Monday, December 20, 2010

Aasta ja 2 kuu vanune koeranooruk

Mia elus ei ole midagi väga põrutavat juhtunud, seetõttu on ka blogis vaikus olnud.

Alates septembrist Miat vaevanud sügelemine on taandumas, vahetasime toitu, andsime õli, aga tundub, et põhjuseks oli siiski rebastelt pärinev lest, mille vastu oli abi Strongholdi nimelisest täpilahusest. Nüüd on hakanud ka  kraabitud kohtadel karv  taastuma. Kratsimise tõttu õnnestus Mial endale mõlemasse kõrva hematoom tekitada, mille tühjendamine oli paraku võimalik ainult narkoosis. Seetõttu otsustasin sama narkoosi ajal ära teha ka düsplaasia uuringu, mille tulemus osutus tõeliselt rõõmustavaks: puusad A/A ja küünarliigesed 0/0!
Sel laupäeval mängisime hallis koos mitmete toredate inimeste ja nende koertega tunnelite võistlust. Õhkkond ilmselt erines Miale oluliselt trenni meeleolust ja paraku kajastus see ka tema jooksus, vähemalt kolmandik tähelepanu läks ümbritsevale ja kiirus oli seetõttu mitte eriti hea.
Esialgu tegin otsuse mitte tunnelite võistlusel startida, aga seejärel mõtlesin ringi. Kus mujal me siis võistluste õhkkonnaga harjume kui mitte võistlustel. Ja seega on oodata 02.jaanuaril starti habemega debütante ( ehk Piimahabemed): terjerilised Ruudi ja Borka ning lambakoer Mia.
Koduses elus on Mia vägagi produktiivne korraldama sigadusi, kõik mis ripakil see ära. Laupäeva hommikul kui ma olin lubanud endale tunnikese pikemat und, tuli mulle uksel vastu Mia, kes oli varavalges asunud kuduma endale uut vesti ja sellest oli tal ka suht palju juba valmis, rindkere ja käpad olid korralikult sisse mässitud ja vardadki tilpnesid küljes, tuleb ainult õnne tänada, et ei juhtunud suuremat õnnestust. Lõngakerad on üldse Mia suur nõrkus, eks mul tuleb ikka see motivatsioonilõngakera kasutusele võtta.

Thursday, November 18, 2010

Tumanova trenn

Võtsime julguse kokku ja panime end kirja Tumanova koolitusele kutsikate rühma. Tegelikult on Mia ju juba 1 aasta ja 1,5 kuud vana, ei hakka siin oma puuduliku kogemustepagasi baasil üldistama pürenee lambakoerte kohta tervikuna, kuid minu konkreetse eksemplari korral võttis küll oma koha leidmine maailmas aastajagu aega. Seega on meie trenn piirdunud valdavalt agility platsil mängimise ja otse jooksimise ning kõigi eesolevate tõkete võtmisega. Seetõttu saimegi maailmameistri käe all õppida koera keskendumist juhtivale käele. Veel õppimise sõnalise käsu olulisust, kõigepealt suuline käsk, siis hetkeline paus ja seejärel kehaline zest. Mia on taiplik loom, kes hakkas vaid mõne korduse järel tegema vaid suulise käsu järgi, ootamata kehaga juhtimist. No eks tegelikult räägib ikka koerajuhi keha paiknemine tõkke suhtes kõige kindlamat keelt koerale, kas minna tõkkele tagant või otse peale. Aga kindlasti on Mia lingvistiliselt hulga arenenum kui terjerirahvas.

Veel selgus, et Mial on kinnistunud, et rajale võib tuisata siis kui mina teda üle õla vaatan. Jälle asi, millega tööd teha. Tumanova soovitus oli kasutada stardis püsivuse preemia andjana kedagi võõrast, proovime ära kas see võte töötab.
Mia kodusest elust- nutikas pürr on taibanud, et kongi seest saab kõige hõlpsamini maiust kätte kui lasta sel kukkuda vastu maad.
Ukselinkide avamine käpaga on ka vesiselge.

Kiirete ja julgete päralt on maailm!

Viimasel nädalavahetusel oli meil külas sportkoer Lill ja väga huvitav on jälgida kahe koernaishinge omavahelist jõujoonte arengut. Mia kvalifitseerub nüüd ka ilmselgelt täiskasvanud koeraks ja mingit kutsika allahindlust talle ei tehata. Kui Lill meile saabus, siis püüdis Mia sisse viia kodukorda, et Lill võib viibida esikus ja köögis, keelatud piirkond on elutuba ja iseäranis diivani ümbruskond. Minu mühatuse peale ta siiski leebus. Teine situatsioon tekkis söömise ajal- kõik koerad said oma kausid kätte, Mia tühjendab enda oma mõne sekundiga, Lill aga on aeglaselt näkitseja, mispeale Mia muidugi arvas, et kes nii pika hambaga sööb, see ilmselt sööki ei väärigi ja ``naeratas ```Lillele nii et purihambad paistsid. Minu nahutamise peale jättis ta siiski Lille ja tema söögi rahule.
Nii et ei ole see pürri hing midagi õrnuke, oma toitu, territooriumi jms. on ta valmis varmalt kaitsma.
Üks nali veel meie SK trennist. Harjutame Miaga hantli suus hoidmist, mis ei tule eriti välja, nüüd tegin puhtjuhusliku avastuse, et nagu ütlen koerale sõna lahti, siis on haare tugev ja ei mingit lahtilaskmist.

