Plaanid 2015

Mia ja Mio   Foto Kristina Grau

Algavaks aastaks on meil üsnagi olulised plaanid, milles põhisüüdlane on rohkem kui aasta tagasi Eestisse saabunud pikakarvaline brindle värvusega pürenee lambakoera kutsikas Faramir du Mourioche ehk koduselt Mio. Kui ma varasemalt vahel mängisin mõttega Mia võimalikest kutsikatest, siis ikka liikus mõte nendesamade liinide poole mille esindajaks Mio osutuski. Aga kuna võimalikud kandidaadid asusid kaugel, Mia jooksuaeg on harva ning kestab imevähe, siis ei olnud mul motivatsiooni planeerida pulmareisi, millele tulemused on vägagi küsitavad. Suur eelis olla isakandaadiga isiklikult tuttav ja veel parem lausa tema meheks sirgumist oma silmaga näha :P Lisaks heale sugupuule on Mio osutunud just selliseks nagu võiks olla üks suurepärane agilitykoera hakatis :)
Kutsikate eeldatav sünniaeg on suve lõpp- sügise algus 2015. 

Kuum päev Veskimetsas

Päev oli kuum, aga õnneks puhus vähemalt tuuleke. Tänasin õnne, et Lill oli seekord võistlusele regamata jäänud. Kohtunik Pertti Siimesi A3 rajad olid tegelikult väga lihtsad, vaatamata sellele õnnestus minul ja ka mitmetel teistel võistlejatel asju vussi ajada :P
Meie ainus puhas tulemus tuli hüpperajalt, aga kahjuks ka siin ei saanud me eksimuseta, Mia hüppas ühelt tõkkelt hoopis teises suunas kui mina lootsin ja koera tagasikutsumisega kulus kõvasti aega. Üldse ei saa ma ka aru, mis asjaoludel sattusin slaalomi ette valssima, õnneks ei lasknud Mia end sellest segada.

Agilityradadel ei saanud me pihta ühelegi poomikontaktile, üleüldine puudus oli koerajuhi keskendumine, sest rasked kohad tulid enamasti välja, lihtsatel kohtadel aga pudises eksimusi siit ja sealt.

 

Rootsi kunni juures

Vähemalt ühel kaugemal võistlusel suve jooksul himustab hing ikka ära käia ja sel aastal langes valik Rootsi kasuks, kus korraldati 4-päevane Guldagility nime kandev agilitymaraton. Võistluspaik oli suurepärase muruga staadion, võistlusringe oli 6 ja seitsmes veel mitteametlikele lisavõistlustele. Korraldus oli igati ladus ja hämmastas ka osalejate ülim viisakus, alati olid koerad rihmastatud ja kontrollitud, kordagi ei märganud ma, et mõni neljajalgne oleks tahtnud tüli norida teise neljajalgsega.

Mia jooksis Rootsis 7 rada. Kahjuks teisel päeval suskas Miat päkka tundmatu kurjam ja seetõttu jäi hüpperada sel päeval vahele. Seitsmest rajast saavutasime puhta tulemuse kolmel korral ja kuna Rootsi tava kohaselt auhinnatakse 15% võistlejatest, siis viisid need tulemused meid ka kolmel korral roseti saajate sabasse, kohad olid 15. (134-st), 21. (138-st), 17. (108-st).

Kiireid koeri võistlusel jagus ja kindlasti oli ka hulgaliselt asjarmastajaid, kes lihtsalt lustisid oma koeraga. Tipus on aga siiski tihe ja ülimalt oluline on see, kui täpne on juhtimine, iga ideaalist erinev koera trajektoor tähendab mitmeid kohti tahapoole langemist. Nii meiegi puhta raja korral ei jõudnud kaugemale kui võistlejate teise kümnesse. Miskipärast tekitas Mias kummastust ka võistlustel kasutatav kiik, kui tavaliselt on meie kiigesooritus mõõduka tempoga, siis nüüd oli see üliaeglane ja sinna kadus väärtuslikku aega. Kokkuvõtteks võib öelda, et oli väga meeleolukas reis heas seltskonnas ja mis kõige toredam ka ülitoredate ja lihtsalt toredate sooritustega kaasmaalaste poolt .)

Idülliline puumajade tänav Kalmaris

Kalmari merekindlus

Mia saabub Stockhomi

 

 

 

Tako võistlus

Hüpperada, 0 ja III koht

Agilityrada- DSQ

Agilityrada- DSQ

TAKO võistlus- 3x5!

Võistlus erines tavapärasest, nimelt ei saanud me ühtki diskvalli, mis on meie puhul äärmiselt ebatavaline. Esimese jooksus 1 tõrge ja 2 koht.

Teine jooks õnnestus juhtimise poolest väga hästi, küll aga saime poomil vea, tulemuseks 4 koht

Kolmas rada- jällegi 5 punkti poomil, juhtimine ei õnnestunud ideaalselt, üllatusena 5 kp. 1 koht

Sel võistlusel katsetasime esimest korda peatumisega poomikontakti. Kohtunike paneelile sobis 1 meie kolmest sooritatud kontaktist, minule aga mitte ükski neist sooritustest. Siiski ei raatsinud ma poomi uuesti sooritada, sest lihtsalt nii mõnus oli joosta.
Jooksukontakti õppega jõudsime sinnamaani, et tabamise piirkond jäi siiski liiga kõrgele (ca. kontaktpinna piirile) ka ideaalse kiiruse korral. Pealegi on ka selge, et Mia kiirus trennis on siiski teisest klassist kui võistlusel ja seega võistlustel tabamusele loota on õhkõrn lootus. Palju neid halvas füüsilises vormis ja kehva silmanägemisega väliskohtunikke siis ikka meie teele satub :)  Ja isegi kui otsejooksu saaks korda, siis need pöörded....
Aga vähemalt saime sellest treeningust suurepärase A seda olulisel määral isegi harjutamata. Loomulikult nõuab ka 2-2 kõvasti tööd, et asi toimiks ka võistlustel nii nagu koduõue poomil. Unistuseks oleks poomilt otse mahajooks jooksukontaktina ja pöörded peatusega, aga ajanappuse tõttu keskendume hetkel 2-2 meetodile.