Olen seda meelt, et koer peab kindlasti saama proovida seda ala, milleks tõug aretatud on, nii oleme käinud Setuga verejäljel ja rebaseurus ning karjakoera omanikuks saanuna otsustasin, et vähemalt koera instinktid tuleb ära kontrollida. Aasta tagasi käisime Jaani talus lambaid nuusutamas, aga seekord sai teoks ammu plaanitud reis Soomemaale, kus Soome Pürenee Karjakoerte TÜ korraldas erinäitusele eelnenud päeval karjatamise Turu lähistel, kus koolitajaks oli Kaisa Hilska. Kokku tuli 10 pürenee lambakoera, kelle hulgas oli ka Mia isa Ursus. Valdav enamik neist nägi lambaid esmakordselt, see oli mulle mõningaseks üllatuseks, sest arvasin, et kuna Soomes on mitmeid kohti, kus võimalik karjatamist proovida, siis on koertel rohkem kogemusi.
Mõned mõtted, mida meile enne karjatamist räägiti:
Karjatamine ei ole mingi isetegevus, koer saadetakse tööle ja koerajuht kutsub ta sealt ka ära.
Karjatamine toimub mõõdukas sörktempos, koer ei tohi lambaid jooksma ajada.
Koera karjatama julgustades peaks koerajuhi hääl ja kehakeel olema hiilivad, luuravad, vältida tuleks liiga energilist julgustamist.
Teoreetilisest osast oleksin ehk mõnevõrra rohkem oodanud, täieliku karjatamisvõhikuna oleksin rohkem soovinud baasteadmisi.
Esimene õppetund toimus väikses ringikujulises aedikus, esmalt oli koer rihmas, kui mõne aja pärast vabastati nad ka rihmast. Liiga innukat koera vaigistas juhendaja pika kepiga, mille otsa oli pandud tühi plastikpudel. See abimees osutus üllatavalt tõhusaks koerte vaigistajaks, ise küll mõtlesin, et kas ka mõne tõsisema teisest tõust krokodilli puhul see ikka oleks piisav olnud.
Kahjuks ei mahtunud video peale see osa, kus Mia väga ilusasti rahulikult karjatas, mälukaart oli siis juba täis. Küll aga jäi peale kangekaelne lammas, kes ei kavatsenud üldse mingi koeranolgi peale liikuma hakata ja lammaste katsed sugulisse vahekorda astuda :-)
Järgmised karjatamisevoorud toimusid juba pika lõa otsas olevate koertega suuremates aedikutes ja viimases osas sai koer ajada umbes 10-pealist lambakarja.
Mial on kindlalt karjatamise instinktid olemas, tööd tuleb teha liigse innukuse vaigistamisega.
Paraku järjepidevalt siiski võimalik karjatamisega pole tegeleda ja karjatamise katse sooritamisest me unistama ei hakka.
Mia Soome reis jätkus vaatleja rollis Stadi Gamesil, Helsinkis ootas meid mõnus majake hea seltskonnaga, kus me kaks õhtut nautisime ilusat loodust Helsinki südames, sauna, jalutuskäike lahesopi äärde. Mia sulandus kenasti koerte seltskonda ja ilmselt tema arust tegeldi seal majakes järjepidevalt peitusemänguga- kõik muudkui peidavad oma kottidesse maiustusi ainult selleks, et neid saaks sealt üks pürr otsida. Samuti Pööbiku Auto Alla Jäänud Orav, kelle Piret oli peitnud oma tossu sisse, leiti kohe üles. Seega kardetavasti seltskond mäletab meid kui paadunud kelme- kotipuistajaid :-)
Mõned mõtted, mida meile enne karjatamist räägiti:
Karjatamine ei ole mingi isetegevus, koer saadetakse tööle ja koerajuht kutsub ta sealt ka ära.
Karjatamine toimub mõõdukas sörktempos, koer ei tohi lambaid jooksma ajada.
Koera karjatama julgustades peaks koerajuhi hääl ja kehakeel olema hiilivad, luuravad, vältida tuleks liiga energilist julgustamist.
Teoreetilisest osast oleksin ehk mõnevõrra rohkem oodanud, täieliku karjatamisvõhikuna oleksin rohkem soovinud baasteadmisi.
Esimene õppetund toimus väikses ringikujulises aedikus, esmalt oli koer rihmas, kui mõne aja pärast vabastati nad ka rihmast. Liiga innukat koera vaigistas juhendaja pika kepiga, mille otsa oli pandud tühi plastikpudel. See abimees osutus üllatavalt tõhusaks koerte vaigistajaks, ise küll mõtlesin, et kas ka mõne tõsisema teisest tõust krokodilli puhul see ikka oleks piisav olnud.
Kahjuks ei mahtunud video peale see osa, kus Mia väga ilusasti rahulikult karjatas, mälukaart oli siis juba täis. Küll aga jäi peale kangekaelne lammas, kes ei kavatsenud üldse mingi koeranolgi peale liikuma hakata ja lammaste katsed sugulisse vahekorda astuda :-)
Järgmised karjatamisevoorud toimusid juba pika lõa otsas olevate koertega suuremates aedikutes ja viimases osas sai koer ajada umbes 10-pealist lambakarja.
Mial on kindlalt karjatamise instinktid olemas, tööd tuleb teha liigse innukuse vaigistamisega.
Paraku järjepidevalt siiski võimalik karjatamisega pole tegeleda ja karjatamise katse sooritamisest me unistama ei hakka.
No comments:
Post a Comment