Kolm päeva oivalist puhkust, misajal me ei teinud-
grammikestki agilityt, sest 4 aeda torgatud slaalomkeppi ju ei loe.
Aga see eest suplesime, jalutasime, karjatasime kajakaid, harjutasime praamisõitu uue noobli parvlaeva salongis, mille oli monopoliseerinud Mina-Maailma-Naba Cavalier ning kasutasime hiilgavat võimalust sotsialiseeruda lärmakate napsitanud jaanipäevalistega, keda samuti ohtralt leidus praami järjekorras :-)
Väikseks ajugümnastikaks serveerisin hommikusöögi põllul jälge kujul, ehkki aasta aega pole jälge proovinud, oli meeles küll.
Ja loomulikult tuli ka puhata õunapuu all kõigist neist tegemistest.
Paraku tuleb tõdeda, et Pärnu tunnelite võistlus läks meil täiesti aia taha. Vaatamata sellele, et Mia oli ka päev varem kaasas, oli miljöö talle ilmselt liiga raske, et jalgu kõhu alt välja võtta. Ja muidugi ei olnud selleks ka mina valmis, et koer lihtsalt näpu otsa kinni jääb ja vajab iga tunneli lõpuni ette näitamist. Miskipärast teine rada oli isegi hullem kui esimene, enne kolmandat tunnelit langes Mia pilk möödajalutavale seltskonnale ja peale seda oli ta täiesti lukus. Tegelikult oli ka stardis keskendumine olematu. Mis seal salata, lootsin enamat, eriti tuginedes sellele, et SK harjutused laupäeval peale agility võistlust samal platsil, tulid täiesti lootust andvalt välja. See-eest teevad tuju heaks õpilased- Trudy- Ruudy tandem koos peremeestega tegid ilusad sooritused, pärjatute hulka küll seekord ei jõudnud, aga vast edaspidi :-)
Nädalavahetusel tulid hiilgavad uudised Soomest- Mia ema Dori pälvis Soome meistrivõistlustel meeskondlikus arvestuses pronksmedali. Palju õnne Dori ja Soila!
Individuaalarvestuses sai see paar 25.nda koha. Dori karjäär A3 ei ole veel kuigi kaua kestnud, Mia sündides oli Dori A2-s.
Video järgi on sel paaril ressurssi veel küll, sarnane hüplev jooksustiil on omane ka Miale kui ta ennast vabalt ei tunne. Olukorras aga, kus midagi häirivat pole, on Mia ilusasti orienteeritud tõketele ja jänkuhüppeid ei toimu, vaatame kuidas elu edasi läheb ja kas sellest ka lahti saame tulevikus.
Olen seda meelt, et koer peab kindlasti saama proovida seda ala, milleks tõug aretatud on, nii oleme käinud Setuga verejäljel ja rebaseurus ning karjakoera omanikuks saanuna otsustasin, et vähemalt koera instinktid tuleb ära kontrollida. Aasta tagasi käisime Jaani talus lambaid nuusutamas, aga seekord sai teoks ammu plaanitud reis Soomemaale, kus Soome Pürenee Karjakoerte TÜ korraldas erinäitusele eelnenud päeval karjatamise Turu lähistel, kus koolitajaks oli Kaisa Hilska. Kokku tuli 10 pürenee lambakoera, kelle hulgas oli ka Mia isa Ursus. Valdav enamik neist nägi lambaid esmakordselt, see oli mulle mõningaseks üllatuseks, sest arvasin, et kuna Soomes on mitmeid kohti, kus võimalik karjatamist proovida, siis on koertel rohkem kogemusi.
Mõned mõtted, mida meile enne karjatamist räägiti:
Karjatamine ei ole mingi isetegevus, koer saadetakse tööle ja koerajuht kutsub ta sealt ka ära.
Karjatamine toimub mõõdukas sörktempos, koer ei tohi lambaid jooksma ajada.
Koera karjatama julgustades peaks koerajuhi hääl ja kehakeel olema hiilivad, luuravad, vältida tuleks liiga energilist julgustamist.
Teoreetilisest osast oleksin ehk mõnevõrra rohkem oodanud, täieliku karjatamisvõhikuna oleksin rohkem soovinud baasteadmisi.
Esimene õppetund toimus väikses ringikujulises aedikus, esmalt oli koer rihmas, kui mõne aja pärast vabastati nad ka rihmast. Liiga innukat koera vaigistas juhendaja pika kepiga, mille otsa oli pandud tühi plastikpudel. See abimees osutus üllatavalt tõhusaks koerte vaigistajaks, ise küll mõtlesin, et kas ka mõne tõsisema teisest tõust krokodilli puhul see ikka oleks piisav olnud.
Kahjuks ei mahtunud video peale see osa, kus Mia väga ilusasti rahulikult karjatas, mälukaart oli siis juba täis. Küll aga jäi peale kangekaelne lammas, kes ei kavatsenud üldse mingi koeranolgi peale liikuma hakata ja lammaste katsed sugulisse vahekorda astuda :-)
Järgmised karjatamisevoorud toimusid juba pika lõa otsas olevate koertega suuremates aedikutes ja viimases osas sai koer ajada umbes 10-pealist lambakarja.
Mial on kindlalt karjatamise instinktid olemas, tööd tuleb teha liigse innukuse vaigistamisega.
Paraku järjepidevalt siiski võimalik karjatamisega pole tegeleda ja karjatamise katse sooritamisest me unistama ei hakka.
