Jõulutunnel 2011

Agilityaastale sai nüüd joon alla- viimane selle aasta võistlus oli traditsiooniline Jõulutunnel, mis seekord toimus Tublide korraldusel. Algajate esimene rada oli päris keerukas, siiski saime sellega tõrgeteta hakkama, ühest tunnelist keeras Mia küll valele poole välja ja kaotas sellega ka aega. Paraku ei olnud aga kiirust üldse, kontrast eelmisel õhtul trennis lennanud koeraga oli tohutu.
Esimene rada http://youtu.be/17tc9_62VoE
Kindlasti oleks abi olnud paremast koera häälestamisest, aga meie stardihetk saabus oodatust varem kuna mitmed osalejad istusid liiklusummikutes ja olid tõstetud teise tutvumisgruppi. Teine rada oli lihtsam ja siin õnnestus Mia kohe jooksma saada http://youtu.be/ks6PZ9ro5gI
Tegelikult oli see suisa esimene kord, kus Mia julges avalikkuse eest joosta :-)
Võistluse lisaboonuseks kujunesid Inessa tehtud superhead pildid.

Kahe raja kokkuvõttes õnnestus meil üllatuslikult platseeruda teisele kohale, kuna mitmed kiiremad koerad suutsid teisel rajal saada diskvalli.

Kessu, Mia ja Oki

Mitteametlik SK võistlus 18.12

Osalesime Miaga teistkordselt mitteametlikul SK võistlusel, eelkõige seepärast, et anda oma osa SK MM koondise toetuseks ja mis seal salata, eks üksjagu juba ka trennis käidud ning oleks aeg ka mingeid tulemusi näidata. Kui ajakava avalikustati, oli suur üllatus, et osalejate arv küündis võistlusel 41 koerani ja neist 14 osales debüütklassis. SK hakkab populaarseks muutuma?
Meie eeldatavalt nõrgim koht on püsilamamine ja paraku leidis see ka võistlusel kinnitust.  Mia läks lamama viltu ja lisaks sellele hakkas ka üsna varsti pead keerutama. Kui siis naabrimees Ferry tegi paar bassihäälset haugatust, saigi Mia mõõt täis. Seega püsilamamisest 0 punkti. Muidugi ei taha ma siinkohal Ferryt süüdistada, koer tuleb ikkagi treenida häirijaid mitte tähele panema.

Muud võtted läksid enamjaolt väga hästi. Nii rihmata kui rihmaga kõrvalkõnd 10 punkti, seisma jäämine liikumiselt- ükskord 0 punkti, teinekord 10. Sest esimene kord pidi tegelikult lamama minema, aga minul ei tulnud  lamamiskäsuks vajalik madal hääl välja ja seega tegime kaks korda seisma jäämist. Tegelikult Mial lähevadki liikumiselt lamama minek ja seisma jäämine kogu aeg segamini. Kui need võtted oleksid järjest olnud, siis olen suht kindel, et teisel sarnasel katsel oleks ta võtnud järgmise asendi ja seega ka teise 0 saanud. Juurdetulemisel hakkas Mia enne käsku liikuma, saime 8 punkti , üldiselt siia tulek on meil üks lemmikuid. Tõkke eest samuti 10 ja üldmulje 9. Kahe 0-ga muidugi mingit head tulemust pole loota, kogusime 143 punkti, mis andis napilt 2 järgu ja 13 koha. Siiski jäin etteastega rahule, Mia meeleolu oli väga motiveeritud vaatamata sellele, et ma mitte kordagi ei kasutanud võimalust maiusega premeerida võtete vahel. Enne püsilamamist keerasin meeleolu loomisega vindi lausa üle, Mia läks nii pöördesse, et hakkas haukuma.
Nii et selline must-valgetes toonides võistlus kukkus meil välja.

Sassi tallid 03.12

Sel hommikul ei suutnud ma kuidagi voodist välja saada, lisaks jäin kauaks ajalehte ja hommikukohvi nautima ning seega läks niigi üsna tihe ajakava vastu taevast. Samuti ununesid koju välja trükitud reisijuhised. Märjamaal taipasin, et esimesse starti ilmselt ei jõua. Tänu Ede ja Tiidu online juhendamisele taipasin mitte Pärnusse sisse sõita ja eneselegi üllatuseks olin siiski 10 minutit enne starti kohal.
Esimene rada sisaldas 3 sirget ja üsna lähestikku asuvat tunnelit, üsna raske oli meelde jätta mitmendal ringil just oled. Diskvalle tuli ohtralt ja ega rada just väga kergete killast olnud ka.
Mial ebaõnnestus start. Tahtsin teda istuma jätta, paraku hiilis Mia aga hallist välja, pöördus hetkeks  küll tagasi ning seejärel kadus uuesti. Lõpuks sain siiski jooksuga alustatud, tõsi küll, valelt käelt ja ilma igasuguse stardis ootamiseta, ent siiski Mia jooksis. Ega see küll mingi jooksu moodi enam ei olnud, kutsi silmad liikusid ainult halli mööda ringi ega kusagilt mingi hädaoht viimaks lähene, ega minagi enam takistuse järjekorrale ja juhtimisele suurt tähelepanu pööranud ja juhtus see, et Mia lipsas valesse tunnelisse.
Püüdsin pärast arusaamisele jõuda, miks täiesti kontaktne koer niiviisi vaimselt kokku varises. Ei oska muud arvata kui seda, et kui me hilinedes halli tormasime ja esmalt regamise laua juurde suundusime, siis ümbritsevad suured koerad olid Miale liga lähedal ja seetõttu hirmutavad. Starti minnes möödusime samast kohast ja ilmselt see olukord kangastuski Miale. Järelikult tuleb iga hetk läbi mõelda, hoida koer endaga kontaktis ja tegevuses, et tal poleks aega hirmudele mõelda. Ja loomulikult ei tohi võistlustele hilineda!
 Eks meie kätteõpitud lõpuhüpe sülle on ju tegelikult ka mõeldud selleks puhuks, et kole ei saaks peale tulla.

Järgmisel rajal olin juba targem, samuti start asetses seekord lihtsamas kohas, sissekäigust pisut eemal, sooritasin stardi a la La ja see läks märksa paremini, välja arvatud see koht, mis eeldas 360 kraadist pööret ümber tõkke. Ruudi perenaisega olime läbi töötanud kõik võimalikud lahendusvariandid. Sellele eeltööle vaatamata suutsime ikka tõrke välja meelitada oma tavapärase eksimusega- olen ise tõkkele liiga ligidal ja surun Mia tagant tõkkele. Aga vähemasti Ruudi pööre oli perfektne :-)
Kahjuks ma seda jooksu filmida ei laskunud, olin niivõrd ametis Mia meeleolu loomisega, et läks meelest otsida filmija.
Peale nulliradasid saabus meie päeva parim osa, matk Valgeranda, kus kogu kaasasolnud seltskond Marta, Setu, Mia ja Lill näol said täie mõnuga joosta piki liivaranda, laineid haukuda ja männimetsas jälgi ajada. Kahjuks fotokas oli halli jäänud ja seega jäi see kaunis jalutuskäik detsembrikuises rannas salvestamata.

