Sellistest halbadest asjadest ei tahagi nagu kirjutada, aga samas on see siiski üks õpetlik lugu sellest kui kerge on kaotada koera. Nüüd on mõned päevad sest sündmusest möödunud ja mõnevõrra kergem asjale tagasi vaadata. Jalutasime Paljassaare poolsaarel oma tavalistel radadel ja olime jõudnud mere äärde liivaranda, kus koerad tegid mõnusaid jooksuringe madalas vees ja liivas ning see kõik toimus nii 30 meetri raadiuses minust. Hetkeks astusin rannaliivalt pika rohu sisse, kükitasin ja siis helises telefon, rääkisin minut-poolteist ja kui silmad tõstsin, oli Mia rannaliivalt kadunud. Ilmselt Mia märkas, et perenaine on kadunud ja sööstis tuldud teed tagasi mind otsima. Olukorra tegi keeruliseks see, et möllas parajalt tugev tuul, mis hüüdmise tegi mõttetuks- hääl lihtsalt ei kosta välja. Kuna rannas ei olnud Miast kippu ega kõppu, siis hakkasin auto juurde tagasi jooksma, sinna oli maad umbes 1,5km. Kõrvalepõikena olgu öeldud, et Setu füüsiline vorm on küll allpool igasugu arvestust, ei suutnud ta minuga sammu pidada ses jooksus. Eks muidugi suur mure andis mulle tiivad. Nagu kiuste oli seekord auto pargitud teisele poole sõiduteed, mis tähendas, et kui Mia peaks auto juurde minema, siis igal juhul tuleb tal ületada sõidutee. Jõudsin parklasse, aga sealgi Miat polnud, nüüd sai kodused appi kutsutud. Palusin endale tuua jalgratta, et kiiremalt poolsaart läbi kammida, poeg jäi auto juurde valvesse. Puuri tõstsin auto kõrvale, et jooksikul oleks, kuhu pugeda, kui ta saabuma peaks. Sõitsin jalgrattaga kadumiskohta tagasi ja leidsingi Mia metsateelt, üsna ligidal kohale, kus ta kaotsi läks, ilmselt tuli ta võsast välja minu hüüdmise peale. Metsas oli tuulemüha tunduvalt vähem kui rannas ning häält oli kuulda. Kutsil oli keel täiesti ripakil, kasukas igasugu metsarisu täis ja tundus, et ta mind mingi sekundi murdosa ka ära ei tundnud. Nägi ta ju perenaist esmakordselt elus jalgratta seljas istumas. Igal juhul rõõm oli meil mõlemal suur ja minu pingelangus tohutu peale tunni ja 10 minuti pikkust närvipinget.
Et oli ilus pühapäev, liikus Paljassaares ohtrasti jalutajaid, kes olid hämmastavalt osavõtlikud ja valmis koera otsima, paraku on Mia selline koer, kes ühegi võõra juurde kindlasti ei lähe. Paljassaare näol on tegu poolsaarega, mis kolmest küljest veega piiratud, see andis lootust, et Mial ei ole võimalik väga kaugele eksida, ohtu kujutavad aga endast metsistunud koerad, kes sealkandis ringi hulguvad.
Lõpp hea, kõik hea, edaspidi tuleb arvestada, et nii nobe koer jõuab haihtuda loetud sekunditega.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Oh-oh, kui kole lugu.
ReplyDeleteHumoorikama poole pealt võid aga tõdeda, et füüsiline vorm on sul 5+. Vaevalt, et see Setu nüüd kole väetike on... eks see jooksmine rohkem motivatsiooni küsimus oli :). Vähemalt pole sul enam kunagi võimalust väita, et rada läks untsu, sest sa ei jõudnud joosta :)
huhh ... mul tõusis vererõhk juba seda juttu lugedes. Alles äsja oli ühel Saksamaa skye kasvatajal sama lugu kui ta saatis uude koju ühte 7 kuust skye noorukit. 100 km sünnikodust eemal uue, kuid veel harjumatu pererahvaga jalutama minnes, tõmbas ta rihmast lahti ja katsu sa metsloomale läheneda. Õnneks saadi kasvatajaga ühendust, ja too keelas koera taga ajada, vaid oodata, et koer ise kontakti võtaks.
ReplyDeleteAga stressihormoonid tõstavad vist sportlikku vormi küll :)).
Terve tund ja 10 minutit! See on v'aga pikk stress. Vuhh.... Õnneks lõpp on hea
ReplyDeleteOnneksi Mia löytyi! Tiedän kuinka kauhealta tuntuu kun koira ei olekaan siellä missä luulee. Mian isä Ursus katosi myös 9 kuukauden ikäisenä pimeänä syksyisenä iltana. Lopulta läysin sen. Oli tipahtanut syvään kivenkoloon ja käteni ylsi juuri ja juuri kun kainaloa myöten sen koloon laitoin nostamaan Ursuksen ylös. Ursusta huhuillessa ja etsiessä oli miinuutit pitkiä ja kaikki kauhukuvat vain vilisivät silmissä. Onneksi loppu hyvin, kaikki hyvin! Mialle paljon rakkaita terveisiä!!
ReplyDeleteuhhh.... üle tunni otsida... ma oleksin hulluks läinud selle aja jooksul
ReplyDelete