Rajatreening

Rajatreeningule sattusime mõnevõrra ootamatult, jäin kõhklema, kas A2 tasemega rada ikka meile sobilik on ja kohe sai ka osalejate limiit täis, nii et enam ei pidanudki selle küsimusega pead vaevama. Paraku aga sõber Borka ei saanud osaleda ja nii läksime Borkat asendama. Rada oli muidugi paras pähkel, rohkem ikka A3 kui A2 tase. Aga Mia jaoks on iga rada raske mitte niivõrd seal asetsevate takistuste asetuse tõttu, vaid pigem ümbritseva olustiku tõttu. Ehkki koht on ju tuttav, jäi Mia stardis kõõritama selja taha ja lasi end tugevalt häirida, ilmselt seetõttu jooksime mitmetest takistustest esimesel katsel mööda, ebakindel koer vajab põhjalikumat juhendamist. Peale esimest ringi oli võimalus tutvuda teist korda rajaga, mina kasutasin seda võimalust selleks, et Miaga platsil mängida samal ajal kui muu seltskond rada õppis. Tundus, et sest oli ka kasu, ehkki Mia ka teises stardis oli väga häiritud,  tuli jooks tuli juba paremini välja. Päris elus oleksime küll diskvalli saanud, sest Mia jõudis enne tunnelisse minekut ka A ära riivata, aga üldiselt olen selle jooksuga juba rohkem rahul. Ka kõik meie kontaktpinnad tunnistas Kristina valvas silm kliki vääriliseks. Sellest ei tasu küll liiga vaimustusse sattuda, viimastes trennides on meil poom tänu oluliselt tõusnud kiirusele problemaatiline ja seetõttu pole me veel asunud pöördeid õppima. Võistlustreeningul aga Mia tavakiirusest poomil polnud suurt midagi järel ja nii tippis ta viisakalt vähemalt 3 jalaga üle kontaktpinna.
Tänu Janele on meil olemas ka video
http://youtu.be/SJdrQb2NEOw
Üldse oli see väga tänuväärt üritus ja väärib kindlasti kordamist.

Libakutsikad ja Tartus käik

Kohe aasta algul juhtus meie peres üks oluline sündmus, 02.jaanuari öösel sündisid Mial kutsikad, loomulikult mitte päris kutsikad, vaid virtuaalsed. Mina märkasin muutust hommikul kohvilauas kui soe tuust mu jalgade eest oli puudu. Kui ma ärgates ärklikorruselt alla ronisin, oli Mia mind küll tervitamas käinud, aga nüüd pikutas ta äraseletatud õndsa näoga oma puuris kõhu all mängulõvi. Lõvi on muide Mia isa Ursuse kingitus oma välismaale kolinud lapsele. Julmalt konfiskeerisin Mia lapsukese, mille peale puhkes tõeline hädaldamine. Nüüd kulgeb Mia elu selle tähe all, et leida oma kutsikad üles, selleks avab ta kõiki uksi korteris. Siiani on ainuke kättesaamatu koht olnud Miale sahver, sest selle pisikest vanaaegset linki ei olnud ta seni lahti saanud, nüüd on aga ka see Gonsiori sõlm lahti raiutud. Kutsikaid otsides avas Mia sahvriukse, mis iseenesest tähendab vaba juurdepääsu toidule ja võib osutuda vägagi ohtlikuks pommiks. Usun, et Mia on suuteline end eluohtlikku seisundisse sööma. Kuna aga hetkel oli kinnisideeks kutsika leidmine, siis Mia piirdus seekordse asenduspoja pessa kandmisega ja söök jäi siiski alles. Õnneks Mia trennis on endiselt krapsakas ja ei saa öelda, et valetiinus teda põrmugi segaks.
Meie järjekordne olustiku treening toimus Tartus Säde võistlustel, kus oli võimalik  joosta mitteametlikult A1 radu. Kuna slaalomioskus tuli Mial juba mitu kuud tagasi, siis tahtsin proovida, kuidas tuleb välja slaalom väljaspool koduhalli. Kontaktpindu ma veel võistlusolukorras katsetada ei soovi ja seega agility rajale ei registreerinud.
Kuna Pärnus olin võistlusele peaaegu hilinenud, ei tahtnud seekord viga korrata. Planeerisin kohale jõuda vähemalt tund enne starti, et oma kaks nullikat - Ryder ja Mia, ilusasti ette valmistada. Teekond Tartusse oli piinarikas venimine läbi lumepurgaa, hullem teeosa sai läbitu kiirusega 65km/h. Ja nii juhtuski, ei kui kohale jõudsin, oli hüpperada juba püsti ja kohe läkski tutvumiseks. Seega ei jõudnud jällegi Miat häälestada. Ja ega jooksmisest ka suurt midagi välja ei tulnud, stardi vussisin mina ära, slaalom oli Miale täiesti uus ja ennenägematu asi  ja kiirus kadus ka täiesti.
Meie rada http://www.youtube.com/watch?v=tJIv6BQNmq0&list=UUh4v_orWvc7bbSBmwFZzdRw&index=2&feature=plcp
Peale ametlike võistluste lõppu sain veel paar korda harjutada slaalomit ja siis juba asi sujus päris ilusasti.

Mis muud kui treenime mõnuga edasi- Mia on parim trennikaaslane keda ette võib kujutada ja üritame ka kõikvõimalikel agility üritustel osaleda. Ääretult tore asi see A0, mis me küll temata teeksime :-) 

Head uut aastat!

Vääna mets 01.01.2012

Head Uut Aastat kõigile meie sõpradele, trennikaaslastele, kaasvõistlejatele, lugejatele ja muidu tordatele inimestele!
Täna käisime uue aasta esimesel jalutuskäigul Väänas, teejuhiks meie uus sõber Keili koos oma perenaistega. Keili on welshi springerspanjel ja pisut üle 3 kuu vana, igati tore koerahakatis, kes suuremateks müratuurideks Miaga veel pisut tagasihoidlik, eks üksjagu süüd oli sellel ka vanaproua Marta üle õla mühatusel- ei ole siin mingit jooksmist ega hullamist. Eks siis noored hullasid lihtsalt pisut kaugemal. Kahjuks koerte pildistamine ei õnnestunud mitte sugugi, niigi aeglane kaamera on õues paari külmakraadiga veelgi pikemajuhtmelisem ja seega jäi paremal juhul peale mõni saba või tagumised jalad, tavaliselt tuli aga lihtsalt välja looduspilt, kust koer oli juba läbi jooksnud.

4 kutsi ja inimene matkarajal

 Jõulude ajal õnnestus vabu päevi päris mitmel korral kasutada toredaks käiguks looduses.

Paljassaare esimesel Jõulupühal

Teine jõulupüha Hiiumaal Ristnas- Pätrikul oli mujal niipalju tegemist, et Hiiumaal jäi tema etteaste üsna nõrgaks.

Jõulude ja Uues Aasta vahelisel nädal sai aga kõvasti treenitud.

Uustulnuk uurib- kaua teie juba trennis olete käinud?