 |
| Start Foto Team Jasper |
Tegelikult on kõiges süüdi Maria, kes Koeruse kiitis vastupandamatuks ürituseks. Ja tegelikult oli tal täiesti õigus. Kuna mina ussisõnu ei tunne ja oktoobrikuus võib olla kindel, et roomajad ilusasti tuttu läinud, siis julgesin end regada.
Mia, kes nädalapäevad kodus igavlenud, lihtsalt põleb tegutsemistahtest. Muide, vahetult enne minu ärasõitu rasvatas Mia end kenasti talveks sisse Paljassaare poolsaarel vedelenud surnud hülgel. Nädalaga oli rääsunud rasva hais lahtunud, ent siiski aimatav. Esimese kahe aasta jooksul ei ole Mial veel pesupäeva olnud, järsku peaks seda siiski kaaluma?
Tagasi tulles Koeruse juurde- võistlejate raja pikkus pidi olema ca 3 km, mida pidasin endale igati jõukohaseks läbi sörkida. Orienteerumisoskust olen arendanud valdavalt linnatingimustes, näiteks viimati leidsin Brüsseli ligidalt 3 ostukeskust nagu niuhti, seega julgesin eeldada, et ka metsa hätta ei jää. Aga võta näpust, sellist sigrimigri kaarti, kus sinine ei olnud vesi ja roheline mets, tänavanimed olid täiesti panemata ning mis üldse oli täis arusaamatuid kriipsukesi ja joonekesi, kuid puudus mõõtkava ja legend, ei olnud ma küll enne näinud. Aga ju need kaardid siis sellised ongi, sest kaasvõistlejatel probleemi polnud :-) Aitäh abivalmis kohtunikele, kes mulle kaardi paar korda õigetpidi kätte keerasid!
Esimesest kontrollpunktist kihutasin ülbelt mööda, kuna hoiatus, et kõik punktid ei ole teps mitte võistlejate raja punktid, siis arvasin, et nii teeääres nähtaval olev koht on kindlasti kuulub kutsikate rajale.
Ülesanne punktis ei olnud meile sugugi lihtne. Koer tuli jätta istuma ja eemalduda teatud vahemaani ja siis juurde kutsuda, koera teekonnale olid seatud ahvatlused, mänguasjad ja ka toit. Ahvatlused Miale probleem ei olnud, küll aga ei soostunud ta minust maha jääma, ilmselt olid paar-kolm kohtunikku platsi servas Miale ehmatavad, sest tavaliselt ju inimesed metsaserval nii ei passi. Lõpuks saime siiski hakkama.
Teise punkti leidsime päris hõlpsasti üles, ülesanne seal ei olnud ka sugugi kerge, sisuliselt apporteerimine, kusjuures ese tuli visata üle koera pea. Esemeid tuua Miale meeldib, aga püsivus oodata käsku jätab veel soovida, kolmandal katsel saime siiski hakkama. Kolmanda punkti takistusrada oli ka jõukohane, aga siis läks asi täiesti käest ära. Edasi ma punkte enam õiges järjekorras ei leidnud ja aega oli ka niipalju kulunud, et arvasin, et korraldajad tahavad ju ka koju minna ning viisakam on metsast välja tulla. Trehvasime veel ühe kontrollpunktiga, kus pidi ära arvama enda ja koera kaalu, see ülesanne tuli meil kõige paremini välja, ülekaalumine tõestas, et eksisin vaid 100 grammiga. Pean Mia ees vabandama, et sellised toerdad punktid, kus koer sai ka midagi süüa- näiteks oli olnud võimalus oksarisu alt otsida maksa, jäid meil leidmata.
Tore päev ei olnud veel aga läbi, järgnes viineripüüdmise võistlus koertele, seal lubasin osaleda Setul, kes 2 meetri pealt püüdis edukalt viineri kinni. Selleks, et aga võitjate hulka kuuluda, oleks pidanud rohkem riskima ja katsetama viskamist kaugema vahemaa tagant. Päev lõppes parimate autasustamisega, kus meie tuttav Jasper sai ka auhinnalisele kohale ja lisaks veel auhinna, kui kõige rohkem Koerusel osalenud Koer.
Tegelikult võiks minna järgmine kordki, ilmselt siis ikka hobirajale, sest seal võib kaardilugeja kaasa võtta.