Mia Soome reis jätkus vaatleja rollis Stadi Gamesil, Helsinkis ootas meid mõnus majake hea seltskonnaga, kus me kaks õhtut nautisime ilusat loodust Helsinki südames, sauna, jalutuskäike lahesopi äärde. Mia sulandus kenasti koerte seltskonda ja ilmselt tema arust tegeldi seal majakes järjepidevalt peitusemänguga- kõik muudkui peidavad oma kottidesse maiustusi ainult selleks, et neid saaks sealt üks pürr otsida. Samuti Pööbiku Auto Alla Jäänud Orav, kelle Piret oli peitnud oma tossu sisse, leiti kohe üles. Seega kardetavasti seltskond mäletab meid kui paadunud kelme- kotipuistajaid :-)
Sõnaühend päev suvises Pärnus kutsub tavainimeses ilmselt esile kujutelma kaunist Pärnu liivarannast, jalutamisest varjulistel puiesteededel, väikest veinist mõnusas tänavakohvikus jne, aga agilityinimesele, kel plaanis osaleda erinevates võistlusklassides, tähendab päev Pärnus eelkõige seda, et äratus on poole öö ajal. Kuna meie oskustele sobis ideaalselt korraldaja poolt välja pakutud 2 hüpperada A0-le, siis ei saanud jätta võimalust kasutamata ja nii asusimegi peale nappi ööund Pärnu poole teele.
Tulpide maalt saabunud kohtunik ei valmistanud tõepoolest pettumust, A0 rajad olid igati huvitavad, iseäranis teine rada.
Esimesel rajal olin endaga niivõrd rahul, et suutsin koera kenasti juhtida tõketele 3, 4 ja sealt tunnelisse ning siis järgmisel takistusel kaotasin Mia, ei suutnud otsustada, kummal pool tõket ma ootan tunnelist tulevat koera ja nii see juhtuski, et Mia tuli tõkkest mööda ja lõpuks hüppas sama tõkke teiselt poolt, ehk siis tulemuseks DSQ sellelt rajalt. Mia esimene rada
Teise raja muuvi eest tänud Mariale :-) Mia teine rada , kus me paar kohta pusserdasime ning ka ühe tõrke teenisime, kuid siiski tulemuse kirja saime, õigupoolest oma klassi parima tulemuse sel rajal, kahe raja kokkuvõttes me loomulikult pjedestaalile ei jõudnud. Küll on aga hea meel, et vaatamata võõrale väliplatsile Mia jooksis, seest must tunnel ei tekitanud mingeid probleeme ja tegelikult vussisin ju mina need kohad, mis meil untsu läksid. Nii et tegelikult meie treeneri kompliment, et kui me õpime ära A, poomi, kiige ja slaalomi, oleme tegelikult valmis A2-ks, ei pea ikka üldse paika :-)
Päeva nael oli kaheksa A0 koera jalutuskäik matkarajal, metsast leitud mudamülgas, mis koerte jaoks osutus Fra Mare mudaravilaks Pärnu metsas ja seejärel ülimõnus ujumine Pärnu jões, kus mustast veidrast olevusest sai taas fawn pürenee lambakoer, kelle karv oli platsile tagasi jõudes täiesti kuiv ja meie seiklused mülkas ja jões tundusid täiesti uskumatud.
Üle hulga aja oli meil agilityvaba nädalavahetus, kaks päikeselist päeva Eesti Võitja näitusel tekitasid värskeõhumürgituse ja parmupäevituse.
Mia oli turistkoerana näitusel kaasas, welshide näitamisest vabal ajal üritasime pisut näitusetrenni teha, et valmistuda juuli lõpus toimuvaks Prantsuse karjakoerte erinäituseks. Kataloogist olin tuvastanud, et näitusel on osalemas ka üks pürr, kes on pärit Prantsusmaalt! Nii kauge külalise tahtsin kindlasti oma silmaga üle vaadata ja seega tegin asja karjakoerte ringi juurde, kus muide ka mitmed meile tuttavad koerad endast kohtunikule head muljet püüdsid jätta. Prantsuse pürr osutus isaseks mustaks veterankoeraks, kelle 11 aastast vanust ei paistnud küll kusagilt välja. Tegu oli nii Euroopa kui maailmavõitja näitustel tiitleid võitnud koeraga, kes kunagi olnud ka Prantsusmaa agility tipptegijate hulgas, samuti tubli lambakarjatamises ja praegugi noortele karjakoertele ameti õpetamises asendamatu. Tema omanik on olnud pürenee lambakoerte kasvataja, kes praeguks on vahetanud tõugu ja tegeleb pumide aretusega. Näituselt lahkudes kohtasin sama härrat uuesti väga ootamatult- vanast spordihallist möödudes tuiskas minu suunas järsku 3 musta koera, kelle seas ma esimese ehmatusega pürri ära ei tundnudki! Prantslane pakkis seal oma sõiduvahendit kokku- nimelt peremees ja tema 3 koera ( lisaks pürrile olid tal kaasas ka 2 pumi) olid reisinud Eestisse umbes 30 aastat vana roosa VW tranduletiga, mis on neile nii öömajaks kui liiklusvahendiks. Seekord jätkus meil pürrijuttu veelgi kauemaks, loodetavasti on see seltskond nüüdseks turvaliselt koju (mis muideks asub 40 km. kaugusel selle aasta agility MM toimumise kohast) jõudnud.