Tako mitteametlikud võistlused 26.11

Olen seekordse etteastega väga rahul, Mia keskendus hästi, ei õiendanud stardis, ei haukunud rajaabilisi ja jooksis ka kiiremini kui kunagi varem. Protokollis seisab meil küll 2 korda DSQ, aga need diskvallid võin puhtalt enda arvele kirjutada. Esimesel rajal ei arvestanud õigesti kiirust, kui ruttu võiks üks koer lühikesest sirgest tunnelist välja tuisata, teisel rajal saatsin koera selgelt tõkke taha.
Esimene rada http://youtu.be/D4ecC6kfteE
Teine rada http://youtu.be/5z_-C0YFlbU
Mia oli ülitubli ja laupäeval lähme proovima, kuidas meile istub võõras kohas ja esmakordselt liival jooksmine.

Nädalavahetus Hiiumaal



Sääre tirbil





Kas keegi on öelnud, et oktoober pole sobiv supluskuu?



RMK Kapasto metsaonn oli end väga hästi ära peitnud, leidsime selle teisel katsel.



Onni räästas olid ristatud sääreluud...


 

ja ukse kohal olid põdra?sarved

Ehkki koju olid jäänud tikud ja süütevedelik osutus sulaselgeks veeks, ei jäänud tuli süütamata ja vorstid grillimata



Koerus

Start    Foto Team Jasper

Tegelikult on kõiges süüdi Maria, kes Koeruse kiitis vastupandamatuks ürituseks. Ja tegelikult oli tal täiesti õigus. Kuna mina ussisõnu ei tunne ja oktoobrikuus võib olla kindel, et roomajad ilusasti tuttu läinud, siis julgesin end regada.
Mia, kes nädalapäevad kodus igavlenud, lihtsalt põleb tegutsemistahtest. Muide, vahetult enne minu ärasõitu rasvatas Mia end kenasti talveks sisse Paljassaare poolsaarel vedelenud surnud hülgel. Nädalaga oli rääsunud rasva hais lahtunud, ent siiski aimatav. Esimese kahe aasta jooksul ei ole Mial veel pesupäeva olnud, järsku peaks seda siiski kaaluma?
Tagasi tulles Koeruse juurde- võistlejate raja pikkus pidi olema ca 3 km, mida pidasin endale igati jõukohaseks läbi sörkida. Orienteerumisoskust olen arendanud valdavalt linnatingimustes, näiteks viimati leidsin Brüsseli ligidalt 3 ostukeskust nagu niuhti, seega julgesin eeldada, et ka metsa hätta ei jää. Aga võta näpust, sellist sigrimigri kaarti, kus sinine ei olnud vesi ja roheline mets, tänavanimed olid täiesti panemata ning mis üldse oli täis arusaamatuid kriipsukesi ja joonekesi, kuid puudus mõõtkava ja legend, ei olnud ma küll enne näinud. Aga ju need kaardid siis sellised ongi, sest kaasvõistlejatel probleemi polnud :-) Aitäh abivalmis kohtunikele, kes mulle kaardi paar korda õigetpidi kätte keerasid!
Esimesest kontrollpunktist kihutasin ülbelt mööda, kuna hoiatus, et kõik punktid ei ole teps mitte võistlejate raja punktid, siis arvasin, et nii teeääres nähtaval olev koht on kindlasti kuulub kutsikate rajale.
Ülesanne punktis ei olnud meile sugugi lihtne. Koer tuli jätta istuma ja eemalduda teatud vahemaani ja siis juurde kutsuda, koera teekonnale olid seatud ahvatlused, mänguasjad ja ka toit. Ahvatlused Miale probleem ei olnud, küll aga ei soostunud ta minust maha jääma, ilmselt olid paar-kolm kohtunikku platsi servas Miale ehmatavad, sest tavaliselt ju inimesed metsaserval nii ei passi. Lõpuks saime siiski hakkama.
Teise punkti leidsime päris hõlpsasti üles, ülesanne seal ei olnud ka sugugi kerge, sisuliselt apporteerimine, kusjuures ese tuli visata üle koera pea. Esemeid tuua Miale meeldib, aga püsivus oodata käsku jätab veel soovida, kolmandal katsel saime siiski hakkama. Kolmanda punkti takistusrada oli ka jõukohane, aga siis läks asi täiesti käest ära. Edasi ma punkte enam õiges järjekorras ei leidnud ja aega oli ka niipalju kulunud, et arvasin, et korraldajad tahavad ju ka koju minna ning viisakam on metsast välja tulla. Trehvasime veel ühe kontrollpunktiga, kus pidi ära arvama enda ja koera kaalu, see ülesanne tuli meil kõige paremini välja, ülekaalumine tõestas, et eksisin vaid 100 grammiga. Pean Mia ees vabandama, et sellised toerdad punktid, kus koer sai ka midagi süüa- näiteks oli olnud võimalus oksarisu alt otsida maksa, jäid meil leidmata.
Tore päev ei olnud veel aga läbi, järgnes viineripüüdmise võistlus koertele, seal lubasin osaleda Setul, kes 2 meetri pealt püüdis edukalt viineri kinni.  Selleks, et aga võitjate hulka kuuluda, oleks pidanud rohkem riskima ja katsetama viskamist kaugema vahemaa tagant. Päev lõppes parimate autasustamisega, kus meie tuttav Jasper sai ka auhinnalisele kohale ja lisaks veel auhinna, kui kõige rohkem Koerusel osalenud Koer.
Tegelikult võiks minna järgmine kordki, ilmselt siis ikka hobirajale, sest seal võib kaardilugeja kaasa võtta.

Mia 2!

Proloog
Dornbirn, sept. 2009 Eesti agility fännid shoppamas hea valiku ja soodsate hindadega kingakaupluses
Tiina: Ma ei saa ju midagi osta, mul ei mahu kingad enam koju ära
Ester: Tead, Sul on hädasti vaja, et üks noor koer Su kingad üle käiks.

Mia ema Dori

Tegelikult oli selle keskustelu toimumise ajaks mul potentsiaalsele kingahävitajale juba silm peale pandud. Minu unistuste koer pidi olema pikakarvaline, liivakarva ja hea õnne korral ka midikasvu pürenee lambakoer. Kuna mu kindel soov oli kutsikaid enne lõpliku otsuse tegemist vaatamas käia, siis olin otsustanud Soome kasuks. Aprillis Helsinkis agility võistlustel nähtud pürenee lambakoera crazy pilk oli mind sedavõrd võlunud, et kui nüüd teada sain, et sama koer kutsikate ootel on, ei suutnud enam seda mõtet maha matta.

Mia 9 nädalat vana

Sündiski 2 emast kutsikat, külaskäik Soome Lea juurde jättis igati soodsa mulje ja kahest kutsikast väiksema arvas kasvataja mulle nii kasvu kui temperamendi poolest sobivaks, siis nii saigi otsus tehtud. Mia nimigi tekkis ise-enenest ja loomulikult. Aga kingi muide suurt ei hävinudki :-)
Kui mul juhtub pisut aega tekkima- raske küll ette kujutada, millistel asjaoludel see saaks juhtuda, siis püüaks edaspidi  kirjeldada oma esimest kahte aastat karjakoera omanikuna.