Monday, November 1, 2010

Mia elu

Miast ei ole ammu enam juttu olnud, kutsikaiga, mis igal nädalal midagi uut tõi, on nüüd läbi. Mia käib nii Sk kui agility trennides ja naudib mõlemat täiega, jäljetrenni me kahjuks enam kuidagi ei jõudnud ja see harrastus jäi unarusse. Ehk kunagi kevadel jälle. Eelmisel nädalavahetusel käis Mia Soomes agility võistlustel kaasas, reisimine õnneks ei ole Mial mingi probleem. Mul oli kindel plaan katsetada, kuidas Mia peab vastu võistluste õhkkonnale- tegu ju sisehalliga, kus kasutati ka helivõimendust. Esimesel päeval Lietos ei olnud just suurem asi, maiuse nimel oli Mia nõus küll üht-teist tegema, aga siiski unistas kogu aeg, kuidas hallist õue pääseda. See-eest teine päev Tamperes oli juba palju parem, kontakt oli hea, Mia tegi tuttavaid soojendusharjutusi nii nagu oma koduhalliski ja oli nõus ka mängima. Tampere klubi võistlusel käis Mial külas isa Ursus oma omaniku Katiga. Ursus on igati soliidne 3 aastane halli värvi naerukil suuga rastapatsiline pürri-härra, kes Kati sõnul just oma praeguses vanuses on saavutanud enesekindluse. Mind usaldas ta küll esimest hetkest oma kasukat sügama, nii nagu ka Miale usaldas Katit. Ju me siis oleme omandanud oskuse, kuidas pürrile läheneda.
Kati pajatas üht-teist huvitavat, kuidas Prantsusmaal pürride iseloomutesti tehaks- koeral, kes võõra inimesega kontakti võtab, alandatakse punkte, sest puudub tõuomane umbusklikkus. Üks osa testist on selline, et omanik seob koera kinni ja läheb minema, koer, kes ei oota vaikides, vaid hakkab häält tegema, saab maksimupunktid :-)

Sunday, September 19, 2010

Läheneb Mia esimene sünnipäev

Elutempo on niivõrd kiire, et polegi mahti midagi üles tähendada. Nüüd oleme alustanud ka agility trenne, kord nädalas oleme Anne käe all ja kord nädalas individuaalselt. Kõige toredam on see, et Mial on lusti joosta. Praegu võtab Mia õhinal kõik tõkked, mis ette jäävad ja see ongi tore. Küll jõuame hiljem ärakutsumistega tegeleda.
Augustikuus tegime väikse tripi Soome, Mial oli turistiroll agility võistlusreisil, mis sisaldas ka taaskohtumist oma ema Doriga, kes samuti oli Lohjale võistlema tulnud. Turjakõrgus on igatahes emal-tütrel suht sarnane ja naeratus (vaata juuresolevat pilti) tüüpiliselt pürrilik, keel ripakil. Peale kutsikate sündi on Dori jõudnud A3 võistlusklassi, tahtmist ja kiirust on tal igatahes kõvasti. Iseloomu poolest on ta väga enesekindel julge koer, värvilt hoopis tumedam kui Mia.

Thursday, August 12, 2010

Pereprobleemid

Meil on nüüd ammu kardetud sündmus- saabus Mia esimene jooksuaeg. Maikuus alanud tihe sõnumite jätmine s.t tihe sirtsutamine jalutuskäikudel päädis jooksukaga. Neiul vanust ka juba 10 kuud, nii et eks oli aeg ka. Kavataja rääkis, et pürride esimene jooksuaeg võib olla suhteliselt tagasihoidlik ja kui isast koera lähedal ei ole, siis isegi mitte avastatav. Nii läks ka meil, märkasin Setu suurenenud huvi Mia vastu neljapäeval ja suureks üllatuseks jõudis tippaeg kätte juba teisipäeval. Nii Setu kui Mia on mõlemad tugevat tahtmist täis ja veendunud, et nad peavad teineteise omaks saama. Mia ulub ja Setu vastab haukumisega, aeg-ajalt üritab Setu Miat puurist võrgusilma kaudu karvupidi välja tõmmata. Esimene öö peale olukorra kuumaks muutumist möödus suhteliselt mõõdukate unetundidega. Mia kiituseks peab ütlema, et ta puhastab end nii hoolikalt, et põrandal ei ole mitte üks vereplekk. Ja kui ei oleks tõesti Setut majas, siis mööduks see kõik täiesti märkamatult.
Pildikene pärineb Pireti kaamerast ja on tehtud Saaremaal Nupu talus. Trennides me veel ei osalenud, aga aeg-ajalt käisime platsil mängimas ja tegime mõne tõkke või tunneli.
Lisaks veel mõni sõna jooksukast- peale nelja päeva lakkamatutu hullumaja, tundus laupäeval olukord rahunevat ja ennäe imet, pühapäeval sain juba jalutama minna kahe koeraga, kes enam ei üritanudki vahekorda astuda. Õhtul testis olukorda ka airedale Mango, kellega koos Mõigu kanali ääres ujumas käisime ning ei pidanud temagi Miat mingi tähelepanu vääriliks. Milline kergendus, et see jama möödas on!

