Sündmuste kiirrong

Suvi on ütlemata huvitav, igal nädalavahetusel võistlus, koolitus või lausa mõlemad. Vaatamata puhkusele napib aega blogi sissekannete tegemiseks.
Üle-eelmine nädalavahetus möödus Maria talus.
See oli esimene võistlus, kuhu me teadlikult A2 võistlema suundusime. Pärnu klubide võistlustel on heas mõttes tavaks saanud üksteise ületrumpamine huvitavate võistluskohtade valikuga. Ka seekordne koht Maria talu näol oli igati hea valik, mõnus muruplats, mis küll fource major´i poolt oli eelnevate päevade vihmast pehmeks muutunud, aga selliste asjade vastu ju ei saa. Ruumi oli koerte jalutamiseks, suured varjualused päikese ja vihma eest peitu pugemiseks.
Seekord saime lubada edasijõudnutele kohast hilisemat stardiaega ja ei pidanud juba enne kukke ja koitu teele asuma. Esimesel agilityrajal vedas meid alt start, rahvast oli suht tihedalt ümberringi ja esimene tõke väga raja servas. Mia libises luba ootamata rajale, õnneks küll üle esimese tõkke, aga A-st möödumise eest tõrge. Muidu oli jooks selline ebalev koerajuhi poolt, ei tea, kas A2 tekitab aukartust või ;-) Plusspoolele tuleb lugeda õnnestunud poomikontakt vaatamata 180 kraadisele tagasipöördele. 6,29 kp vaatamata pälvisime hõredas konkurentsis esikoha.

Hüpperajal otsustasin katsetada ambitsioonikat slaalomisse saatmist , välja ei tulnud, ei oskagi öelda, kui kohtunik oleks seisnud kusagil mujal, kas siis oleks õnnestunud. Trennis tahaks selle alguse uuesti maha panna ja proovida. Tulemuseks 9,45kp. ja esikoht.

Kolmas rada tõi meile aga esimese puhta tulemuse A2-s. Jällegi oli vaja sooritada poomilt 180 kraadi tagasipööre, kontakt oli nagu ta oli, aga kohtunikule sobis. Aega kaotasime selle manöövriga küll kõvasti. Jooksukontakti üks eelis tundub olema see, et kohtunikule tuleb asi üllatusena ja kui ta ikka ei jõua spurtida õigesse kohta, siis jääb ka võimalik viga näitamata. Muidugi ei ole meie strateegia rajatud kohtuniku üllatamisele, vaid kindel plaan on õppida selgeks ka jooksukontaktideks vajalikud pöörded. Selle raja võit läks Figole, kes sai ka serdi ja liikus edasi A3 võistlusklassi. Meile samuti 0 tulemus ja teine koht. A2 väga tore klass, kus võistlejaid on napilt ja üsna tihti pääseb esikolmikusse, heameelega võistleks järgmise suveni nii toredas klassis.
Pühapäevasel koolitusel pani ilm ikka kõik välja, mida panna võis, vihma- ja tuuleiilid, agility plats liikus sujuvalt edasi mudaseks trambitud alalt trampimata aladele, hea, et ruumi jatkus. Muidu oli väga tore saada teada Hollandi vaatenurk agility juhtimisele, mis nii mõneski mõttes erines Soome omast. Aga selleks et valikud teha, milliseid võtteid kasutada, on ju esmane eeldus neid võtteid teada. Ja oli asju, mis meile vägagi hästi sobisid, nii et igati kasulik päev oli.
Kahe võistluse vaheline nädal möödus Hiiumaal üldfüüsilist vormi tõstes- ujumine ja matkad ja oligi käes järgmine võistlus.
Kahjuks juhtus Tartu videoteegiga drastiline viga ja teismelise kiusakas sõrm kustutas nad mälukaardilt enne üles laadimist. Kuna tõendusmatrjali pole, siis lühikokkuvõte kõneleb sellest, et võistlusraamatus on meil kolm DSQ-d juures, vaatamata sellele olen meie esinemisega rahul. Mia oli enesekindel, püsis stardis nii, et julgesin teha võistlusolukorras meie esimese sundvalsi teise tõkke taha välja tulles. Esimesel agilityrajal olid ka kontaktid korras, kuid paraku suutis Mia lipsata valesse tunneliauku. Mina ei osanud sellist kiirust ja nii varast tunnelile lukustamist oodata ja nii ta läks. Hüpperajal tõi diskvalli minu saamatu tagurdamine, kus tõke ei olnud seal, kus mina mäletasin teda olevat. Kolmaski diskvall tuleb panna ei millegi muu kui minu pika käe arvele- mul on ju superkoer, kes eemaldub kuhu tahes :-)
Kohtunikku tahaks tänada väga mõnusate A2 radade eest, olid piisavalt ambitsioonikad ja samas kergemad kui A3 rajad.
Ja nüüd ootab ees Rootsi.

