Sunday, February 26, 2012

Suurepärased pildid :-)

Nädalavahetus on kulgenud trenni tähe all, täna käisime tutvumas võõraste kontaktpindadega A-Koera hallis. Esimesel katsel võttis uus poom sammu aeglaseks, aga see asi paranes ruttu. Kontaktid õnnestusid isegi paremini kui meie oma hallis. Märtsis võtame poomi erilise tähelepanu alla.
Aga tänase postituse põhjuseks ei ole sugugi mitte trenn, vaid suurepärased pildid, mis Livia tegi trenniliste ühisjalutuskäigu ajal Paljassaarde. Päike meiega küll ei ühinenud, aga tulemus sellegipoolest super ning tänu Liviale on mul võimalik lendavat pürri ka laiemale avalikusele tutuvustada.




Mia ja Marta


Friday, February 24, 2012

Tihe võistluspäev

Täiendav puhkepäev kalendris tähendab koerteinimestele lisavõimalust ürituste korraldamiseks. Seega alustasime meie agilityvõistlusega, mille korraldas A-Koer. Esimene kord, kus sai katsetada kunstmuruga halli, mis ei ole meie igapäevane trennipaik, õnneks käitus Mia nagu vana kala. Rajad olid väga huvitavad, esimene pisut lihtsam, teine keerukam. Mia arendas igati kena kiirust, paraku aga keeras ta tunnelist välja tulles valele poole ja kaotas sellega kindlasti mitu sekundit. Muidu oli aga jooks igati hea, kiirus 4,4 m/s ja parim aeg, hull tuluke silmis, mida ma nii väga ootan, vilksas isegi paar korda :)
Teisel rajal paraku lõppes koerajuhil ajupotentsiaal. Esmalt jäin ma stardis mõtleme, mida arvab mu koer kohtunikust selja taga, koer ei oleks midagi arvanud, tema tahtis rajale saada, aga paraku näen ma ise maailma pürenee lambakoera silmade läbi. Seega lagunesin mina juba stardis koost, hetkeks kogusin end, aga kui Mia loodetud kokkusurutud hüppe asemel kaugele edasi lendas tagasikeeramise asemel, siis oli minul rada totaalselt meelest läinud, sellist musta auku ei mäeleta enam ammu. Kui juba A0 rajad meeles ei seisa, no comments! Aga Mia oli ülitubli, lendas vaatamata segadusesse sattunud koerajuhile. Videolt see olukord nii jube ei näegi välja, endal oli mul tunne, et seisin umbes minut keset platsi ja ootasin ilmutust kuhu poole liikuma hakata.
Järgmisena oli päevakavas mitteametlik SK võistlus, mille korraldas Tubli Tako hallis ja mille tulu läheb Eesti SK võistkonna osalemise toetamiseks SK MM-l. Juba seetõttu pidasin kindlasti plaani osaleda. Viimane trenn enne SK võistlust oli aga täielik katastroof, Mia oli üliagar nuuskima ja ei mäletanud sellist asja nagu liikumiselt lamama minek enam hoopiski, lisaks ennetas kõikvõimalikke käske. Peale agilityvõistlust mõtlesin, kas minna kohale või ei, lõpuks mõtlesin, et lähen, ega võistlus nagunii enam kehvemini ei saa minna kui treening. Aga eksisin, sai veel tükk maad hullemini minna. Trennis kamandab meid liikumisjuhina treener Anne, aga seekord oli platsil mehemürakas, Mia hakkas kohe kahtlustama, et sellist tüüpi oma seljataha küll ei saa lasta ja vastavalt sellele ka käitus. Isegi siis kui Marko tagasihoidlikult platsi servas seisis, oli tema olemasolu liig mis liig. Seega ei õnnestunud meil üksi võte, isegi need vähesed mitte, mis meil selged on. Seda, et liikumiselt lamamineku kiirkursus halli ukse taga püsivaid tulemusi ei anna, võis ju eeldada .) Mille eest meile umbes 50 punkti, ma küll aru ei saa. Markoga sõlmis Mia vaherahu, kui peale individuaalvõtteid toimus ligipääsetavuse kontroll. Nimelt ma avaldasi soovi tervitada lisaks kohtunikule ka liikumisjuhti ja minu palvele tuldi lahkelt vastu. Mia suureks üllatuseks selgus, et Marko on täiesti ohutu :)