Wednesday, July 28, 2010

Jäljel

Juba mõnda aega oli mul meeles mõlkunud mõte, et võiks Mia ninale tööd anda ja proovida jäljetrenni teha. Nii me eile sattusimegi Rahula maneezi tagusele põllule, kuhu olid kogunenunud mitmed saksa lambakoerad. Treener Meeli juhendamisel trampisin maha oma esimese jälje- algajatel on selleks meeer x meeter ruut, külvasin sinna toidupalasid ja peale väikest ooteaega, mis oli vajalik selleks, et lõhn vajuks nö.alla, sai asuda proovima. Esialgu ilmselt häirisid Miat pisut inimesed, kes ligiduses olid, aga siis läks toidu otsimine juba väga ludinal. Ja teine ruut läks hiljem juba väga hästi. Ette rutates olgu öeldud, et ka tänase hommikusöögi said nii Setu kui Mia jälje pealt, kasutasin selleks suvilanaabri tallamata muru, juhul kui naaber peaks suvilasse saabuma, siis ta ilmselt arvab, et 2 ufot on maandudnud tema maja ette :-)
Igal juhul oli see ninategevus väga innustav ja uhkusega võin ka öelda, et asjaolule, et toit leidub ainult seal, kus inimjalad on tatsunud, sai Mia kohe pihta, nagu ruudust välja eksis, pöördus ka kohe tagasi. Kuuldavasti varsti kehtima hakkavad IPO eeskirjad lubavad teha ka ainult üht osa- näiteks jälge- nii võib veel Miat IPO koer tulla, üheosaline IPO koer siis :-)

Monday, July 19, 2010

Hea koer Mia

Mia esimene etteaste ametlikus võistlusklassis toimus aastast aastasse hea kohtunike valikuga hiilanud Haapsalu näitusel, täpselt aasta tagasi samas kohas sai ka Mia kasvataja Leaga esmane tutvus tehtud. Seega ei mingit kahtlust, millises kohas teha Mia esimene juuniorklassi etteaste. Vanust Mial praeguseks hetkeks 9,5 kuud, selline kutsikaohtu juunior siis. Kohtunikuks oli beauceronide kasvataja Jan De Gids, väga mõnusa olekuga kohtunik, igati sobilik noorele koerale esmaseks näitusekogemuseks.
Mia kirjeldus:
Nice type, nice head, good ears, nice eyes, scissor bite, misses 3xP2 and 2xP1, well angulated in front and rear, typical construction of rear, good tail, v.nice movement, because of the theeth good.
Olen tulemusega rahul, nagu ma juba varemgi olen kahtlustanud, on tegu igati kena oma tõu esindajaga ja seda tõdes ka kohtunik. Mia esines üllatavalt hästi, näitusetrenni pole me vahepeal üldse teinud, liikumine tuleb loomulikust intelligentsist välja, et seismine on preemiat toov tegevus, tuletasime meelde näituse-eelsel päeval. Ja tegelikult jäi ju kohtunikul veel mõni olematu hammas kahe silma vahele ka :-) Händleri veider riietus juuresoleval pildil tuleneb tihedast päevaplaanist, 2 korda sai käidud näituse ringis, 3 korda agilityplatsil ja kostüümi vahetada igakord ei jõudnud, aga see-eest oli väga hea ja mugav agility riietes näituse ringis joosta.

Sunday, July 11, 2010

Thursday, July 1, 2010

Kuidas Mia kadunud oli

Sellistest halbadest asjadest ei tahagi nagu kirjutada, aga samas on see siiski üks õpetlik lugu sellest kui kerge on kaotada koera. Nüüd on mõned päevad sest sündmusest möödunud ja mõnevõrra kergem asjale tagasi vaadata. Jalutasime Paljassaare poolsaarel oma tavalistel radadel ja olime jõudnud mere äärde liivaranda, kus koerad tegid mõnusaid jooksuringe madalas vees ja liivas ning see kõik toimus nii 30 meetri raadiuses minust. Hetkeks astusin rannaliivalt pika rohu sisse, kükitasin ja siis helises telefon, rääkisin minut-poolteist ja kui silmad tõstsin, oli Mia rannaliivalt kadunud. Ilmselt Mia märkas, et perenaine on kadunud ja sööstis tuldud teed tagasi mind otsima. Olukorra tegi keeruliseks see, et möllas parajalt tugev tuul, mis hüüdmise tegi mõttetuks- hääl lihtsalt ei kosta välja. Kuna rannas ei olnud Miast kippu ega kõppu, siis hakkasin auto juurde tagasi jooksma, sinna oli maad umbes 1,5km. Kõrvalepõikena olgu öeldud, et Setu füüsiline vorm on küll allpool igasugu arvestust, ei suutnud ta minuga sammu pidada ses jooksus. Eks muidugi suur mure andis mulle tiivad. Nagu kiuste oli seekord auto pargitud teisele poole sõiduteed, mis tähendas, et kui Mia peaks auto juurde minema, siis igal juhul tuleb tal ületada sõidutee. Jõudsin parklasse, aga sealgi Miat polnud, nüüd sai kodused appi kutsutud. Palusin endale tuua jalgratta, et kiiremalt poolsaart läbi kammida, poeg jäi auto juurde valvesse. Puuri tõstsin auto kõrvale, et jooksikul oleks, kuhu pugeda, kui ta saabuma peaks. Sõitsin jalgrattaga kadumiskohta tagasi ja leidsingi Mia metsateelt, üsna ligidal kohale, kus ta kaotsi läks, ilmselt tuli ta võsast välja minu hüüdmise peale. Metsas oli tuulemüha tunduvalt vähem kui rannas ning häält oli kuulda. Kutsil oli keel täiesti ripakil, kasukas igasugu metsarisu täis ja tundus, et ta mind mingi sekundi murdosa ka ära ei tundnud. Nägi ta ju perenaist esmakordselt elus jalgratta seljas istumas. Igal juhul rõõm oli meil mõlemal suur ja minu pingelangus tohutu peale tunni ja 10 minuti pikkust närvipinget.
Et oli ilus pühapäev, liikus Paljassaares ohtrasti jalutajaid, kes olid hämmastavalt osavõtlikud ja valmis koera otsima, paraku on Mia selline koer, kes ühegi võõra juurde kindlasti ei lähe.  Paljassaare näol on tegu poolsaarega, mis kolmest küljest veega piiratud, see andis lootust, et Mial ei ole võimalik väga kaugele eksida, ohtu kujutavad aga endast metsistunud koerad, kes sealkandis ringi hulguvad.
Lõpp hea, kõik hea, edaspidi tuleb arvestada, et nii nobe koer jõuab haihtuda loetud sekunditega.

