Kuidas Miast TP sai

Kuuldes, et Eestisse on tulemas hindama Alain Pecoult, kes on pürenee lambakoerte kasvataja ja tõuühingu president tõu kodumaal Prantsusmaal, otsustasin loomulikult ka Mia ette näidata. Läksin kõigest kirjeldust saama ega osanud oodata seda komplimentide rahet, mis tulema hakkas. Kuna ringis oli ka stazöör, siis seletas kohtunik lahti, milline peab üks pürenee lambakoer olema- pürenee lambakoer peab olema selline nagu Mia, eriti kiitis kohtunik tema pead, ilmet ja tüüpi.

Me saime nii uskumatult palju kiita, et tundus eestlase umbusklikule loomusele täitsa kahtlne kohe :-)

Kirjeldus ise oli selline:

Very pretty bitch, excellent proportions, very nice rear end, excellent texture of coat, excellent coat, good neck, lovely expressive head, excellent eyes and pigmentation, excellent scull, muzzle and ears, mouth could be better, typical temperament, movement should flow more.

Loomulikult nägi kohtunikuhärra ka puuduvaid hambaid, aga ütleme nii, et ei soovinud sellele tähelepanu pöörata. Mainis vaid, et hambad tulevad ja lähevad, ühel põlvkonnal on, teisel mitte, aga koer tüüp on olulisem kui hambad. Liikumine ei olnud meil kuigi hea, Mial on ühest varbaküünest tükk väljas ja see segab pikema sammu võtmist, seega ei saanud me üldse nii kiiresti ringis joosta kui oleks tahtnud. Seetõttu sai kirjeldussegi märgitud, et liikumine peaks rohkem maad katma ja samm pikem olema. Seesama õnnetu varbaküüs nurjas ka meie agilitytreeningud Koerus laagri teisel päeval, aga loomulikult oli rõõm aru saada, et lonkamise põhjus on vigane küüs, mitte midagi hullemat :-)

Niipalju veel, et kohtunik andis käskivas kõneviisis teada, et sellist koera tuleb kindlast aretuses kasutada.

Peale BIS, kus me platseerusime neljandaks 5 koera auväärses konkurentsis, tuli kohtunik mulle veel aretuse teemat südamele panema ja palus endale kindlasti saata Mia seisupildi ja portree.

Peale näitust julgesin ka üles tunnistada, et pürri nõutud rebasenäo trimmisin mina koerale paar päeva enne näitust pähe ja selgus, et ka see oli õnnestunud, kohtunik trimmimisest aru ei saanud ja õige pürri trimming peabki olema märkamatu.

Kas me just nüüd kutsikaid tegema hakkame, ei taha küll lubada. Komplimendid ilusa koera eest kuuluvad auga ikka Mia kasvataja Leale Soomemaal, aga ikkagi on tore ilus olla :-)

Koeruse võistlused 10.07

Meeldivat  võimalust joosta võõral platsil hüpperada ei saanud mõistagi kasutamata jätta. Esimesena jooksid teised A0 kaasvõitlejad agilityrada ja see oli küll lihtne. Seda enam vajus alalõug ripakile, kui nägin A0 hüpperada, selle algus oli ikka tõeline pähkel kiirele koerale. Aga õnneks Mia istub stardis, seega sain välja tulla teise tõkke taha, saata kolmandale tõkkele ja siis sooritada ülimalt hilinenud eestlõikamise, mis peaaegu oligi ebaõnnestumas, peale sirget tunnelit ootas järgmine tunnel, mis tuli teha tagantlõikamisega- no vähemalt nendel juhtudel kui koerjuht ei ole teinud koondise tasemel kergejõustikku ei tasunud unistada, et koerast sirges tunnelis ette jõuda. Koolitusel küsisin Peterilt, kuidas tema oleks selle koha lahendanud ja ega muud ta välja ei pakkunudki kui kolm järjestikust tagantlõikamist, millega muuseas katsekoeraks olnud Süsi ka suurepäraselt hakkama sai. 

Muuhulgas sisaldas ka rada ühe takistuse, kus koer pidi hüppama tagasi 360 kraadi ja seal olime ikka tõeliselt aeglased, raja sees täis kiirusel pole selliseid asju ka veel harjutanud. Kuigi kaared olis suured ja Pipile kaotasime kohe 4 sekundiga, saime puhta raja. Vaatamata võõrale platsile Mia jooksis ning osalejate nappuse tõttu platseerusime isegi kahe raja kokkuvõttes kolmandale kohale.

Kripeldama jäi see, et üritasin Miaga starti minna käsu all, paraku ``hajus `` ta aga platsil ära ja kõrvalasendist ei läinud ka lamama. Korduskäsku ei tahtnud anda ja seega jätsin ta oota käsuga istuma.

Seega ei mingeid Sk võistlusi niipea, võõraste platsidega tuleb enne suur töö ära teha.

Rajatreening 04.07

Osalesime Miaga rajatreeningul, mille korraldasin täpselt oma maitsele vastavalt ja seega oli rajatreeningul 2 hüpperada. Mial ei ole kontaktpindadega võistlustele veel mõnda aega asja- poom on meil trennis küll peaaegu täiskõrgusel, aga  pöörded vajavad veel üksjagu lihvimist ja üldse ei kavatse me võistlemisega kuhugi kiirustada. Ka slaalom on läinud hästi edasi, mõned korrad oleme teinud ka lühikest päris slaalomit, aga tahaks veel tehnikat lihvida õppeslaalomiga. Pealegi on A3 läinud vastikult raskeks tänapäeval ja seega tahaks kaua hängida A0-s ja A1-s :-)

Kuna joonistasin ise rajad, siis oli võimalus proovida just selliseid väljakutseid nii nagu ma ise soovisin ja seda ma ka tegin. Rajad just lihtsad ei saanud, esimene eriti, nii et vabandust osalejad, aga ehk teid lohutab, et ega ma ise ka hakkama ei saanud :-)

Oli mis oli, aga kindlasti peame korralikult starti harjutama, tundub, et Mial on hiline pubekaiga saabunud ja mida rohkem tal himu joosta on, seda rohkem üritab ta mind kamandada.