Mia peaaegu 2 aastat vana  Foto Livia Kask



A0 võistlused

Mis selle kõige kohta öelda- lühidalt öeldes esines jooksmise ilminguid. Protokoll kõneleb meie kohta 2xDSQ. Minu unelmate lendstarti ei olnud võimalik sooritada kummalgi rajal, seega tuli koer istuma jätta, mis meil välja ei tulnud. Mõlemal korral tuli Mia tõkkest mööda seda võtmata. Viimasel rajal oli muidugi puhtalt viga, et ma üldse koera kutsusin, oleks pidanud minema tagasi ja Mia õigesse asendisse istutama. Ja kui diskvalle antaks rajal rohkem kui üks, siis me oleks neid mitu saanud. Üldse oleks mul nüüd aeg hakata aru saama, et Mia sammu pikkus on oluliselt suurem kui mu varasematel koertel ja see nõuab juba hoopis teistsuguseid juhtimisvõtteid. Aga muidu oli tore, mõni rajalõik nägi välja juba natuke agility moodi:-)

Tunnelite karikasarja viimane etapp

Selleks hooajaks on siis tunnelitega ühel pool, Mia tegi erilise särata kaasa kõik etapid, tegi palju puhtaid radu, kuid paraku kõik lonkides. Viimane etapp toimus koduplatsil, aga sellest ei olnud palju abi, reede õhtuse trenniga võrreldes oli koer nagu ümber vahetatud. Ilmselt poleks ma esimese raja stardis üldse pidanud Miat sundima istuma selg inimeste poole, vaid õigem oleks olnud lendstart. Kuidagi ei saanud seda jooksu käima, vast ainult kaks sirget tunnelit lõpus lisasid pisut hoogu.
Teise raja start oli meile lihtsam, kedagi ei olnud seljataga ähvardamas ja tempo oli parem, seniks kuni Mia pilk jäi pidama rajaabilisele, sealt saime kirja tõrke ja peale mõningast pingsat põrnitsemist jätkasime teekonda siiski üpris lustlikult, rajaabiline nimelt ei hammustanud ega teinud ka muud koledat :-)

Viimaselt etapilt meile seega 20.koht.

Eelmisel nädalavahetuse hängis Mia Soomes ja vaatas kuidas päris agilitykoerad tegusid teevad. Soojendusplatsil oli võimalik proovida, kas Mia tunneb ära slaalomi (õnneks tundis) ja harjutada Sk-d samal ajal kui kõrval toimub agility võistlus. Kontakt polnud paha tegelikult :-) ja üldse oli Soomes tore olla.
Kui nüüd ei hakka lähipäevil Mia jooksukas, siis saame reedel end proovile panna A0 hüpperajal. 

Slaalom

Üks viimase aja edusamme on see, et Mia hakkas tegema slaalomit. Õpetamiseks kasutasin tunnelimeetodi nö. püstkoja alamvormi. Õppimise algusest on möödunud ca 1 aasta, kindlasti saaks ka kiiremini, kuna Mial motivatsiooni ja kiirust just ülearu palju polnud, siis me ei kiirustanud kuhugi. Selgeks saamine tuli kuidagi ootamatult ja jääb üle ainult kahetseda, et ma rohkem ei viitsinud filmida õppeprotsessi erinevaid staadiume. Muidugi on suur hulk tööd ees, et kinnistada erinevaid sisenemisi ja erinevaid keskkondi.

Osalesime Miaga Alen Marekovici koolitusel, nähes esimest rada, oleksin tahtnud tormata koju koera vahetama. Seda ma aga ei teinud ja tegelikult polnud põhjustki, Mia oleks hakkama saanud suurepäraselt, kui ma oleksin võtnud vaevaks õppida selgeks rohkem kui 4 esimest takistust. Miskipärast ma ei suutnudki sel päeval keskenduda ja ilmselt ainult seetõttu, et Alen oli mind nädalavahtusel näinud A3-s võistlemas, jäi küsimata küsimus, kas tegu on minu esimese agilitykoeraga :-) Mia nautis jooksu aga tõsiselt ja isegi meie tutikas slaalom tuli raja sees välja. Koolitus oli vahva ja motiveeriv, ehkki meie hoolega õpitud ``soome`` pöörded ei leidnud heakskiitu kui mõttetu fancy stuff :-)

Kontaktpindade rajal tegime ainult poomi, mille normaalkõrguses jooksmine on samuti uus asi. Välja tuli seegi :-) Alenilt sai Mia kiita, minu kommentaarile, et tegelikult on see koer üks suur jänespüks, vastas Alen Miat sasides, et Lal`lt või Tani`lt oleks ta juba ammu sellise tegevuse eest hambaid saanud ja et mul on tegelikult julge pürenee lambakoer.

Mia Riias

Sai endaga kõvasti võideldud, kas Riiga sõita või mitte, kuna aga lisaboonuseks oli A0 kaks hüpperada, siis sai end siiski kirja pandud. Miale Riia võistluspaik ei meeldinud kohe algusest saadik, arvan teadvat ka põhjust, milleks üks väga napakas vahejuhtum Tako halli juures. Ühel õhtul läksin vetsu ja Mia ootas mind flexi otsas väljas- samal hetkel hakati kõrval olevas kuuris midagi kolistama, mille peale Mia ehmus ja kuna ta oli rihma otsas, ei saanud ta ka kolinast eemalduda, paraku töömeestele valmistas koera kimbatus nalja ja nende vali naer ilmselt ehmatas koera veelgi rohkem. Siis ei osanud ma sellele vahejuhtumile suuremat tähelepanu pöörata.  Nüüd aga oli Riia mõnusal metsas asuval agilityplatsil täpselt samasugune sinine vets, nagu Mia seda nägi, lukustus t akohe. Kõrval asuval platsil  harjutustõkete juures oli olukord päris normaalne, aga paraku starti minnes käitus Mia nagu kuutõbine, ei suutnud kontsentreeruda ja hõljus lihtsalt platsil ringi. Nii hullult pole ta veel mitte kusagil võistlusplatsil kartnud.

Kahe raja vahepeal üritasin  Miat tema letargiast välja tuua, kuid siiski otsustasin jooksust loouda ja ehk peale võistluse lõppu paar tunnelit proovida. Rada ma ka seetõttu ei õppinud.

Enne teise jooksu starti tundus Mia järsku üllatavalt kontaktne, läksime platsile ja tegime ära! Korra pidin küll koera laiaks astuma, sest ma polnud ju üldse mõelnud sellele, kuidas juhtida, kas kohtunik ka vea andis selle eest, ma ei tea, sest tulemusi pole veel kusagilt avastanud.