Friday, June 18, 2010

Vangistatud metsloom

Sel nädalal pidin sõitma komandeeringusse ja kuna kodus ühtegi koerahoidjat võtta polnud, pidid Setu ja Mia kolima kaheks päevaks Järvekülla. Mia on seal korduvalt viibinud, mõnusalt õues mürgeldanud ja koht peaks seega igati sobilik olema. aga võta näpust. Hommikul jätsin Mia aeda ja ise lahkusin. Õhtul helistades kuulsin, et Mia on täiesti endast väljas, ei suhtle inimesega ega ka mitte teiste koertega, tuppa ei tule, sööki ei võta, kontakti temaga kuidagi ei saa. Vastu ööd soostus ta siiski Anule lähenema ja sööma, ööbis ta aga õues rõdule tõstetud puuris. Samamoodi möödus ka teine päev, koer täiesti kontaktivaba, nagu mingis shokiseisundis meenutades kõige enam kinni püütud metslooma ja olles ka täielikul paastul. Õhtul peale perenaise taaskohtamist taastus Mia lustlik olek 10 minutiga.
Juuresolev pildike pärineb Livia kaamerast ja on tehtud õnnelikust koerast :-), kelle peranaine ei olnud teadmata kadunud

Saturday, June 12, 2010

Elu kolme koeraga

Sel nädalavahetusel pakume peavarju Lillele, kes on meil puhkamas oma neljast teravate hammastega 7 nädalasest jõmpsikast, kes siiamaani emme tissist lugu peavad. Elu kolme koeraga on päris väljakutse, kõigepealt kasvõi 3 jalutusrihma haldamine neid totaalselt sassi ajamata. Reede õhtul Paljassaares jalutamas, sattusime kolme rollerpollari huviorbiiti, miskipärast võtsid nad mind kohates hoo maha ja põrnitsesid nii pikalt, et ma juba kahtlustasin, kas ei ole Tallinnas kehtestatud seadus, mis keelab kolme koera omada. Kui mul oleks mõni koer lahtiselt olnud, siis ilmselt oleks trahvi saanud, ju nad nii pikalt üle lugesidki, kas kolmele koerale ka ikka kolm rihma vastab. Vedas seekord, sest loomulikult jalutavad koerad ka lahtiselt, kuidas sa muidu agilityks vajalikku vormi kogud.
Kõige suurem üllatus kolme koera koosluses on aga Mia tugev karakter ja armukadedus, pingsalt jälgib ta, et tema oleks koertest mulle kõige lähemal. Kui Lill esmakordselt tuppa tuli, üritas Mia klähvides märku anda, et see oli nüüd küll viga. Samuti kahtlustab Mia,et kolmele koerale selles kodus süüa ei jätku, oma sööki sööb ta nii kiiresti, et iga kord on ta ka midagi hingetorusse tõmmanud, vaatamata sellele lõpetab ta oma portsjoni esimesena ja siis üritab see häbematu nolk varastada teiste kaussidest.

Tuesday, June 8, 2010

TP kuts vol 2

Lisan veel ühe pildi autor Kadi lahkel loal.
Mis puudutab pürridele iseloomulikke rastapatse, siis meie joon on endiselt nendeta hakkama saada, andku nad pealegi näitustel koerale plusspunkte.
Nädalavahetusel kohatud pürri omanik mainis, et minimaalselt nädal enne näitust ei tohiks koera tagumist kehapoolt üldse kammida, mida rohkem tagumik puhevil on, seda uhkem. Samuti ei tohiks kammida käppasid, ka pesemine on põhjendatud ainult siis, kui koer on tõeliselt mingi äkaga kokku saanud. Kui veel seda pea, kaela ja kõrvade trimmimist ei oleks, oleks täitsa mõnus hooldusvaba koer. Meie järgmine etteaste välimises ilus on Haapsalu näitustel, rohkem ei ole me näituseplaane pidanud.

Monday, June 7, 2010

TP Kutsikas


Nüüd on meie esimene pitsball peetud
, valmistusime selleks päris mitmeid tunde harjutades kaunist kõnnakut, seismist, võõraste katsumist jne. Kammimine ja pesemine näituse ettevalmistusse ei kuulunud. Küll aga ei teeks paha väike trimming kõrvadele, peale ja kaelale, et rebase ilme paremini esile tuleks- ses osas tegi meile peale ringi väikse näidistrimmingu 4 pürri omanik Johanna, tänud talle! Ja väga huvitav oli ka pürrijuttu ajada.
Kui nüüd kõik algusest peale ära rääkida- laupäevast päeva kasutasime näitusel sotsialiseerumiseks, ühtlasi vaatasin üle, mis inimtüüpi kohtunik meid järgmisel päeval ootamas on, pilt oli suht masendav- lipsustatud valge triiksärgiga raskekaallasest härra, selline tüüp meie kohatud inimrepertuaari küll ei kuulu. Eks siis ükskord ikka esimene kord ja ei läinud ma ka laupäeva õhtul Miaga linna peale lipsuga härgasid otsima. Tuleb, mis tulema peab.
Pühapäeval algas kõik kenasti, kohtunik oli mustast lipsustki loobunud, sisenesime ringi lootes heale esmamuljele, kohtunik aga haaras paraku mobiili ja süvenes vestlusse. Vestluse lõpetanud, palus mul näidata koera hambaid, mis ei ole just Mia lemmikegevus, kodus on see siiski enam vähem talutav, aga kindlasti mitte kahtlaste tüüpide seltskonnas.
Hambad kuidagi näidatud, paluti meil kõndida, kuid ei suutnud me sammukestki normaalset traavi sooritada, ainuke Mia mõte oli pürgida ringist välja. Kirjelduse tegemise ajal neiu siiski seista suvatses ja täieliku avansina anti meile siiski roosa lint ja eriauhind. Kirjeldus oli iseenesest väga hea.
Hea meel on sellest, et kutsikate besti ringis liikus Mia juba kenasti, meie ilu küll ei märgatud, kohtuniku maitse kaalus puudlite poole :-)
Aitäh Anule pilti tegemast!

