Talve viimastel hingetõmmetel kujunes Mia rituaaliks jalutuskäikudel püherdada järjest väiksemateks muutuvates lumelaikudes ennastunustavalt, peale suuremat jooksutuuri oli seal väga mõnus end jahutada. Mõtisklesin juba siis, mis saab küll mõne päeva pärast kui neid lumelaike enam olemas pole. Tõehetk on nüüd käes, lumelaikudest on saanud veeloigud ja sinna sisse hüpata saab endiselt, no püherdama just ei pea, aga korraks lamama viskamine toimib ka sama hästi :-)Pildidl ongi Mia saabumas äsjasest vesijahutusest. Kahjuks veepiiskade vikerkaar pildile ei jäänud.
Asjalikemast asjadest niipalu, et 08.mail lähme osalema SK mitteametlikule võistlusele debüütklassi, mis on muidugi suur avantüür, sest treeninud oleme ainult halli kaitsvate seinte vahel, aga ega siis midagi, kaks nädalat on veel aega harjutada erinevates kohtades ja loodetavasti aitab ka see ka mudalaisal omanikul end siiski kuidagi kokku võtta. Õnneks õppis Mia lõpuks ka vahet tegema sõnadel maha ja lama, siiamaani pakkus ta neist emba-kumba kui oli vaja liikumiselt peatuda. Vähemalt toetame oma osalemisega SK MM meeskonda :-) Ja loomulikult on meil plaanis ka Tunnelite esimene etapp- tore võistlus just meiesugustele algajatele agilitysõpradele.
see tondike esiplaanil ongi siis Miia? :P he hee
ReplyDeleteJah, see väike keppjalg, kes tuiskab ringi ülihelikiirusel, mida minu kaameraga ei õnnestu kuidagi jäädvustada, on tõepoolest Mia! Tavaliselt, kui aparaadist linnuke välja tuleb, on pildil tühjus või parimal juhul jupike saba :-)
ReplyDelete