Vangistatud metsloom

Sel nädalal pidin sõitma komandeeringusse ja kuna kodus ühtegi koerahoidjat võtta polnud, pidid Setu ja Mia kolima kaheks päevaks Järvekülla. Mia on seal korduvalt viibinud, mõnusalt õues mürgeldanud ja koht peaks seega igati sobilik olema. aga võta näpust. Hommikul jätsin Mia aeda ja ise lahkusin. Õhtul helistades kuulsin, et Mia on täiesti endast väljas, ei suhtle inimesega ega ka mitte teiste koertega, tuppa ei tule, sööki ei võta, kontakti temaga kuidagi ei saa. Vastu ööd soostus ta siiski Anule lähenema ja sööma, ööbis ta aga õues rõdule tõstetud puuris. Samamoodi möödus ka teine päev, koer täiesti kontaktivaba, nagu mingis shokiseisundis meenutades kõige enam kinni püütud metslooma ja olles ka täielikul paastul. Õhtul peale perenaise taaskohtamist taastus Mia lustlik olek 10 minutiga.
Juuresolev pildike pärineb Livia kaamerast ja on tehtud õnnelikust koerast :-), kelle peranaine ei olnud teadmata kadunud

Elu kolme koeraga

Sel nädalavahetusel pakume peavarju Lillele, kes on meil puhkamas oma neljast teravate hammastega 7 nädalasest jõmpsikast, kes siiamaani emme tissist lugu peavad. Elu kolme koeraga on päris väljakutse, kõigepealt kasvõi 3 jalutusrihma haldamine neid totaalselt sassi ajamata. Reede õhtul Paljassaares jalutamas, sattusime kolme rollerpollari huviorbiiti, miskipärast võtsid nad mind kohates hoo maha ja põrnitsesid nii pikalt, et ma juba kahtlustasin, kas ei ole Tallinnas kehtestatud seadus, mis keelab kolme koera omada. Kui mul oleks mõni koer lahtiselt olnud, siis ilmselt oleks trahvi saanud, ju nad nii pikalt üle lugesidki, kas kolmele koerale ka ikka kolm rihma vastab. Vedas seekord, sest loomulikult jalutavad koerad ka lahtiselt, kuidas sa muidu agilityks vajalikku vormi kogud.
Kõige suurem üllatus kolme koera koosluses on aga Mia tugev karakter ja armukadedus, pingsalt jälgib ta, et tema oleks koertest mulle kõige lähemal. Kui Lill esmakordselt tuppa tuli, üritas Mia klähvides märku anda, et see oli nüüd küll viga. Samuti kahtlustab Mia,et kolmele koerale selles kodus süüa ei jätku, oma sööki sööb ta nii kiiresti, et iga kord on ta ka midagi hingetorusse tõmmanud, vaatamata sellele lõpetab ta oma portsjoni esimesena ja siis üritab see häbematu nolk varastada teiste kaussidest.

TP kuts vol 2

Lisan veel ühe pildi autor Kadi lahkel loal.
Mis puudutab pürridele iseloomulikke rastapatse, siis meie joon on endiselt nendeta hakkama saada, andku nad pealegi näitustel koerale plusspunkte.
Nädalavahetusel kohatud pürri omanik mainis, et minimaalselt nädal enne näitust ei tohiks koera tagumist kehapoolt üldse kammida, mida rohkem tagumik puhevil on, seda uhkem. Samuti ei tohiks kammida käppasid, ka pesemine on põhjendatud ainult siis, kui koer on tõeliselt mingi äkaga kokku saanud. Kui veel seda pea, kaela ja kõrvade trimmimist ei oleks, oleks täitsa mõnus hooldusvaba koer. Meie järgmine etteaste välimises ilus on Haapsalu näitustel, rohkem ei ole me näituseplaane pidanud.

TP Kutsikas

Nüüd on meie esimene pitsball peetud

, valmistusime selleks päris mitmeid tunde harjutades kaunist kõnnakut, seismist, võõraste katsumist jne. Kammimine ja pesemine näituse ettevalmistusse ei kuulunud. Küll aga ei teeks paha väike trimming kõrvadele, peale ja kaelale, et rebase ilme paremini esile tuleks- ses osas tegi meile peale ringi väikse näidistrimmingu 4 pürri omanik Johanna, tänud talle! Ja väga huvitav oli ka pürrijuttu ajada.

Kui nüüd kõik algusest peale ära rääkida- laupäevast päeva kasutasime näitusel sotsialiseerumiseks, ühtlasi vaatasin üle, mis inimtüüpi kohtunik meid järgmisel päeval ootamas on, pilt oli suht masendav- lipsustatud valge triiksärgiga raskekaallasest härra, selline tüüp meie kohatud inimrepertuaari küll ei kuulu. Eks siis ükskord ikka esimene kord ja ei läinud ma ka laupäeva õhtul Miaga linna peale lipsuga härgasid otsima. Tuleb, mis tulema peab.

Pühapäeval algas kõik kenasti, kohtunik oli mustast lipsustki loobunud, sisenesime ringi lootes heale esmamuljele, kohtunik aga haaras paraku mobiili ja süvenes vestlusse. Vestluse lõpetanud, palus mul näidata koera hambaid, mis ei ole just Mia lemmikegevus, kodus on see siiski enam vähem talutav, aga kindlasti mitte kahtlaste tüüpide seltskonnas.

Hambad kuidagi näidatud, paluti meil kõndida, kuid ei suutnud me sammukestki normaalset traavi sooritada, ainuke Mia mõte oli pürgida ringist välja. Kirjelduse tegemise ajal neiu siiski seista suvatses ja täieliku avansina anti meile siiski roosa lint ja eriauhind. Kirjeldus oli iseenesest väga hea.

Hea meel on sellest, et kutsikate besti ringis liikus Mia juba kenasti, meie ilu küll ei märgatud, kohtuniku maitse kaalus puudlite poole :-)

Aitäh Anule pilti tegemast!