Saturday, May 29, 2010

8 kuud koeraelu


Meie kuts saab täna 8 kuud vanaks, kiiresti ikka möödub see tore kutsikaiga.
Eile hängisime Veskimetsas agility meistrikatel, nagu kõrvalolevalt pildilt võib näha oli meil ka au kohata Liviat fotoaparaadiga :-) Lisaks paljudele toredatele vorstiga inimestele kohtasime ka üht sinisilmset kaunist karjakoera.
Meie viimase aja suurim saavutus on see, et Mia toob visatud mänguasja tagasi, et koos minuga mängida. Samuti oleme avastanud lendava taldriku võlud, taldriku järgi joostes on Mial umbes sama nägu peas, mis lambaid karjatades s.t  ümbritseva maailma võimalikud ohud on täiesti unustatud. Nüüd pean külla ise harjutama hoolega taldriku viskamist, et seda suuta õigesse kohta suunata. Muuhulgas- meil hakkab välja tulema ka mäng kohtades, kus on palju häirijaid.
Eilsest päevast oli jäänud mul esikusse trennikott, mis on koertele püha asi ja staatuse sümbol. Märkasin, kuidas Mia takistas Setu teed trennikottini, pani oma kaela Setu kaelale ja seisis tal niikaua tee peal ees, kuni Setu otsustas, et hea küll, ta siis siis suundub pigem elutuppa. Niipalju siis kangetest terjeritest- eelkõige tuleb ju ikka dzentelemiks jääda.

Sunday, May 23, 2010

Kui palju liiva mahub pikakarvalise pürenee lambakoera karvadesse

Suverõõmud on nüüd täiega alanud ja olema paar päeva käinud Stromkal nö.koerterannas. Mõnusalt madal veeseis on paljastanud liivaluited, kus annab teha suuri jooksuringe. Ja neid oskab Mia täiega hinnata, eriti tore kui juhtub kaasas olema mõni tore ja soovitavalt samast kaalukategooriast pärit koer-sõber, siis saab sooritada ka üle koera hüppeid. Vett ei pelga Mia absoluutselt, pigem isegi naudib lompides püherdamist, elava fantaasiaga inimesed oskavad ilmselt ette kujutada, milline ta siis välja näeb. Laekusime märja ja paraku ka haisva ( sest meri ei lõhna praegu just kõige värskemalt) Miaga õhtuhämaruses koju, tõehetk saabus järgmisel hommikul. Alla korrusele koerte juurde tulles kattis põrandat mingi ühtlane kiht, hakkasin otsima jäänuseid, mis viitaks, millise eseme seest need seekord on välja lastud, tegu oli aga hoopis liivaga, mis öö jooksul kuivanud koera seest välja hakkas pudenema, no kokku oli seda korralik kühvlitäis. Kui nii edasi läheb, siis varsti on karta trahvi loodusvarude rikkumise eest :-)
Aga lisaks lõbudele teeme me ka tööd. SK trennis selgus, et Miale mahub korraga pähe üks asi, meil hakkas kõrval käsk juba välja tulema, järgmisena keskendusin kahe erineva lama käsü õpetamisele ja tulemuseks oli see, et igal võimalikul juhul pakub Mia lamamist. Nüüd harjutame igal päeva korraga ainult ühte asja.
Muidu ei ole Mial just parimad päevad, varsti ilmselt peaks tulema ka esimene jooksuaeg. Miale on hakanud valmistama uuesti hirmu asjad, mis varasemalt olid täitsa OK. Igasugu kõvemate häältega, mis õuest kostavad, on ikka päris SOS- palli mütsatused, suured autod, mootorrattad, mootorsaed, kõik see staff, mis seoses suve tulekuga rohkem liikvele läinud. Näiteks täna põgenes Mia koduhoovist tuppa kui naabrusest hakkas kostma vaiba kloppimist :-(

Thursday, May 13, 2010

Koer kes tunneb kella

Kevad on kätte jõudnud ja noored meie tänaval armastavad õhtuti palli taguda, paraku neid palli mütstusi kardab Mia üliväga. Seetõttu ei soostu ta tulema õue pissile, hämmastav on see, et ta seostab hirmu kindla kellaajaga. Ei ole probleemi hommikul õue minnes ega ka hilisõhtusel pissiringil. Hirm on kella 5- 6 paiku. Arvasin, et ehk seostub asi minuga- umbes, et kui perenaisel on koju tulles pisut puhtamad riided, läpakas, käekott ja paar kilekotti toiduga, siis ei tasu temaga õue minna, seal on raudselt mingi jama. Nädalavahetusel sai asi testitud, pikutasin rahulikult diivanil, tõusin ja kutsusin koera õue ``ohtlikul kellaajal``, vaatamata sellele, et mul ei olnud töölt tuleku imagot, keeldus Mia õue tulemast. Järelikult tunneb siiski kella!
Nüüd ravime seda asja- tulen töölt, Mia peidab end ära, mina panen graanulid kaussi, kolistan nendega, räägin, kuidas tubli koer Setu kohe süüa saab ja viin kausi koridori. Mia ei suuda söögile vastu panna, järgneb kausile, saab paar ampsu koridoris, siis liigub kauss toiduga välisuksele lähemale, järgmine söögipaus ja niiviisi pikkamisi kuni jõuame õue, seal toimub siis kausi lõplik tühjendamine.

