Tumanova trenn

Võtsime julguse kokku ja panime end kirja Tumanova koolitusele kutsikate rühma. Tegelikult on Mia ju juba 1 aasta ja 1,5 kuud vana, ei hakka siin oma puuduliku kogemustepagasi baasil üldistama pürenee lambakoerte kohta tervikuna, kuid minu konkreetse eksemplari korral võttis küll oma koha leidmine maailmas aastajagu aega. Seega on meie trenn piirdunud valdavalt agility platsil mängimise ja otse jooksimise ning kõigi eesolevate tõkete võtmisega. Seetõttu saimegi maailmameistri käe all õppida koera keskendumist juhtivale käele. Veel õppimise sõnalise käsu olulisust, kõigepealt suuline käsk, siis hetkeline paus ja seejärel kehaline zest. Mia on taiplik loom, kes hakkas vaid mõne korduse järel tegema vaid suulise käsu järgi, ootamata kehaga juhtimist. No eks tegelikult räägib ikka koerajuhi keha paiknemine tõkke suhtes kõige kindlamat keelt koerale, kas minna tõkkele tagant või otse peale. Aga kindlasti on Mia lingvistiliselt hulga arenenum kui terjerirahvas.

Veel selgus, et Mial on kinnistunud, et rajale võib tuisata siis kui mina teda üle õla vaatan. Jälle asi, millega tööd teha. Tumanova soovitus oli kasutada stardis püsivuse preemia andjana kedagi võõrast, proovime ära kas see võte töötab.
Mia kodusest elust- nutikas pürr on taibanud, et kongi seest saab kõige hõlpsamini maiust kätte kui lasta sel kukkuda vastu maad.
Ukselinkide avamine käpaga on ka vesiselge.

Kiirete ja julgete päralt on maailm!

Viimasel nädalavahetusel oli meil külas sportkoer Lill ja väga huvitav on jälgida kahe koernaishinge omavahelist jõujoonte arengut. Mia kvalifitseerub nüüd ka ilmselgelt täiskasvanud koeraks ja mingit kutsika allahindlust talle ei tehata. Kui Lill meile saabus, siis püüdis Mia sisse viia kodukorda, et Lill võib viibida esikus ja köögis, keelatud piirkond on elutuba ja iseäranis diivani ümbruskond. Minu mühatuse peale ta siiski leebus. Teine situatsioon tekkis söömise ajal- kõik koerad said oma kausid kätte, Mia tühjendab enda oma mõne sekundiga, Lill aga on aeglaselt näkitseja, mispeale Mia muidugi arvas, et kes nii pika hambaga sööb, see ilmselt sööki ei väärigi ja ``naeratas ```Lillele nii et purihambad paistsid. Minu nahutamise peale jättis ta siiski Lille ja tema söögi rahule.
Nii et ei ole see pürri hing midagi õrnuke, oma toitu, territooriumi jms. on ta valmis varmalt kaitsma.
Üks nali veel meie SK trennist. Harjutame Miaga hantli suus hoidmist, mis ei tule eriti välja, nüüd tegin puhtjuhusliku avastuse, et nagu ütlen koerale sõna lahti, siis on haare tugev ja ei mingit lahtilaskmist.

Mia elu

Miast ei ole ammu enam juttu olnud, kutsikaiga, mis igal nädalal midagi uut tõi, on nüüd läbi. Mia käib nii Sk kui agility trennides ja naudib mõlemat täiega, jäljetrenni me kahjuks enam kuidagi ei jõudnud ja see harrastus jäi unarusse. Ehk kunagi kevadel jälle. Eelmisel nädalavahetusel käis Mia Soomes agility võistlustel kaasas, reisimine õnneks ei ole Mial mingi probleem. Mul oli kindel plaan katsetada, kuidas Mia peab vastu võistluste õhkkonnale- tegu ju sisehalliga, kus kasutati ka helivõimendust. Esimesel päeval Lietos ei olnud just suurem asi, maiuse nimel oli Mia nõus küll üht-teist tegema, aga siiski unistas kogu aeg, kuidas hallist õue pääseda. See-eest teine päev Tamperes oli juba palju parem, kontakt oli hea, Mia tegi tuttavaid soojendusharjutusi nii nagu oma koduhalliski ja oli nõus ka mängima. Tampere klubi võistlusel käis Mial külas isa Ursus oma omaniku Katiga. Ursus on igati soliidne 3 aastane halli värvi naerukil suuga rastapatsiline pürri-härra, kes Kati sõnul just oma praeguses vanuses on saavutanud enesekindluse. Mind usaldas ta küll esimest hetkest oma kasukat sügama, nii nagu ka Miale usaldas Katit. Ju me siis oleme omandanud oskuse, kuidas pürrile läheneda.
Kati pajatas üht-teist huvitavat, kuidas Prantsusmaal pürride iseloomutesti tehaks- koeral, kes võõra inimesega kontakti võtab, alandatakse punkte, sest puudub tõuomane umbusklikkus. Üks osa testist on selline, et omanik seob koera kinni ja läheb minema, koer, kes ei oota vaikides, vaid hakkab häält tegema, saab maksimupunktid :-)