemisega väliskohtunikke siis ikka meie teele satub :)  Ja isegi kui otsejooksu saaks korda, siis need pöörded....
Aga vähemalt saime sellest treeningust suurepärase A seda olulisel määral isegi harjutamata. Loomulikult nõuab ka 2-2 kõvasti tööd, et asi toimiks ka võistlustel nii nagu koduõue poomil. Unistuseks oleks poomilt otse mahajooks jooksukontaktina ja pöörded peatusega, aga ajanappuse tõttu keskendume hetkel 2-2 meetodile.
 

Viljandi RV videod

EO 2013

Enne EO sõitu oli lennureis see asi, mis mind kõige rohkem muretsema pani. Mia on küll vägagi kogenud reisisell, kuid lendamine oli meil seni järgi proovimata. Teades kui tundlik võib olla pürenee lambakoer stressile, siis olin vägagi mures,kujutasin ette, kuidas Mia üritab boksist välja murda ja seetõttu laenutasin parima võimaliku lennuboksi, kus plastklambrid olid lisaks turvatud kruvikinnitusega. Lennujaamas sujus kõik kenasti, nägime ka seda, kuidas koerad lennukisse laaditi. Vähemalt meie lennujaamas toimus koerte pagasisse paigutamine transportlindil, millel puudub igasugune turvaääris, nii et tegelikult kui koer peaks paanikasse sattudes boksi ümber lükkama, siis ta sellega ka asfaldile kukub! Õnneks oli Mia täiesti rahulik ja oli näha, kuidas ta pead keerutas ja üle lennujaama vaatas. Amsterdami jõudes saime koer oodata ligemale tunni, selgus, et koerad on koos transfer pagasiga lennujaama kruiisil- esmalt jaotatakse laiali pagas ja seejärel tuuakse ära koerad. Tundus, et Miale kruiis meeldis, sest minu juurde saabus ta heas tujus ja igasuguste stressimärkideta!

Amsterdamist rentisime auto ja pisut alla 200km. vahemaa sai kiirelt läbitud. 

Hotell oli mõnus, ohtralt oli ruumi koerte jalutamiseks, paraku puudus aga tubades jahutus, sooja aga oli õues väheke alla 30 kraadi. Õnneks saime tuppa ventilaatori, mis vähemalt õhku ringi ajas.

Esimesel päeval jõudsime ka ligidal asuvasse Sittardi (on vast nimi :P) linna, kus jalutasime vanalinnas ja käisime väljast tagasihoidlikus, kuid seest ülimalt suurejoonelises Peetri kirikus, isegi küünla panin seal põlema ja soovisin ka oma salasoovi.

EO viis meid sel aastal Euroopa südamesse- pendeldadasime kolme riigi vahel- elasime Hollandis, võistlesime Belgias ja kui oli tahtmist, siis võis õhtustada Saksamaal :)

Võistlispaik oli Neeroeterenis ratsaspordikeskuses. Neljapäeval oli esmalt vetkontroll, nii põhjalikku kontrolli ei ole ma ühelgi MM-l kohanud, koertel vaadati üle hambad, kõrvad, kombiti kõik liigesed ja vaadati käpapadjandeid, kas keadagi ka võistluselt elimineeriti, seda ma kahjuks ei tea. Treeninguks oli hall jaotatud neljaks- kaks platsi olid makside ja kaks platsi midi- minikoerte käsutuses. Ei mäletagi, palju treeningminuteid meil oli, aga igal juhul jätkus neist küll ja veel.

Liivane pinnas oli väga mõnus ja Mia meeleolu suurepärane, Kristina tegi Miast mitmeid ilusaid pilte. Vaatamata üliheale kiirusele, ei saanud Mia siiski pihta ühelegi poomikontaktile. Elektrooniline laud ei tekitanud aga mingeid probleeme.

Peale treeningut külastasime Bree linna, einestasime välikohvikus ja pärast seda värskendasime end purskkaevus.

Seni oli kõik sujunud lihtsalt suurepäraselt, kuid külm dušš saabus esimese võistluspäeva hommikul. Midide esimene rada oli reedel peaväljakul,mille teises pooles jooksid maksikoerad. Paraku täpselt meie ajal tegid oma sooritusi lärmakad itaalia mehed, kes igas õnnestumise või ka ebaõnnestumise korral emotsionaalselt reageerisid. Nägin, et Miale see üldse ei meeldinud, siiski lootsin, et asi paraneb kui rajale saame. Olin sedavõrd optimistlik, et isegi ei planeerinud lendstarti teha, mis oleks ilmselt olnud ainuõige otsus. Nii juhtuski, et Mia kadus platsilt minema ja loomulikult saime selle eest ka diskvalli.
Videol on meie jooks peale diskvalli
http://www.youtube.com/watch?v=1IraYfKe4Ns&feature=youtu.be
Hüpperada toimus pisut eemal asuvas katusealusel väliplatsil, lootsin, et seal sujub meil ehk paremini, aga vastupidi, hoopis hullemini läks, Mial silmavalged välkusid hirmust ja jooksule ei suutnud ta üldse keskenduda, ainult jälgis, mis toimub raja ääres.
http://www.youtube.com/watch?v=7H85HJaWZ9o&feature=youtu.be
Kahjuks sama toimus ka järgmisel päeval, ehkki läksin nüüd starti alati koos puuriga ja toimetasin kogu aeg koeraga, ei olnud kasu midagi, ühtki normaalset jooksu me EO-l teha ei suutnud :(

Selline asi teeb muidugi äärmiselt kurvaks, sportkoera kasvatades mõtled ju ikka ka sellele, et tahaks hästi esineda ka väljaspool kodumuru. Paraku ei ole sellist suurvõistluse õhkkonda ka kuigi lihtne treenida.
Mia osales täieliku algajana ka aasta tagasi Rootsis EO-l, aga seal oli tegu välivõistlusega ja analoogseid probleeme meil ei olnud. Nüüd tuleb meil leida võimalused, kus kohata käratsevate inimesi ja koer nende juuresolekul tööle saada.
Muidu oli võistluste korraldus väga hea ja ladus, Eesti teamleader Rebane juhatas meie vägesid tõelise professionaalina hallates vabalt neljal platsil toimuvat. Eesti maksifinalistid pakkusid ka suurepärase vaatemängu, seekord jäi küll pisut puudu, aga juba teadmine, et meie koerad suudavad maailma paremikuga rinda pista, on ülimagus.  Pealtvaatajate kohti oli napilt, aga ega ausalt öeldes neid niisama vaatajaid eriti polnud ka, enamik kohalolijaid olid siiski võistlejad. Finaalide ajal tuli saadud istekohast 10 küünega kinni hoida.

Kuna meie tagasilend oli esmaspäeva õhtul, siis vaba päeva sisutasime esmalt pika hommikusöögiga ja seejärel sõitsime Amsterdami külje all asuvasse pisikesse mereäärsesse Volendami linnakesse, kus promeneerisime piki mereäärt, vaatasime kohalikke nukumajakesi ja sõime friteeritud kala a la Raijo.
Mõned neljajalgsed käisid ujumas ja tegid spa protseduure :P

Kõigi piltide ja videomaterjali eest suurim tänu Kristina G.