Friday, May 7, 2010

Karviku seisupilt - 7 kuud vana


Selline näeb välja Mia tugevas vastutuules, keel suust väljas nagu alati, aitäh Siirile pildi eest!

Sunday, May 2, 2010

Jaani talus lambaid karjatamas

Miale lammaste tutuvustamine oli meil varemgi plaanis olnud, aga esimene käik Jaani tallu tuli väga ootamatult, suur tänu perekond Nuuskurninadele vihje eest. Eks värin oli sees ka, kas ikka Mia, kes ülearuse uljusega silma ei paista, julgeb lambale läheneda. Aga kui ei proovi, teada ei saa. Jaani talus ootas meid koppel kuue lamba ja abivalmis peremehega, algajad karjakoerad lähevad lammaste sekka nööri otsas, et liigse uljuse korral oleks neid võimalik eemale tõmmata. Mia innustus lammastest ruttu, niipea kui ta aru sai, et lambaid on võimalik koerajõul liikuma saada, tegi ta seda üha uljamalt ja uljamalt. Vaid üks valge lambapea arvas, et võib kutsikat ignoreerida. Iga järgmine karjatamiskord sujus üha julgemalt, loodetavasti õnnestub edaspidigi proovida. Aitäh kaaskarjatatele piltide ja toreda seltskonna eest.

Saturday, May 1, 2010

Mia hõbemedal :-) Ipsoni mäkkejooksuvõistlusel

Ammu olen kuulnud Keilas toimuvatest vahvatest koerte mäkkejooksuvõistlustest, aga seni polnud veel osalema jõudnud. Seekord õnneks oli päeva vaba muudest üritustest, trennidest ja nii seadsimegi autonina Keila Tankimäe suunas, on vast ikka nimi! Igati vahva üritus oli, ainult päike oleks võinud meid oma kohalolekuga rõõmustada. Mia, kes just eelmisel päeval oli saanud 7-kuuseks, osales kutsikate klassis. Konkurents oli tihe ja koerad tundusid kõik hirmkiired. Meie start päris hästi ei sujunud, minu hüüded ei kostnud tuule tõttu Miani ja jooks tundus ebalev ning mitte eriti kiire. Seetõttu oli teine koht päris suureks üllatuseks, kohe meie taha kolmandale kohale platseerus terjerilaadne :-) koer Borka, keda edestasime ainult 0,2 sekundiga. Afterparty toimus Alibi pubis Keilas, jooksjad Gaspar, Ryder ja Mia magasid küll paraku autos sel ajal kui perenaised shaslõki kallal nahistasid.
Peale protokolli avalikustamist selgus siiski, et Miale kuulub kolmas auhinnaline koht.

Borka tõrjuti sootuks esikolmikust, lohtuseks lisame siia Borka sõbra Freya stiilinäite- tagumised jalad esimestest eespool- väga muljetavaldav, pilt Livialt, aitäh!

Sunday, April 25, 2010

Kiire, kiire, kiire!

Meie elu kulgeb nagu kiirrongiga- käime kutsikakoolis (varsti lõpetame), alustasime sõnakuulelikkusega ja mõneti üllatuslikult maandusime ka näitusekoolitusse. Meil polnud plaani üldse kutsikaklassi näitustele minna, aga minnes Miat EKL registrisse kandma, selgus, et saab veel suht inimliku hinnaga kutsikat registreerida Eesti Võitja näitusele. Saigi Mia näitusele kirja pandud ja nüüd ei jää muud üle kui õppida kaunisti kõndima ja seisma ning mis kõige raskem, taluma võõra inimese käsi. Vähemalt on meil nüüd siht silme ees.
Mia põhialaks peaks ju saama agility, aga just sellega oleme tegelenud suht vähe. Mia käib küll tihti hallis kaasas, aga rohkem lustime seal niisama, ühtlasi teeme erinevaid juhtimisvõtteid läbi mängu. Ja tunnelite jooksmine meeldib Miale ka hirmsasti. Väike progress on olnud ka mänguasja tagasitooomisega- juhtub, et Mia toob rebimise mänguasja vähemalt pisutki minu poole ja saab siis preemiaks uue mängu.
Kaalu on Mial 8 kilo ja turjakõrgus on nüüdseks 40 cm, endiselt usun optimistlikult, et ta siiski midi koeraks jääb.

Tuesday, April 20, 2010

Ahvike Mia

Tuleb tõdeda, et meie kodus on nüüdseks esiku mütsiriiul ja ülemised köögikapid need kohad, kuhu Mia osavad käpad ( nii osavad, et tahaks nende kohta kohe käed öelda) ei ulata. Ülimale osavusele lisandub ka igasugune moraali puudumine- kui ma tunnen söögilõhna, siis peab see saama minu suhu kohe- see on Mia moto. Aga eks siin tuleb tuhka ka oma pähe raputada, sest  kutsika valikul imponeeris mulle tohutult kiirus ja süüdimatus, millega Mia ema laualt toitu varastas. Viimane edukalt lõppenud kuritöö oli pliidilt puljongikausi (õnneks küll jahtunud puljongi) allatõmbamine ja siis selle kärme põrandalt lakkumine. Tuli ainult lapiga rasv ära pesta ja puhas kõik oligi.