Kolmandal katsel õnnestu selle raja video üles laadida.
Hõreda konkurentsi tõttu platseerusime kahe jooksu kokkuvõttes kolmandaks ja teenisime karika ning toidukoti. Alustasime kohe Riias sotsialiseerumist peldikuga süües selle ukse taga koos ära kodust kaasa võetud võileivad :-)

Pärnu trip

Sedapuhku startisime Pärnusse juba päev varem, sest sihikul oli Valgeranna seikluspark. Samal ajal kui  inimlaps turnis mööda puulatvu, tegelesin mina koerte jalutamisega. Ja kuna pargis oli piisavalt elavas meeleolus napsiseid lärmakaid kaaskodanikke, avanes ka hea võimalus Mia sotsialiseerumiseks, mis lõpus oli sedavõrd edukas, et üks napsine loomasõber sai lausa Miat viimase nõusolekul silitada.Pargi kõrval sai isegi pisut sõnakuulelikkust tehtud. Telgipüstitamiskoha otsingud olid päris vaevalised, Valgeranna seltskond oli väga lärmakas, Reiu rand oli aga lootusetult lagastatud, inimloom on ikka üks jube loom, autoga sõidab randa, aga oma läbujääke ei saa pärast kaasa võetud! Seega laekusime varakult Tammiste võistlusplatsile, kusagil pole ju öeldud, et ei võiks kohal olla ca 14 tundi enne võistluse algust. Püstitasime ühe telgi endale ja teise koertele, läbisime Tammiste matkaraja ja läksime varakult magama.

Laupäevane A0 võistlus oli nagu meile loodud, kaks hüpperada, mis olid ses mõttes toredad, et ei olnud kunstlikult lihtsad nagu A0-le tavaliselt tehakse. Mia meeleolu oli tunduvalt lõbusam kui näiteks Tartus, ka mängimine õnnestus platsil ja see lubas loota, et Mia ka joosta viitsib. Esimene start oli siiski üsna vaoshoitud ja pealegi tekitasin ma disklaffi kohe algul saates koera valesse tunneliauku. Ei tahtnud valssida ja lootsin, et õnnestub nii nagu trennis koer tagantlõikamisega tunnelisse saata, ilmselt tulin aga ise liialt lähedale ja seega surusin Mia tagumisse tunneliauku. Videot sellest jooksust pole kommunikatsioonihäire tõttu.

Teine rada õnnestus puhtalt läbida, kiirus oli küll 4,75 m/s, aga siiski ei olnud see täiskiirusel joostud.

Kahe raja kokkuvõttes seega neljas ehk viimane koht :-)

Pühapäev oli üks tore pikk hängimise päev, Tammiste matkarajal sai käidud kokku 3 korda ja igakord ka ujutud, vesi jões oli ülimõnus.

Tartu tunnelid

Kahjuks tuleb tunnistada, et sellel võistlusel Mia hoogu sisse ei saanudki, mispärast see nii oli, ei oska kahtlustada muud kui seda, et näitusemelu tundus ilmselt Miale liialt kahtlane, et minust eemalduda ja ennastunustavalt joosta. Samas SK harjutused näituseplatsil sujusid päris kenasti. Kaks puhast rada andsid meile küll kokkuvõttes 10.koha, kuid ausalt öeldes ma oleksin eelistanud kiiret disklaffi sellele tunnelist tunnelisse lonkimisele, vahepeal tuli juba tunne, et olen raja sassi ajanud ja mõne ringi rohkem jooksnud.

Kuidas Miast TP sai

Kuuldes, et Eestisse on tulemas hindama Alain Pecoult, kes on pürenee lambakoerte kasvataja ja tõuühingu president tõu kodumaal Prantsusmaal, otsustasin loomulikult ka Mia ette näidata. Läksin kõigest kirjeldust saama ega osanud oodata seda komplimentide rahet, mis tulema hakkas. Kuna ringis oli ka stazöör, siis seletas kohtunik lahti, milline peab üks pürenee lambakoer olema- pürenee lambakoer peab olema selline nagu Mia, eriti kiitis kohtunik tema pead, ilmet ja tüüpi.

Me saime nii uskumatult palju kiita, et tundus eestlase umbusklikule loomusele täitsa kahtlne kohe :-)

Kirjeldus ise oli selline:

Very pretty bitch, excellent proportions, very nice rear end, excellent texture of coat, excellent coat, good neck, lovely expressive head, excellent eyes and pigmentation, excellent scull, muzzle and ears, mouth could be better, typical temperament, movement should flow more.

Loomulikult nägi kohtunikuhärra ka puuduvaid hambaid, aga ütleme nii, et ei soovinud sellele tähelepanu pöörata. Mainis vaid, et hambad tulevad ja lähevad, ühel põlvkonnal on, teisel mitte, aga koer tüüp on olulisem kui hambad. Liikumine ei olnud meil kuigi hea, Mial on ühest varbaküünest tükk väljas ja see segab pikema sammu võtmist, seega ei saanud me üldse nii kiiresti ringis joosta kui oleks tahtnud. Seetõttu sai kirjeldussegi märgitud, et liikumine peaks rohkem maad katma ja samm pikem olema. Seesama õnnetu varbaküüs nurjas ka meie agilitytreeningud Koerus laagri teisel päeval, aga loomulikult oli rõõm aru saada, et lonkamise põhjus on vigane küüs, mitte midagi hullemat :-)

Niipalju veel, et kohtunik andis käskivas kõneviisis teada, et sellist koera tuleb kindlast aretuses kasutada.

Peale BIS, kus me platseerusime neljandaks 5 koera auväärses konkurentsis, tuli kohtunik mulle veel aretuse teemat südamele panema ja palus endale kindlasti saata Mia seisupildi ja portree.

Peale näitust julgesin ka üles tunnistada, et pürri nõutud rebasenäo trimmisin mina koerale paar päeva enne näitust pähe ja selgus, et ka see oli õnnestunud, kohtunik trimmimisest aru ei saanud ja õige pürri trimming peabki olema märkamatu.

Kas me just nüüd kutsikaid tegema hakkame, ei taha küll lubada. Komplimendid ilusa koera eest kuuluvad auga ikka Mia kasvataja Leale Soomemaal, aga ikkagi on tore ilus olla :-)

Koeruse võistlused 10.07

Meeldivat  võimalust joosta võõral platsil hüpperada ei saanud mõistagi kasutamata jätta. Esimesena jooksid teised A0 kaasvõitlejad agilityrada ja see oli küll lihtne. Seda enam vajus alalõug ripakile, kui nägin A0 hüpperada, selle algus oli ikka tõeline pähkel kiirele koerale. Aga õnneks Mia istub stardis, seega sain välja tulla teise tõkke taha, saata kolmandale tõkkele ja siis sooritada ülimalt hilinenud eestlõikamise, mis peaaegu oligi ebaõnnestumas, peale sirget tunnelit ootas järgmine tunnel, mis tuli teha tagantlõikamisega- no vähemalt nendel juhtudel kui koerjuht ei ole teinud koondise tasemel kergejõustikku ei tasunud unistada, et koerast sirges tunnelis ette jõuda. Koolitusel küsisin Peterilt, kuidas tema oleks selle koha lahendanud ja ega muud ta välja ei pakkunudki kui kolm järjestikust tagantlõikamist, millega muuseas katsekoeraks olnud Süsi ka suurepäraselt hakkama sai. 

Muuhulgas sisaldas ka rada ühe takistuse, kus koer pidi hüppama tagasi 360 kraadi ja seal olime ikka tõeliselt aeglased, raja sees täis kiirusel pole selliseid asju ka veel harjutanud. Kuigi kaared olis suured ja Pipile kaotasime kohe 4 sekundiga, saime puhta raja. Vaatamata võõrale platsile Mia jooksis ning osalejate nappuse tõttu platseerusime isegi kahe raja kokkuvõttes kolmandale kohale.

