Sunday, January 23, 2011

Mia suusarajal

Ei tea, kas inspiratsioon tuli tuli Otepää MK etapist või hoopis kadeduseussist, mis jäi urgitsema kuuldes Tuutu vägitegudest Saku suusarajal, aga igal juhul sai täna avatud ka meie murdmaasuusahooaeg. Suusavarustus on mul olemas olnud kogu aeg, paar aastat tagasi sai seda isegi kaasajastatud, aga paraku on selle rolliks olnud rohkem keldri kaunistamine. Õnneks on suusatamisega nagu jalgrattasõidugagi, kui juba kord oled selgeks saanud, siis enam ei unusta.
Hea suusaraja leidsin kodulähedasest Stroomi metsast, ühel õhtul koertega kolades avastasin, et Stromkal on ilus valgustatud suusarada, mis paraku sihtotstarbelistel kasutust eriti ei leia. Mitte ühtegi suustajat ma seal ei kohanud. See andiski julgust minna koos koeraga rada proovima. Setu jäi küll koju koti peale talverasva koguma, aga kahel koeral silma peal hoida oleks ka ilmselgelt liiast. Mia on väga tubli tüdruk, kes tõelise karjakoera hingena hoiab igal juhul oma juhi ligidusse, seega temaga suurt muret pole. Esialgu muidugi oli suuskadel liikuv inimene Miale suur üllatus või tegelikult oli ilmselt üllatus see kui asjalikku tempot on suuteline suuskadel inimene arendama. Nii et teisel ringil jäid Mia spurdid juba meetritelt lühemaks ja keelgi rippus rohkem suust välja. Igal juhul oli mõnus nii minul kui Mial ja loodetavasti ei avasta ka Kopli suusahullud seda rada. Ainult üks suur akita (õnneks rihmas) liikus seal täna õhtul oma perenaise seltsis.

Sunday, January 2, 2011

Mia debüüt tunnelite võistlusel



Täna osales Mia esimest korda elus agility võistlusel, koos borderterjer Borka ja austraaliaterjer Ruudiga moodustasid noored võistkonna Piimahabemed. Kõik noorhabemed olid väga tubli vaatamata sellele, et protokollis jäi meie kohaks tagantpool kolmas.
Mia esimese stardi tulemuseks oli puhas rada, ilusasti läks lamama- tegin nimelt otsuse, et meie stardiasendiks saab tulevikus lamamine, kuna siis peaksid välised häirijad vähem mõjule pääsema. Rajal jäi Mia pilk küll korraks pidama rajaabilisele, aga õnneks ei läinud ta korda majja looma, vaid jooksis edasi. Kiirus tundus isegi parem kui trennis ja raja lõpus olime mõlemad koos nii õnnelikud-nii õnnelikud :-) oma edukalt sujunud meeskonnatööst.
Teine rada läks meil see-eest täiesti aia taha. Hakkasin pelgama, et Mia võib mööda joosta teisest tunnelist ja korrigeerisin käigu pealt oma stardiplaani, ei keskendunud korralikult ning Mia tuligi mööda juba esimesest tunnelist. Hoo sisse saamine võttis meil aega ja kui juba keskendumine on häiritud, siis hakkavad ka kohe rohkem mõju avaldama häirijad. Raja keskel saime jälle koostöö sujuma, kahjuks enne viimast tunnelit märkas Mia finishis ootavat auhinnakottide kuhja ja  läks joonelt asju uurima. Nii meil seda aega ikka kulus kõvasti, aga finishisse siiski jõudsime. Raja lõpus oli plastmasskorv koerte rihmade jaoks ning Mial tekkis kohe idee fix, et nüüd on see koht, kus tuleb mingi asja sisse oma jalad sättida ja nii ta seda kohe ka  üritama läks. Võistlusega jäin väga rahule ja selgeks sai see, et Mia treenimisel on võistluste õhkkonnaga harjumisel ülioluline roll. Seega tuleb osaleda kõikjal kus vähegi võimalik, meile tähendaks see A0 hüpperadu ja tunnelite karikasarja.
Aitäh Liviale superpiltide eest!