Tuesday, March 30, 2010

Palju õnne, Mia!

Täna saab Mia 6 kuuseks, palju õnne Mia!
Selle vahva pildi tegi meist Siiri Juha Korri mänguseminaril, kus tuleb tõde tunnistada, me küll millegi erilisega silma ei paistnud. Suur hulk matkatoolides istuvaid inimesi ümber õrnahingelise lambakoera, oli mängu alustamiseks liig mis liig.

Thursday, March 25, 2010

Mängud agilityplatsil

Käisime täna õhtul agilityplatsil mängimas, nii ringi kui taha saatmine õnnestuvad, kusjuures mänguasjaga õnnestuvad pareminigi kui toiduga. Proovisime slaalomit Kudinova meetodil, kus viltused kepid moodustavd püstkoja. Ei muretse eriti selle pärast, kuidas me slaalomi omandame, ei ole veel sellist agilitykoera näinud, kes poleks slaalomit selgeks saanud. Seetõttu pole ma ka veel lõplikult lukku pannud meie tulevast slaaloniõppe meetodit. Suurim probleem on Miale tema usaldamatus inimeste suhtes, abiline, kes alusele maiust poetab, on Mia meelsest väga kahtlane persoon ja täiskiirusel kausi poole jooksmine ei taha seetõttu õnnestuda. Selle asjaga peame eelkõige tegelema. Tunni lõpus ei suutnud ma hoiduda kiusatusest tunnelit proovimast, tunneli teise otsa jäetud mänguasja peale tormas Mia õhinaga läbi :-)

Sunday, March 21, 2010

Karvik Kilulinnast

Mial oli priipilet Tartusse, et kaasa elada agiltyvõistlustele. Sõit puuris sujus probleemivabalt, võistluste õhkkond oli aga Miale pisut ärev, mängimine väga ei õnnestunud. Seevastu toidu pommimine läks päris libedalt- päeva teises pooles liikus Mia rahva hulgas ilmega- kas Sina oled mind juba täna toitnud :-)
Ühe nõrga koha meie eluettevalmistuses avastasime ka- Mia ei julge väljuda autost kui kõrval on töötava mootoriga auto. Nüüd teame ja tegeleme asjaga.
Jällegi tänu Estrile, kes meist pilti proovis teha, võte pisut udune, nii et selgitav tekst siia juurde- pildil on Mia sooritamas käpaga lehvitamise trikki.

Thursday, March 18, 2010

Mia seisupilt

Selline näeb välja 5,5 kuune kutsikas Mia-  turjakõrgust on meil praeguseks 39 sentimeetrit, kaalu umbes 7 kilo ja kogu selle pakendi sees on uskumatu kogus enegiat, uudishimu, aga ka tõuomast ettevaatlikkust. Vaikselt hakkab mulle tunduma, et mingil hetkel võib üks pürr majas olla  liiga vähe :-)
Suur tänu Mia jäädvustamise eest Liviale.

Sunday, March 14, 2010

Mia gastroll SK võistlusel (loomulikult pealtvaatajana)

Püha sotsialiseerimisürituse nimel väisasime laupäeval Talvekarika etappi. Mia on viimasel ajal väga eneskindlalt käitunud ja õnneks polnud ka seekord erand. Toredad tädid andsid maiust ja siis toimus meie elu esimene tõsisem fotosessioon-eesmärgiks saada üks sünnis foto, mis sobiks EPLK kodulehele esindamaks pikakarvalist pürenee lambakoera. Paraku on meil näitusetreeninguga tagasihoidlik seis, nii tulidki valdavalt istumise pildid, igal juhul Liviale suur tänu, eks me püüame koera modellioskusi ka arendama hakata.

Friday, March 12, 2010

Video Tuhalas toimunud jooksukontaktide õppepäevalt

http://www.youtube.com/watch?v=pykc477xN94
Lisatud väike video Mia ja teiste osalejate esmakordse plangul jooksmisega.
Aitäh, Kristina ja Agilitypluss materjali eest.

Sunday, March 7, 2010

Mia Tuhala Agility ``hoolis``

Käisime Miaga Inga korraldatud jooksvate kontaktide õppepäeval, suurim hirm, et Mia pelgab, ei osutunud õnneks tõeks. Platsil mängime õnnestus hästi ja üle ootuste tuli välja ka maiusekausi ( mille juures oli VÕÕRAS INIMENE-mõelda vaid kui õudne!) poole sörkimine. Slaalomist läbijooksu harjutamisel läks Mia juba päris julgeks, tegi jooksusammegi ja ei häbenenud võõrastelt maiust pommida. Ja perenaisel tuli tõdemus, et jooksvate kontaktide õpetamiseks tasub varuda eelkõige eesli kannatus, seda lisaks kõikvõimalikule riistvarale alustades plangust ja lõpetades erinevas kõrguses laudadega, teravast silmast ja õigel momendil klikkimisest rääkimata! Igal juhul me proovime selle ära.
Tänud Kristinale jäädvustamast meie elu esimest slaalomit.