Kripeldama jäi see, et üritasin Miaga starti minna käsu all, paraku ``hajus `` ta aga platsil ära ja kõrvalasendist ei läinud ka lamama. Korduskäsku ei tahtnud anda ja seega jätsin ta oota käsuga istuma.

Seega ei mingeid Sk võistlusi niipea, võõraste platsidega tuleb enne suur töö ära teha.

Rajatreening 04.07

Osalesime Miaga rajatreeningul, mille korraldasin täpselt oma maitsele vastavalt ja seega oli rajatreeningul 2 hüpperada. Mial ei ole kontaktpindadega võistlustele veel mõnda aega asja- poom on meil trennis küll peaaegu täiskõrgusel, aga  pöörded vajavad veel üksjagu lihvimist ja üldse ei kavatse me võistlemisega kuhugi kiirustada. Ka slaalom on läinud hästi edasi, mõned korrad oleme teinud ka lühikest päris slaalomit, aga tahaks veel tehnikat lihvida õppeslaalomiga. Pealegi on A3 läinud vastikult raskeks tänapäeval ja seega tahaks kaua hängida A0-s ja A1-s :-)

Kuna joonistasin ise rajad, siis oli võimalus proovida just selliseid väljakutseid nii nagu ma ise soovisin ja seda ma ka tegin. Rajad just lihtsad ei saanud, esimene eriti, nii et vabandust osalejad, aga ehk teid lohutab, et ega ma ise ka hakkama ei saanud :-)

Oli mis oli, aga kindlasti peame korralikult starti harjutama, tundub, et Mial on hiline pubekaiga saabunud ja mida rohkem tal himu joosta on, seda rohkem üritab ta mind kamandada.

Jaanid Hiiumaal

Kolm päeva oivalist puhkust, misajal me ei teinud-
grammikestki agilityt, sest 4 aeda torgatud slaalomkeppi ju ei loe.
Aga see eest suplesime, jalutasime, karjatasime kajakaid, harjutasime praamisõitu uue noobli parvlaeva salongis, mille oli monopoliseerinud Mina-Maailma-Naba Cavalier ning kasutasime hiilgavat võimalust sotsialiseeruda lärmakate napsitanud jaanipäevalistega, keda samuti ohtralt leidus praami järjekorras :-)

Väikseks ajugümnastikaks serveerisin hommikusöögi põllul jälge kujul, ehkki aasta aega pole jälge proovinud, oli meeles küll.
Ja loomulikult tuli ka puhata õunapuu all kõigist neist tegemistest.

Pärnu tunnelid

Paraku tuleb tõdeda, et Pärnu tunnelite võistlus läks meil täiesti aia taha. Vaatamata sellele, et Mia oli ka päev varem kaasas, oli miljöö talle ilmselt liiga raske, et jalgu kõhu alt välja võtta. Ja muidugi ei olnud selleks ka mina valmis, et koer lihtsalt näpu otsa kinni jääb ja vajab iga tunneli lõpuni ette näitamist. Miskipärast teine rada oli isegi hullem kui esimene, enne kolmandat tunnelit langes Mia pilk möödajalutavale seltskonnale ja peale seda oli ta täiesti lukus. Tegelikult oli ka stardis keskendumine olematu. Mis seal salata, lootsin enamat, eriti tuginedes sellele, et SK harjutused laupäeval peale agility võistlust samal platsil, tulid täiesti lootust andvalt välja. See-eest teevad tuju heaks õpilased- Trudy- Ruudy tandem koos peremeestega tegid ilusad sooritused, pärjatute hulka küll seekord ei jõudnud, aga vast edaspidi :-)

Mia ema Dori Soome MV pronksimeeskonnas

Nädalavahetusel tulid hiilgavad uudised Soomest- Mia ema Dori pälvis Soome meistrivõistlustel meeskondlikus arvestuses pronksmedali. Palju õnne Dori ja Soila!
Individuaalarvestuses sai see paar 25.nda koha. Dori karjäär A3 ei ole veel kuigi kaua kestnud, Mia sündides oli Dori  A2-s.
Video järgi on sel paaril ressurssi veel küll, sarnane hüplev jooksustiil on omane ka Miale kui ta ennast vabalt ei tunne. Olukorras aga, kus midagi häirivat pole, on Mia ilusasti orienteeritud tõketele ja jänkuhüppeid ei toimu, vaatame kuidas elu edasi läheb ja kas sellest ka lahti saame tulevikus.

Soomes lambaid karjatamas

Olen seda meelt, et koer peab kindlasti saama proovida seda ala, milleks tõug aretatud on, nii oleme käinud Setuga verejäljel ja rebaseurus ning karjakoera omanikuks saanuna otsustasin, et vähemalt koera instinktid tuleb ära kontrollida. Aasta tagasi käisime Jaani talus lambaid nuusutamas, aga seekord sai teoks ammu plaanitud reis Soomemaale, kus Soome Pürenee Karjakoerte TÜ korraldas erinäitusele eelnenud päeval karjatamise Turu lähistel, kus koolitajaks oli Kaisa Hilska. Kokku tuli 10 pürenee lambakoera, kelle hulgas oli ka Mia isa Ursus. Valdav enamik neist nägi lambaid esmakordselt, see oli mulle mõningaseks üllatuseks, sest arvasin, et kuna Soomes on mitmeid kohti, kus võimalik karjatamist proovida, siis on koertel rohkem kogemusi.
Mõned mõtted, mida meile enne karjatamist räägiti:

Karjatamine ei ole mingi isetegevus, koer saadetakse tööle ja koerajuht kutsub ta sealt ka ära.
Karjatamine toimub mõõdukas sörktempos, koer ei tohi lambaid jooksma ajada.
Koera karjatama julgustades peaks koerajuhi hääl ja kehakeel olema hiilivad, luuravad, vältida tuleks liiga energilist julgustamist.
Teoreetilisest osast oleksin ehk mõnevõrra rohkem oodanud, täieliku karjatamisvõhikuna oleksin rohkem soovinud baasteadmisi.
Esimene õppetund toimus väikses ringikujulises aedikus, esmalt oli koer rihmas, kui mõne aja pärast vabastati nad ka rihmast. Liiga innukat koera vaigistas juhendaja pika kepiga, mille otsa oli pandud tühi plastikpudel. See abimees osutus üllatavalt tõhusaks koerte vaigistajaks, ise küll mõtlesin, et kas ka mõne tõsisema teisest tõust krokodilli puhul see ikka oleks piisav olnud.

 
 
 
Kahjuks ei mahtunud video peale see osa, kus Mia väga ilusasti rahulikult karjatas, mälukaart oli siis juba täis. Küll aga jäi peale kangekaelne lammas, kes ei kavatsenud üldse mingi koeranolgi peale liikuma hakata ja lammaste katsed sugulisse vahekorda astuda :-)
Järgmised karjatamisevoorud toimusid juba pika lõa otsas olevate koertega suuremates aedikutes ja viimases osas sai koer ajada umbes 10-pealist lambakarja.
Mial on kindlalt karjatamise instinktid olemas, tööd tuleb teha liigse innukuse vaigistamisega.
Paraku järjepidevalt siiski võimalik karjatamisega pole tegeleda ja karjatamise katse sooritamisest me unistama ei hakka.