Monday, February 20, 2012

Rajatreening 19.02

Seekordne rajatreening pakkus võimaluse hüpperajaks, korraldaja Sveta sõnul oli tegu Esa Muotka rajaga. Igati mõnus A1 rada, üsnagi lihtne, aga samas ei saanud ka väga lõdvaks lasta. Esimesel katsel oli Mia suhteliselt ettevaatlik, aega sel jooksul ei võetud, aga kindlasti oli see meie kõige aeglasem rada. Aga puhas jooks oli muidu. Enne teist starti möllasin Miaga ja kruttisin meeleolu üles. Sest oli abi ja tempo oli üsnagi kiire. Kuna kiirus tuli mulle üllatusena, siis sooritasin endalegi ootamatult ühe hilinenud eestlõikamise, mis küll siiski õnneks Miat oluliselt ei seganud.
Ka kolmas start oli igati hea, seekord said rajale palutud ka ``kollid``, ehkki Mia hoidis neil silma pea, ei seganud nende kohalolu siiski eriti. Eks muidugi noortest borderitest jäi Mia siiski 4-5 sekundiga maha, aga meie arengus on siiski edasiminek olnud. Ma ei jäta ikka jonni, kiirus, mida Mia on suuteline näitma, peab ühel päeval ka platsile jõudma.  

Saturday, February 11, 2012

Külmale maale

Kuna Mia normaalseks agilitykoeraks adapteerimise plaan näeb ette kõikvõimalikke erinevaid platse, halle jms. katsetada, siis ei tekkinud mingitki mõtet Saaremaa võistlus vahele jätta. Pealegi tegu uue klubi esimene võistlusega, kuidas siis ikka minemata jätta. Võistluseelsel nädalal võimutsenud pakane aga oleks küll peaaegu meelt muutma pannud, aga mis tehtud, see tehtud ja nii komplekteerisime pisut ringi autoekipaazid ja asusimegi teele ööl vastu pühapäeva hommikut. Nagu Tallinnast pisut välja saime, kõikus autotermomeeter -32 ja -30 vahel! Virtsus läks küll veidi soojemaks, aga see-eest lõõtsus vinge tuul. Sadamas oli märgata juba mitmeid tuttavaid nägusid, kõik sarnase A-diagnoosiga :)
Mia külma ei karda, lund lausa jumaldab ja võistlusmaneez tundus talle vägagi mokkamööda olevat. Ometi kord ma ei hilinenud võistlusele ja jõudisin piisavalt koeraga tegelda enne starti.
Hüpperaja stardis olin ma jumala kindel, et olen kohtuniku vile maha maganud, vedas, et ma siiski märkasin, et ilmselt pole veel rajapersonal kohti sisse võtnud ja nii ma siiski  rajale ei tormanud. Videolt on hästi näha, kui häiritud Mia stardis oli, aga õnneks see häiritus ei seganud teda siiski rajale sööstmast ja suhtleliselt normaalse tempoga ka jooksmast. Vaatamata sellele, et Mia peaaegu et jooksis, jõudis ta siiski iga viimase kui hinge raja ääres üle lugeda ja haugatusega ära märkida, oli ka paar ülearu laia kaart, aga üldjoontes võib rahule selle jooksuga rahule jääda.
Ka teise raja start oli üle kivide ja kändude, Mia nimelt siirdus kontrollima rahaabilise taskuid ja kui midagi märkimisväärset ei leidnud, siis soostus minuga koostööd tegema. Agilityrajal saime disklafi, kuna ma ei tahtnud peale A-d kätt vahetada ja arvasin end ka koer vasakul käel hakkama saavat, ilmselgelt jäin aga juhtimisega hiljaks ja Mia lipsas A asemel tunnelisse. Muidu tuli jooks jälle suhteliselt tempokas välja. Pettumuseks muidugi see, et nii A kui poomikontakt said üle hüpatud. Poom oli igati ootuspärane, nimelt oleme viimasel ajal nii vähe harjutada saanud, kuna lihtsalt ei õnnestu vajalikku teami kokku koguda. A aga on trennis täitsa kena olnud ja  kaelamurdev tõugegi üle harja on kaduma hakanud. Kahe raja kokkuvõttes platseersime vaatama disklafile teisele kohale.