Monday, February 15, 2010

Mia läks kooli

Vanust on Mial nüüdseks 4,5 kuud, turjakõrgus ca 37cm ja peale viimast vaktsineerimiskäiku selgus ka täpne kaal, seda on 6,4kg. Ilmselt kasvataja ütleks, et võiks saledam olla, aga nii kahju on sest täitmatust kutsikast, ei suuda talle kuidagi sööki keelata.
Mia on senini käinud mõned korrad agility hallis mängimas, aga nüüd alustasime ka tõsisemalt. Kuna Mia perenaisel pole õrna aimugi, kuidas õigesti SK võtteid õpetada, palusime Anne meile tundi andma, et julgem oleks, kutsusime sõber Borka ka kaasa. Igal juhul Mia on tubli ja valmis innukalt õppima mida iganes, peaasi, et temaga tegeletakse. Õnneks ei sega teda ka teised koerad, seda käisime testimas ausside koolitunnis, tänud Margele, kes meid oma pereringi sisse lasi.
Nädalavahetusel sai käidud terjerite näitusel sotsialiseerumas ja pühapäeval põgusalt Saku suurhallis. Mia on sellistes kohtades reserveeritud, kui keegi tast välja ei tee, tunneb end peaaegu normaalselt. Küll aga osutus meile kõvaks pähkliks pureda agility hallis koerte haukumine- karjakoera tundlikele kõrvadele oli see liig mis liig.

Sunday, January 31, 2010

Mia sportlik nädalavahetus

Laupäev oli väga tähtis päev, sel päeval sai sõber Siiri aastajagu vanemaks, aga vähem oluline polnud see päev ka Miale- 4 kuud vanust sai täis! Selle olulise verstaposti tähistamiseks läksime esimest korda agilityhalli- mitte veel küll tõsimeeli treenima, vaid esialgu ainult mängima. Õnneks ei peljanud Mia hallis sugugi ja ka mitte terjerite lärmakas seltskond ei heidutanud teda. Mänguasjaga veel eriti tegevuseks ei läinud, aga maiuse jälitamine ja koos perenaisega jooksmine pakkusid küll lusti.Teised koerad ei paku õnneks Miale raasugi huvi.
Peale trenni tegime veel imeilusa talvise jalutuskäigu Mõigu kanali ääres, tund aega kohevas lumes joosta ei valmista Miale probleeme.
Pühapäeval käisime vaatamas korvpallivõistlusi- seda muidugi tagamõttega harjutada Mia vaimu spordivõistlustel valitseva meluga, eksperiment õnnestus, ehkki olukord tundus Miale kahtlasevõitu- suur saal, pallimütsatused, aega-ajal plaksutamine ja hüüded, polnud sest hullu midagi, kaasavõetud maiused läksid kaubaks küll. Isegi mõnda higist spordimeest nuusutada julgeti.

Monday, January 25, 2010

Aeg lendab

Mial on veel 5 päeva sünnipäevani ja ongi loomake 4-kuune, uskumatu kuidas aeg lendab. Oleme otsinud uusi seiklusi Lauluväljakul ( suusatajad, kelgutajad, muusika, ka mõned tuttavad koerad trenni tegemas), käinud lumelinnas, teinud tutvust taksikoeraga. Mööduvad autod on juba täiesti talutavad, isegi liinibuss pole enam hirmutav! Laupäeval viibisime mõne hetke agility hallis, kus oli hulk toredaid tädisid, kes kõik oli meeleldi nõus Miale palukesi jagama. Varsti teeme uue katse ja proovime siis juba platsil mängida. Ehk tunnelitki teha, nagu Svetlana Tumanova ütles, alustab tema oma koertega äärmiselt vara ja teeb seda just tunnelist ja slaalomist.
Õhtuti kodus klikerdame. Mia edeneb väga kiiresti, eile kogemata juhtuski nii, et kinnistasin tagurdamise koos haukumisega, tuli aeg maha võtta. Suur vastutus kui koer ei ole kantpea :-)

Monday, January 11, 2010

Arsti juures

Täna oli aeg saada teine kaitsesüst, külastasime taas tuttavat arstitädi, kõige toredam oli see, et vastandina eelmisele korrale kuu aega tagasi, oli Mia võrratult palju enesekindlam. Eks oma osa mängis ka see tore purk maiustustega, kust anti maitsa nii enne läbivaatust, lausa süsti ajalgi ja peale seda. Sellistes tingimustes võiks Mia arvates lausa iga päev süsti saada. Ahjaa, kaalu on 4 nädalaga juurde tulnud 1,5 kg.

Samuti polnud hirmus kliinikuesine elava liiklusega tänav, ilmselt palju autosid koos annab ühtlase müra ja see ei ole sugugi nii kole kui üks üksik lumesahk näiteks.
Pildid on õhtusest mürglist, Mia on Setule igati vääriline vastane ja nagu alumiselt pildit näha, jääb ikka noorem peale.

Sunday, January 10, 2010

Lumekoer Mia


Viimased nädalad on olnud nii kiired ja uusi avastusi on jätkunud pea igasse päeva. Mia on tutuvnud kontorieluga ja mitmete seal töötavate kontorirottidega, Mia on sõitnud praamiga, autosõit ei ületa enam üldse uudisekünnist, jalutatud on nii Väinamere jääl, Hiiumaal Kassaris, Haapsalu rannapromenaadil, Stroomi rannas ja Paljassaares, loodame, et meie loomaarst seda lugema ei juhtu :-)
Mia lund ja külma ei pelga, väike mure on ainult varvaste vahele jäävate lumekamakatega, uutest nähtustest oleme tutuvunud suusatataja ja kelgutajaga, sõbralike sheltidega, suure karmi moega koeramürakaga, kes südame poolest osutus heaks. Eemalt oleme näinud bussi ja trolli, aga üldiselt igasugu motoriseeritud häält tegevad vahendid ei ole Miale eriti meeltmööda. Mis siis muud kui õhtuti taskud ja head paremat täis ja jälle Sõle tänava äärde koera söötma. Sest toidupala on ülim nauding, mis võib osaks saada- see on Mia elu moto.