 

Tafisa Games

Tegelikult ei olnud ma veel kunagi Leedus ühelgi agility võistlusel osalenud ja kuna kevadel sai langetatud otsus, et registreerin Mia EO-le ja siis loomulikult tuli ettevalmistusse lülitada ka välisvõistlused. Tafisale oli hindama kutsutud Anne Savioja on üks sümpaatsemaid agilitykohtunikke, keda tean ja samuti oli võistluse formaat- mõlemil päeval üks rada kõigile võistlusklassidele ja seejärel kaks open klassi rada, igati huvitav. Agility võistlus oli üks osa viiendatest Tafisa mängudest, kus toimus väga palju erinevaid spordialasid,  saime kõik kaelakaardid nagu päris suurvõistlusel. Laupäeva hommikul toimus mängude avatseremoonia, mis oleks olnud suurepärane olustikutreening, aga kuna päev tõotas tulla pikk ja ülimalt kuum, siis jäi paraadil siiski seekord käimata. Nii odaval agilityvõistlusel ei ole mina veel osalenud, 10 eurose osalustasu eest sai teha kokku 6 starti ja osaleda ka laupäeva õhtusel tunnelivõistlusel. Tafisa mängude poolt oli igale osalejale nännikott, kus muuhulgas oli ka T-särk ja õlle- või kaljapurk. Minu profiili oli korraldaja ilmselgelt läbi näinud- särgi suurus M ja õllepurk, aga nii mõnigi õbluke naisterahvas läks koju uue öösärgiga.
Üks põhjus Leedu sõiduks oli ka näha Lille ja Setu tütar Kruopat, kes oma perenaise Daliaga võistleb A3-s. Kahjuks oli aga Kruopa haigestunud trahhiiti ja viibis võistlusel turistina. Kruopa peresse on lisandunud valge mudi Tsehhimaalt ja Kruopa perenaisest on saanud üks Leedu agility eestvedajaid.

Võistlus toimus Jonishkise nimelises väikelinnas, mis Riiast asus kõigest 90km kaugusel. Plats ei olnudki muruplats nagu oleks võinud arvata, vaid hoopis kunstmuruga kaetud spordiplats paneelmajade vahel, kus õhk liikus väga minimaalselt. Muru osutus küllaltki libedaks ja iseäranis suurtel koertel oli pidamisega probleeme.

A1 rada oli igati mõistlik A1 rada, läbisime selle aeglaselt, ent vigadeta ja nii tuligi vastu võtta esikoht ja juba mõnda aega suht ligidal olnud üleminek A2! Mia oli tõepoolest aeglane, kiiruseks tuli küll peaaegu 4,2m/s, kuid tegu polnud absoluutselt selle koeraga, kes Soomes jooksis nagu torpeedo. Võimalik, et mõjutas kuumus, soojust oli kuuldavasti +32 kraadi sel päeval. Ka meie stardieelsed rutiinid ei toimunud päris nii nagu tavaliselt, nimelt tutvusid kõik midid korraga ja siis tuli kohe starti minna. Mia oli järjekorras teine  ja nii ei jäänud aega oma tavapäraste stardiharjutuste sooritamiseks. Igal juhul peame järgmiste kuumailma võitlustega hoolega läbi mõtlema, kui palju koera joota ja milliseid abivahendeid kasutada. Meie järgmised rajad lõppesid enamuses diskvallidega, kuidagi ei saanud me koostööd klappima sel kuumal nädalavahetusel.
Võistlust vaatama kogunes üsnagi palju rahvast ja väga vahva oli jälgida, kuidas agilityst mitte midagi teadev linnarahvas üha enam ja enam vaatemängust haaratud sai. Mitmel korral tuldi ka küsima selgitust reeglite kohta, et asjast rohkem aru saada ja uuriti ka erinevate koeratõugude kohta.
Väga huvitav ja hästi korraldatud võistlus oli, üle tüki aja sai näha Leedu ja Läti koeri. Eestlasi oli osalemas palju ja tuli ka mitmeid häid tulemusi. Võistluse naelaks oli pühapäeva õhtune finaal, kuhu pääsesid open radade parimad selgitamaks üldvõitjaid. Tore oli omadele kaasa elada, seda enam, et eestlased esinesid suurepäraselt ja seljatasid Leedu turbokoera ;-).