Mia Soome reis jätkus vaatleja rollis Stadi Gamesil, Helsinkis ootas meid mõnus majake hea seltskonnaga, kus me kaks õhtut nautisime ilusat loodust Helsinki südames, sauna, jalutuskäike lahesopi äärde. Mia sulandus kenasti koerte seltskonda ja ilmselt tema arust tegeldi seal majakes järjepidevalt peitusemänguga- kõik muudkui peidavad oma kottidesse maiustusi ainult selleks, et neid saaks sealt üks pürr otsida. Samuti Pööbiku Auto Alla Jäänud Orav, kelle Piret oli peitnud oma tossu sisse, leiti kohe üles. Seega kardetavasti seltskond mäletab meid kui paadunud kelme- kotipuistajaid :-)

Päev suvises Pärnus

Sõnaühend päev suvises Pärnus kutsub tavainimeses ilmselt esile kujutelma kaunist Pärnu liivarannast, jalutamisest varjulistel puiesteededel, väikest veinist mõnusas tänavakohvikus jne, aga agilityinimesele, kel plaanis osaleda erinevates võistlusklassides, tähendab päev Pärnus eelkõige seda, et äratus on poole öö ajal. Kuna meie oskustele sobis ideaalselt korraldaja poolt välja pakutud 2 hüpperada A0-le, siis ei saanud jätta võimalust kasutamata ja nii asusimegi peale nappi ööund Pärnu poole teele.
Tulpide maalt saabunud kohtunik ei valmistanud tõepoolest pettumust, A0 rajad olid igati huvitavad, iseäranis teine rada.
Esimesel rajal olin endaga niivõrd rahul, et suutsin koera kenasti juhtida tõketele 3, 4 ja sealt tunnelisse ning siis järgmisel takistusel kaotasin Mia, ei suutnud otsustada, kummal pool tõket ma ootan tunnelist tulevat koera ja nii see juhtuski, et Mia tuli tõkkest mööda ja lõpuks hüppas sama tõkke teiselt poolt, ehk siis tulemuseks DSQ sellelt rajalt.
Mia esimene rada
Teise raja muuvi eest tänud Mariale :-)
Mia teine rada , kus me paar kohta pusserdasime ning ka ühe tõrke teenisime, kuid siiski tulemuse kirja saime, õigupoolest oma klassi parima tulemuse sel rajal, kahe raja kokkuvõttes me loomulikult pjedestaalile ei jõudnud. Küll on aga hea meel, et vaatamata võõrale väliplatsile Mia jooksis, seest must tunnel ei tekitanud mingeid probleeme ja tegelikult vussisin ju mina need kohad, mis meil untsu läksid. Nii et tegelikult meie treeneri kompliment, et kui me õpime ära A, poomi, kiige ja slaalomi, oleme tegelikult valmis A2-ks, ei pea ikka üldse paika :-)
Päeva nael oli kaheksa A0 koera jalutuskäik matkarajal, metsast leitud mudamülgas, mis koerte jaoks osutus Fra Mare mudaravilaks Pärnu metsas ja seejärel ülimõnus ujumine Pärnu jões, kus mustast veidrast olevusest sai taas fawn pürenee lambakoer, kelle karv oli platsile tagasi jõudes täiesti kuiv ja meie seiklused mülkas ja jões tundusid täiesti uskumatud.

Prantslane kohtab prantslast

Üle hulga aja oli meil agilityvaba nädalavahetus, kaks päikeselist päeva Eesti Võitja näitusel tekitasid värskeõhumürgituse ja parmupäevituse.
Mia oli turistkoerana näitusel kaasas, welshide näitamisest vabal ajal üritasime pisut näitusetrenni teha, et valmistuda juuli lõpus toimuvaks Prantsuse karjakoerte erinäituseks. Kataloogist olin tuvastanud, et näitusel on osalemas ka üks pürr, kes on pärit Prantsusmaalt! Nii kauge külalise tahtsin kindlasti oma silmaga üle vaadata ja seega tegin asja karjakoerte ringi juurde, kus muide ka mitmed meile tuttavad koerad endast kohtunikule head muljet püüdsid jätta. Prantsuse pürr osutus isaseks mustaks veterankoeraks, kelle 11 aastast vanust ei paistnud küll kusagilt välja. Tegu oli nii Euroopa kui maailmavõitja näitustel tiitleid võitnud koeraga, kes kunagi olnud ka Prantsusmaa agility tipptegijate hulgas, samuti tubli lambakarjatamises ja praegugi noortele karjakoertele ameti õpetamises asendamatu. Tema omanik on olnud pürenee lambakoerte kasvataja, kes praeguks on vahetanud tõugu ja tegeleb pumide aretusega. Näituselt lahkudes kohtasin sama härrat uuesti väga ootamatult- vanast spordihallist möödudes tuiskas minu suunas järsku 3 musta koera, kelle seas ma esimese ehmatusega pürri ära ei tundnudki! Prantslane pakkis seal oma sõiduvahendit kokku- nimelt peremees ja tema 3 koera ( lisaks pürrile olid tal kaasas ka 2 pumi) olid reisinud Eestisse umbes 30 aastat vana roosa VW tranduletiga, mis on neile nii öömajaks kui liiklusvahendiks. Seekord jätkus meil pürrijuttu veelgi kauemaks, loodetavasti on see seltskond nüüdseks turvaliselt koju (mis muideks asub 40 km. kaugusel selle aasta agility MM toimumise kohast) jõudnud.

Tuhala ralli

Osalesime teist korda elus A0 hüpperajal. Mia on suviseid agilityplatse näinud ainult niipalju kui ta võistlustel turistina kaasa on hänginud, seega tuginedes Muraste SK kogemusele, oli karta, et võistlus kulgeb ümbruskonna valvsa jälgimise tähe all. Õnneks aga nii ei läinud, juba stardis püsis Mia ilusasti keskendunult, (vajades küll väikest meeldetuletust mitte maad nuuskida) ja loa saanuna lendas pikkushüppele, tunnelisse, müürile ja siis uuesti starditõkkele tagasi. No sinna ta pidigi jooksma, sest mina imetlesin oma äkitselt kiireks muutunud torpeedokoera ja ei teinud midagi, et teda viia parempoolsele tõkkele. Aga sellisest diskvallist on tunduvalt rohkem rõõmu kui puhtalt sooritatud sörkjooksust, nii et olen ülimalt rahul. Videolt avastasin veel, et tegelikult jätsime veel ühe tõkke vahele, olin ise tõkkele liiga ligidal ja surusin Mia tõkkest mööda.
Tunduski juba, et Mia kiiremad liigutused jäävadki top secretiks, mida võõraste silmade eest tuleb kiivalt varjata, aga viimane sooritus annab küll lootust, et Miast siiski asja saab.
Pärast võistlust tegime veel mõnusa jalutuskäigu, kus Mial õnnestus Borka meelitada end taga ajama.
https://picasaweb.google.com/lh/photo/XZZqfIjGhtBbi23N2DERFA?feat=email
Tuhat tänu Ruudi perenaisele video eest. Ja õnnitlused kogu Ruudi teamile pjedestaalikoha puhul :-)

