Mia esimese stardi tulemuseks oli puhas rada, ilusasti läks lamama- tegin nimelt otsuse, et meie stardiasendiks saab tulevikus lamamine, kuna siis peaksid välised häirijad vähem mõjule pääsema. Rajal jäi Mia pilk küll korraks pidama rajaabilisele, aga õnneks ei läinud ta korda majja looma, vaid jooksis edasi. Kiirus tundus isegi parem kui trennis ja raja lõpus olime mõlemad koos nii õnnelikud-nii õnnelikud :-) oma edukalt sujunud meeskonnatööst.
Teine rada läks meil see-eest täiesti aia taha. Hakkasin pelgama, et Mia võib mööda joosta teisest tunnelist ja korrigeerisin käigu pealt oma stardiplaani, ei keskendunud korralikult ning Mia tuligi mööda juba esimesest tunnelist. Hoo sisse saamine võttis meil aega ja kui juba keskendumine on häiritud, siis hakkavad ka kohe rohkem mõju avaldama häirijad. Raja keskel saime jälle koostöö sujuma, kahjuks enne viimast tunnelit märkas Mia finishis ootavat auhinnakottide kuhja ja läks joonelt asju uurima. Nii meil seda aega ikka kulus kõvasti, aga finishisse siiski jõudsime. Raja lõpus oli plastmasskorv koerte rihmade jaoks ning Mial tekkis kohe idee fix, et nüüd on see koht, kus tuleb mingi asja sisse oma jalad sättida ja nii ta seda kohe ka üritama läks. Võistlusega jäin väga rahule ja selgeks sai see, et Mia treenimisel on võistluste õhkkonnaga harjumisel ülioluline roll. Seega tuleb osaleda kõikjal kus vähegi võimalik, meile tähendaks see A0 hüpperadu ja tunnelite karikasarja.
Aitäh Liviale superpiltide eest!
Mia oli väga tubli! :))))
ReplyDelete