Jäljel

Juba mõnda aega oli mul meeles mõlkunud mõte, et võiks Mia ninale tööd anda ja proovida jäljetrenni teha. Nii me eile sattusimegi Rahula maneezi tagusele põllule, kuhu olid kogunenunud mitmed saksa lambakoerad. Treener Meeli juhendamisel trampisin maha oma esimese jälje- algajatel on selleks meeer x meeter ruut, külvasin sinna toidupalasid ja peale väikest ooteaega, mis oli vajalik selleks, et lõhn vajuks nö.alla, sai asuda proovima. Esialgu ilmselt häirisid Miat pisut inimesed, kes ligiduses olid, aga siis läks toidu otsimine juba väga ludinal. Ja teine ruut läks hiljem juba väga hästi. Ette rutates olgu öeldud, et ka tänase hommikusöögi said nii Setu kui Mia jälje pealt, kasutasin selleks suvilanaabri tallamata muru, juhul kui naaber peaks suvilasse saabuma, siis ta ilmselt arvab, et 2 ufot on maandudnud tema maja ette :-)

Igal juhul oli see ninategevus väga innustav ja uhkusega võin ka öelda, et asjaolule, et toit leidub ainult seal, kus inimjalad on tatsunud, sai Mia kohe pihta, nagu ruudust välja eksis, pöördus ka kohe tagasi. Kuuldavasti varsti kehtima hakkavad IPO eeskirjad lubavad teha ka ainult üht osa- näiteks jälge- nii võib veel Miat IPO koer tulla, üheosaline IPO koer siis :-)

Hea koer Mia

Mia esimene etteaste ametlikus võistlusklassis toimus aastast aastasse hea kohtunike valikuga hiilanud Haapsalu näitusel, täpselt aasta tagasi samas kohas sai ka Mia kasvataja Leaga esmane tutvus tehtud. Seega ei mingit kahtlust, millises kohas teha Mia esimene juuniorklassi etteaste. Vanust Mial praeguseks hetkeks 9,5 kuud, selline kutsikaohtu juunior siis. Kohtunikuks oli beauceronide kasvataja Jan De Gids, väga mõnusa olekuga kohtunik, igati sobilik noorele koerale esmaseks näitusekogemuseks.
Mia kirjeldus:
Nice type, nice head, good ears, nice eyes, scissor bite, misses 3xP2 and 2xP1, well angulated in front and rear, typical construction of rear, good tail, v.nice movement, because of the theeth good.
Olen tulemusega rahul, nagu ma juba varemgi olen kahtlustanud, on tegu igati kena oma tõu esindajaga ja seda tõdes ka kohtunik. Mia esines üllatavalt hästi, näitusetrenni pole me vahepeal üldse teinud, liikumine tuleb loomulikust intelligentsist välja, et seismine on preemiat toov tegevus, tuletasime meelde näituse-eelsel päeval. Ja tegelikult jäi ju kohtunikul veel mõni olematu hammas kahe silma vahele ka :-) Händleri veider riietus juuresoleval pildil tuleneb tihedast päevaplaanist, 2 korda sai käidud näituse ringis, 3 korda agilityplatsil ja kostüümi vahetada igakord ei jõudnud, aga see-eest oli väga hea ja mugav agility riietes näituse ringis joosta.

Rannamõnud Hiiumaal

Kuidas Mia kadunud oli

Sellistest halbadest asjadest ei tahagi nagu kirjutada, aga samas on see siiski üks õpetlik lugu sellest kui kerge on kaotada koera. Nüüd on mõned päevad sest sündmusest möödunud ja mõnevõrra kergem asjale tagasi vaadata. Jalutasime Paljassaare poolsaarel oma tavalistel radadel ja olime jõudnud mere äärde liivaranda, kus koerad tegid mõnusaid jooksuringe madalas vees ja liivas ning see kõik toimus nii 30 meetri raadiuses minust. Hetkeks astusin rannaliivalt pika rohu sisse, kükitasin ja siis helises telefon, rääkisin minut-poolteist ja kui silmad tõstsin, oli Mia rannaliivalt kadunud. Ilmselt Mia märkas, et perenaine on kadunud ja sööstis tuldud teed tagasi mind otsima. Olukorra tegi keeruliseks see, et möllas parajalt tugev tuul, mis hüüdmise tegi mõttetuks- hääl lihtsalt ei kosta välja. Kuna rannas ei olnud Miast kippu ega kõppu, siis hakkasin auto juurde tagasi jooksma, sinna oli maad umbes 1,5km. Kõrvalepõikena olgu öeldud, et Setu füüsiline vorm on küll allpool igasugu arvestust, ei suutnud ta minuga sammu pidada ses jooksus. Eks muidugi suur mure andis mulle tiivad. Nagu kiuste oli seekord auto pargitud teisele poole sõiduteed, mis tähendas, et kui Mia peaks auto juurde minema, siis igal juhul tuleb tal ületada sõidutee. Jõudsin parklasse, aga sealgi Miat polnud, nüüd sai kodused appi kutsutud. Palusin endale tuua jalgratta, et kiiremalt poolsaart läbi kammida, poeg jäi auto juurde valvesse. Puuri tõstsin auto kõrvale, et jooksikul oleks, kuhu pugeda, kui ta saabuma peaks. Sõitsin jalgrattaga kadumiskohta tagasi ja leidsingi Mia metsateelt, üsna ligidal kohale, kus ta kaotsi läks, ilmselt tuli ta võsast välja minu hüüdmise peale. Metsas oli tuulemüha tunduvalt vähem kui rannas ning häält oli kuulda. Kutsil oli keel täiesti ripakil, kasukas igasugu metsarisu täis ja tundus, et ta mind mingi sekundi murdosa ka ära ei tundnud. Nägi ta ju perenaist esmakordselt elus jalgratta seljas istumas. Igal juhul rõõm oli meil mõlemal suur ja minu pingelangus tohutu peale tunni ja 10 minuti pikkust närvipinget.
Et oli ilus pühapäev, liikus Paljassaares ohtrasti jalutajaid, kes olid hämmastavalt osavõtlikud ja valmis koera otsima, paraku on Mia selline koer, kes ühegi võõra juurde kindlasti ei lähe.  Paljassaare näol on tegu poolsaarega, mis kolmest küljest veega piiratud, see andis lootust, et Mial ei ole võimalik väga kaugele eksida, ohtu kujutavad aga endast metsistunud koerad, kes sealkandis ringi hulguvad.
Lõpp hea, kõik hea, edaspidi tuleb arvestada, et nii nobe koer jõuab haihtuda loetud sekunditega.