Tunnelite karikasarja I etapp

Täna sai peetud suvise karikasarja esimene etapp, mis toimus meie koduhallis. Minule isiklikult tundus, et tegu on pigem mingi peoga, selle feelingu tekitasid hallis kõlanud MM-dest pähe kulunud fännilood. Peomeeleolu tekkis tegelikult juba eelmisel õhtul trennis, kui heliproovi sai tehtud :-)
Kahjuks Mia minu ülevat meeleolu ei jaganud, ta oli ikka rahvamassist üksjagu sabinas, maiust küll võttis ja oli ka kontaktne, aga silmad käisid hirmunult ringi. Seega kukkus meie jooks välja jällegi käsipidur peal. Lahtisest koerast, kes eelmisel õhtul poole halli pealt tunnelitesse lendas- tihtilugu küll valedesse (mille eest ma teda loomulikult usinasti premeerisin, ei ole ju koer süüdi, kui juht on tropp)- ei olnud midagi järgi. Võistluse eesmärgiks seadsin saada vähemalt üks ilus kiire disklaff, mis jäi paraku täitmata, välja tuli kaks puhast rada sörkjooksu tempos :-(
Aga rahule võib siiski jääda sellega, et vaatamata hirmudele ja raja kõrvale piilumisele Mia siiski soostus jooksma. Nähes tema ärevust enne starti, otsustasin, et ei mingit istuma jätmist, ainult koos koeraga minek, ilmselt see oli õige otsus.
Ometigi oli see vahva päev, väga palju oli kiireid, motiveeritud koeri erinevatest tõugudest ja ka kõik mu õpilased tegid ilusaid jookse. Kohtunik oli teinud väha koerasõbralikud rajad, mis tõmbasid mõnusasti kiiruse üles ka nendel koertel, kes kohe mootorit käima ei saanud.
Tänud Piretile teise raja muuvi eest, loodetavasti varsti saabub redigeerimiselt ka esimese jooksu video :-)
Teise jooksu video nüüd olemas.

Lumi läinud

Talve viimastel hingetõmmetel kujunes Mia rituaaliks jalutuskäikudel püherdada järjest väiksemateks muutuvates lumelaikudes ennastunustavalt, peale suuremat jooksutuuri oli seal väga mõnus end jahutada. Mõtisklesin juba siis, mis saab küll mõne päeva pärast kui neid lumelaike enam olemas pole. Tõehetk on nüüd käes, lumelaikudest on saanud veeloigud ja sinna sisse hüpata saab endiselt, no püherdama just ei pea, aga korraks lamama viskamine toimib ka sama hästi :-)

Pildidl ongi Mia saabumas äsjasest vesijahutusest. Kahjuks veepiiskade vikerkaar pildile ei jäänud.

Asjalikemast asjadest niipalu, et 08.mail lähme osalema SK mitteametlikule võistlusele debüütklassi, mis on muidugi suur avantüür, sest treeninud oleme ainult halli kaitsvate seinte vahel, aga ega siis midagi, kaks nädalat on veel aega harjutada erinevates kohtades ja loodetavasti aitab ka see ka mudalaisal omanikul end siiski kuidagi kokku võtta. Õnneks õppis Mia lõpuks ka vahet tegema sõnadel maha ja lama, siiamaani pakkus ta neist emba-kumba kui oli vaja liikumiselt peatuda. Vähemalt toetame oma osalemisega SK MM meeskonda :-) Ja loomulikult on meil plaanis ka Tunnelite esimene etapp- tore võistlus just meiesugustele algajatele agilitysõpradele.

Debüüt A0-s

Veebruaris jäi meil plaanitud osalemine hüpperajal alanud jooksuaja tõttu ära, nüüd avanes siis uus võimalus. Arvestades kui kontaktivabaks muutus Mia Jaakko trennis kui oli vaja stardis püsida, siis ei olnud midagi kerget loota. Mõtlesin välja tegevusplaani- võtsin Mial rihma ära ja viisin ta käskluse all starti, õnneks see toimis väga hästi ja nii ei olnud mingeid probleeme keskendumisega. Jooksime raja läbi, Mia ei lülitanud küll just sisse oma kiireimat käiku, aga väga hull ka ei olnud, lihtsal tunnelite- tõkete jooksurajal tuli kiiruseks 4,96 m/s! Video peal ei paista sellist kiirust küll kusagilt. Tihedas konkurentsis saavutasime 4.koha, esikohale kaotus 0,34s ja kolmandale 0,07s! Olen Miaga väga rahul :-)

Järgmisel päeval kohtunik Lena Dimitritsenko käe all treenides mainis koolitaja, et Mia kiirus oli trennis tunduvalt parem, võistlusrajal ta lihtsalt keksis nii nagu poleks kindel, kuhu minna. Ühtlasi loeti ka koerajuhile sõnad peale, et mingi elementaarne koordinatsioon tuleb endale kuidagi siiski tekitada, lohtuseks öeldi, et ega autot ka ei hakata juhtima kohe kiirusel 100km. tunnis. Aga Mia on tubli, enesekindlus kasvab, kitsukeses hallis võistluse pealtvaatajate vahel tulid kodused trikid välja ning samuti kohale jäämine inimeste vahel.
Aitäh Liviale video eest. 

Mia 1,5 aastat vana!

Pean oma häbiks tunnistama, et unustasin Mia tähtpäeva täiesti ära- nimelt sai Mia 30.märtsil poolteist aastast vanaks. Täiesti koer juba, ei saa midagi öelda. Agilitykoera jaoks võiks olla 1,5 aastat vägagi oluline number, sest alates sellest vanusest on lubatud osaleda ametlikel võistlustel.
Meist on aga ametlikud võistlused kaugemal kui kuu- pidasin siinkohal silmas kollast kera taevas, mitte maikuud mis teab mis kaugel enam polegi.
Ei oska isegi prognoosida, kui kaua võib minna aega kontaktpindade õppimisega. Eelmisel nädalavahetusel oli meil täiest ajalooline päev- Mia läbis esimest korda poomi, mõistagi mitte päris kõrgusel, vaid madalamat. Õnneks on meie hallis võimalus kasutada poomi, mida saab allapoole lasta.  Katsed olid ilusad, aga selge on see, et meeletu hulk tööd ootab ees. Slaalomi õppimine püstkoja meetodil, kus pulgad moodustavad püstkoja sarnase koridori, mis sunnib koera pead alla suruma ja nö. sukelduma pulkade alla, läheb meil päris edukalt. Viimane katsetus oli peaaegu kokkulükatud pulkadega ja väga ilus ning samuti kiire. Selle üle on küll väga hea meel, sest meil on olnud ka mitu tagasilööki, kus Mia peale ülesande raskemaks tegemist muutub väga aeglaseks ja ebakindlaks.
SK-s on meil väiksed edusammud olemas, surnud seisust sai üle liikumiselt seisma jäämine, kõrvalkõnni ajal kipub Mia pisut ette tormama, seda asja oleks vaja targetiga parandada.  Kõige suurem vaenlane meie treeningutele ongi aja puudumine :-( 