Onemind Agility Camp 30.06-01.07

Kevadel sai end kirja pandud agility laagrisse Janita ja Jaakko juurde ja märkamatult oli see aeg nüüd kätte jõudnud. Treeningud laagris toimusid 6 päeval ja vahepeal oli ka üks puhkepäev. Meie liitusime rahvusvahelise seltskonnaga peale laupäevast puhkepäeva ja osalesime kahel treeningul pühapäeval ja ühel esmaspäeval, aga oli ka neid koerajuhte ja valdavalt loomulikult kaugemalt tulijate hulgas, kes viibisid kohal terve nädala.
Koolitused toimusid imeilusas ja kõige treeninguteks vajaminevaga oivaliselt varustatud ca 1200 ruutmeetrises kunstmuruga kaetud hallis. Hall oli jaotatud aiaga kahte ossa, ühel platsil juhatas vägesid Jaakko ja teisel Janita. Laagrisse olid tulnud agility diagnoosiga inimesed 9 erinevalt maalt, arvukamalt eestlasi (13), eksootilisemad külalised olid Senegalist ja USA-st. Kohal oli ka kaks pürenee lambakoera Saksamaalt. Laupäevaste saabujatena algasid meie treeningud mitte agilityhallis, vaid hoopis laagriliste grilli- ja saunaõhtuga agilitytreener Noora villas. Nagu tavaliselt, kui on plaanis õues olla, siis kindlasti sajab, see reegel leidis ka sel korral kinnitust, õnneks oli pererahval piisavalt suur elamine, et kogu seltskond katuse alla ära mahutada. Muide, Noora kodus oli ka kunstmuruga kaetud valgustatud agilityplats kõigi vajalike takistustega. Õhtu naelaks kujunes saun, mis mittepõhjamaalastele tundus eriti eksootiline olema, keegi luges kokku, et laval oli korraga 12 naist 6-lt erinevalt maalt! Ja loomulikult sai ka merre hüpatud, sest saun asus lahesopi kaldal. Vesi tundus selline nagu just äsja oleksid viimased jäätükid merest sulanud. Ja muidugi oleks patt mitte mainida Janita ettevalmistatud ja Jaakko grillitud hõrgutisi.
Pühapäeval alustasime agilityga. Treeningu pikkuseks oli 4 tundi, grupis 8 koera ja igale koerale oli ette nähtud 2x10 minutit, radade pikkused olid ca 30 takistust ja rohkem, ausalt öeldes ei jõudnud mina kordagi ühegi raja läbimisega algusest lõpuni välja. Gruppides olid erineva tasemega koerad ja igaüks jõudis just täpselt niikaugele kui jõudis, töö oli individuaalne iga koeraga.

Rajad tundusid esmapilgul täiesti lahendamatud, aga juhendajate nipid olid vägagi tõhusad ja hakkama said ka täiesti algajad koerad. Iga koolitus algas raja õppimisega, misjärel pidime tutuvustama juhendajale oma nägemust raja planeerimisest.  See ongi kõige masendavam, et vaatamata kõigile aastate jooksul läbitud koolitustele ei tunne ma jätkuvalt ära optimaalseid võtteid, mida võiks kasutada! Laagrisse registreerudes oli ma pabistanud, kas Mia üldse kestab sellist koolitust. Tegelikult oli Mia suurepärane- mänguhimuline, kiire, lahtine. Teisel päeval 10 minutilise tsükli lõpupoole küll  märkasin, kuidas Mia end tunnelisse jahedasse puhkama parkis, seni kuni mina Jaakko õpetussõnu kuulasin, aga esimese märguande peale oli Mia jälle tööks valmis.
Mida see laager andis- eelkõige tohutu annuse motivatsiooni, teadmise, et Miale on palju antud ja nüüd tuleb see koerast kätte saada. Mina pean suutma end sundida keskendumaks juhtimisele terve raja jooksul, sest ei ole lihtsamaid ja raskemaid takistusi, koera trajektoori peab juhtima kogu aeg. Kindlasti andis see laager ka reisikogemuse, kuidas koer peab vastu reisile ja pikkadele agilitypäevadele. Järmised Soome treeningud tuleb plaani võtta.
Kel rohkem huvi, siis
Onemind süsteemi kohta saad lugeda siit

Tuorla Majatalo- igati mõnus koht koeraga peatumiseks