Unistuste laupäev

Usun, et täna oli küll Mia unistuste laupäev. Hommikul läksin suuskade ja koertega Stromkale, suusatasime mööda merejääd Kakumäeni ja tagasi ning seejärel tegime veel ringi metsas suusarajal. Oli küll pisut tuuline, aga see-eest polnud kuigi külm ja päikegi tuli välja. Paraku selgus aga kodu tagasi jõudes, et korteri võtmeid paraku meil enam kaasas ei ole. Mis muud kui tagasi ja sama ringi uuesti läbima. Püüdsin mõelda, mis kohtades ma midagi taskust võtsin ja sellest oligi abi. Koerte ranna ligidal, kus kohtusime anomaalse jack russeliga ja seetõttu Setut rihmastasin, võtmed merejääl vedelesidki.
Ent mis selles russelis siis nii anomaalset oli- märkasin, et juba eemalt, et jalutajal on kaasas loom, kes orava kiirusega sööstab puu otsa, lausa puu latva võiks öelda, vähemalt 4 meetri kõrgusele. Puu oli küll pisut maa poole kaldu vormitud meretuulte mõjul, aga sellele vaatamata oli see täiesti vapustav vaatepilt.
Kahjuks ei saanud me koos Setuga minna seltskondlikku vestlust arendama orav-koera peremees-inimesega. Võtmete vahejuhtumi tõttu veetsime sportliku tegevusega aega peaaegu 2 tundi, mille vastu koertel ega mul endalgi loomulikult midagi polnud.
Pealelõunal tegime Miaga väikse trenni slaalomi ja poomi teemal, ühtlasi oli võimalik harjutada koos uute koerte ja inimestega, kuna seltskond oli pisut erinev sellest, kellega me igapäevastes trennides kokku puutume. Ja peale trenni veel üks tunnine jalutuskäik Mõigu kanali ääres koos sõber Borkaga ja väärika vanaproua Freyaga- mida veel võiks üks koerahing tahta. Ainult väikest tubast õhtust SK trenni, aga selle korraldame veel ka ära :-)
Pilt pärineb möödunud nädalavahetuselt, mis läks täiesti rappa- Pääsküla rappa nimelt.

Jooksev koer

Mia on juba mõnda aega puistanud sõnumeid lähenevast jooksuajast ja 2 nädalat tagasi jõudis see siis ka pärale. Jäi tegemata meie debüüt Tako võistlustel A0 hüpperajal, mis iseenest mingi kaotus küll ei olnud, Mia ei ole kindlasti veel valmis võistlema. Kuna meile aga kõige raskem on keskendumine häirijate juuresolekul, siis treeningu mõttes oleks siiski tahtnud proovida. Mia eelmisel jooksuajal ähvardasid naabrid Mupo kohale kutsuda, seekord õnnestus suuremat kisa vältida, Setu käis tööl kaasas ja öösiti magas minu kõrval, nii et suurem lärm jäi sündimata.
Mia trennipaus langes nendele ülikülmadele nädalatele, mille üle on ainult hea meel. Kui kodust välja trenni ei saa, siis tuleb kodus koerale tegevust pakkuda. Laenasin kutsikaaediku, et tegeleda tagurpidi kaheksa õpetamisega, aedik on ikka vägagi tänuväärne abivahend, edusammud ei lasknud end kaua oodata. Nüüd ei tohi vaid loorberitele puhkama jääda, vaid tuleb ikka päris kaheksateni ka välja jõuda.
Järgimisel nädalal arvatavasti saame juba päris trennides osaleda, sest Mia jooksuaeg hakkab nüüd vaibuma, Setu-onuga sai juba isegi koos jalutamas käidud.

Mia suusarajal

Ei tea, kas inspiratsioon tuli tuli Otepää MK etapist või hoopis kadeduseussist, mis jäi urgitsema kuuldes Tuutu vägitegudest Saku suusarajal, aga igal juhul sai täna avatud ka meie murdmaasuusahooaeg. Suusavarustus on mul olemas olnud kogu aeg, paar aastat tagasi sai seda isegi kaasajastatud, aga paraku on selle rolliks olnud rohkem keldri kaunistamine. Õnneks on suusatamisega nagu jalgrattasõidugagi, kui juba kord oled selgeks saanud, siis enam ei unusta.
Hea suusaraja leidsin kodulähedasest Stroomi metsast, ühel õhtul koertega kolades avastasin, et Stromkal on ilus valgustatud suusarada, mis paraku sihtotstarbelistel kasutust eriti ei leia. Mitte ühtegi suustajat ma seal ei kohanud. See andiski julgust minna koos koeraga rada proovima. Setu jäi küll koju koti peale talverasva koguma, aga kahel koeral silma peal hoida oleks ka ilmselgelt liiast. Mia on väga tubli tüdruk, kes tõelise karjakoera hingena hoiab igal juhul oma juhi ligidusse, seega temaga suurt muret pole. Esialgu muidugi oli suuskadel liikuv inimene Miale suur üllatus või tegelikult oli ilmselt üllatus see kui asjalikku tempot on suuteline suuskadel inimene arendama. Nii et teisel ringil jäid Mia spurdid juba meetritelt lühemaks ja keelgi rippus rohkem suust välja. Igal juhul oli mõnus nii minul kui Mial ja loodetavasti ei avasta ka Kopli suusahullud seda rada. Ainult üks suur akita (õnneks rihmas) liikus seal täna õhtul oma perenaise seltsis.

Mia debüüt tunnelite võistlusel

Täna osales Mia esimest korda elus agility võistlusel, koos borderterjer Borka ja austraaliaterjer Ruudiga moodustasid noored võistkonna Piimahabemed. Kõik noorhabemed olid väga tubli vaatamata sellele, et protokollis jäi meie kohaks tagantpool kolmas.
Mia esimese stardi tulemuseks oli puhas rada, ilusasti läks lamama- tegin nimelt otsuse, et meie stardiasendiks saab tulevikus lamamine, kuna siis peaksid välised häirijad vähem mõjule pääsema. Rajal jäi Mia pilk küll korraks pidama rajaabilisele, aga õnneks ei läinud ta korda majja looma, vaid jooksis edasi. Kiirus tundus isegi parem kui trennis ja raja lõpus olime mõlemad koos nii õnnelikud-nii õnnelikud :-) oma edukalt sujunud meeskonnatööst.
Teine rada läks meil see-eest täiesti aia taha. Hakkasin pelgama, et Mia võib mööda joosta teisest tunnelist ja korrigeerisin käigu pealt oma stardiplaani, ei keskendunud korralikult ning Mia tuligi mööda juba esimesest tunnelist. Hoo sisse saamine võttis meil aega ja kui juba keskendumine on häiritud, siis hakkavad ka kohe rohkem mõju avaldama häirijad. Raja keskel saime jälle koostöö sujuma, kahjuks enne viimast tunnelit märkas Mia finishis ootavat auhinnakottide kuhja ja  läks joonelt asju uurima. Nii meil seda aega ikka kulus kõvasti, aga finishisse siiski jõudsime. Raja lõpus oli plastmasskorv koerte rihmade jaoks ning Mial tekkis kohe idee fix, et nüüd on see koht, kus tuleb mingi asja sisse oma jalad sättida ja nii ta seda kohe ka  üritama läks. Võistlusega jäin väga rahule ja selgeks sai see, et Mia treenimisel on võistluste õhkkonnaga harjumisel ülioluline roll. Seega tuleb osaleda kõikjal kus vähegi võimalik, meile tähendaks see A0 hüpperadu ja tunnelite karikasarja.
Aitäh Liviale superpiltide eest!