Monday, December 31, 2012

By-by 2012!

Männiokkad Sarvekülas
Aasta on kahtlemata olnud Mia arengus murranguline, numbrilistele tulemustele vähimalgi määral keskendumata on selge, et suurim saavutus on see, et Mia hakkas jooksma. See säde, mida mina olin kogu aeg Mia sisemuses näinud, pääses nüüd lõpuks välja. Ja kindlasti on tubli kolmandik kiirust veel Mia sees tänagi veel peidus.
Üks selle aasta märksõnu on tervis, nii viperusterohket hooaega ei ole mul olnudki, vaja vist passi vaadata :P Mia A1 ja A2 jooksud möödusidki paraku sandi koerajuhiga, pikalt paranenud jala järel tabas mind seljavalu just EMV aegu. Õnneks suutsin oma kehaga taas ära leppida, nüüd on meil deal- iga kuu üks korralik massaaz ja siiani meie kokkulepe peab suurepäraselt. Ptüi, ptüi, ptüi!
Üks mõte, mis mul seoses oma jalahädaga tekkis- kui juba mina, nõrk kahejalgne inimene suudan teibitud jalaga 40 sekundit joosta valu tundmata, kuid samas lonkamata käia ei suuda, siis enam kui kindel on see, et agilityhull koer, kes võib olla on end vigastanud, suudab adrenaliinilaksu all valu eirata kindlasti üsnagi arvestatavalt. Hoiame oma koeri ja soojendame korralikult enne trenni ja võistlust.
Kassari 25.12.12
Mial on olnud reisiderohke aasta, juuni lõpus käisime Jaakko-Janita ülimalt motiveerivas treeninglaagris Soomes. Juulis reisisime EO-le Rootsi, kus Mia tegi kaks kena starti, agilityrajal diskvall ühe slaalomipulga vahelejätmise tõttu, hüpperajal väikse ajaveaga puhas rada, mis peaaegu oleks meid viinud EO finaali! Õnneks seda siiski ei juhtunud ja Joker ning Kristina tegid finaalis ilusa raja.
Suve jooksul võistlesime Soomes ja Leedus ning oktoobris õnnestus Miat treenida MM õhkonnaga Liberecis.
Lõppev aasta on oluline veel ühe asja poolest- minust sai EKL atesteeritud agility koolitaja. Usun et agilityle tuleb kasuks kui meid- nii harrastajaid, kohtunikke, koolitajaid on üha rohkem.

RMK piknikukoht Sarvekülas
Üle mitme aasta asusin taas tõsisemalt tegelema uute harrastajate koolitamisega, lõppes rohkem kui kahe aastane paus, kus ma uusi õpilasi ei võtnud. Tänu sellele olen kokku puutunud mitmete särasilmsete uute koeteomanikega, kelle olemasolu iseenesest on mulle motiveeriv. Aitäh nii vanadele kui uutele õpilastele, te olete ütlemata vahvad ja teiega on lõbus :)
Lumeämblik, kännuämblik? Kassaris 26.12.12
Detsembris asusin oma teadmisi täiendama Silvia Trakmani jooksukontaktide online kursusel, praegu oleme küll alles täiesti alguses, kuid siiani on väga huvitav olnud.

Head Uut Aastat kõigile toredatele agility inimestele!


Monday, November 26, 2012

TAKO AG Open

Ametlikud agility üritused on selleks aastaks läbi, vaikelu aitas sisustada agility eksam, kus oli open klass kõigile soovijatele. Mia veetis terve päeva autos, kuna mina aitasin võistlust korraldada. Õnneks Miat selline ootamine ei morjendada raasugi. Agilityrada oli vägagi nipikas, meile tõi diskvalli minu poolt täielik valearvestus kuidas juhtida koera peale poomi. Hüpperada oli puhas, vaatamata inetule koera pidurdamisele raja lõpus oli aeg päris kena, kiirus 4,74 meetrit sekundis, kaotus autoriteetidele 1-2 sekundit pole ju paha arvestades kui raskelt Mia jalgade kõhu alt välja toomine on olnud. Seekord ei olnud ka stardis mingeid probleeme :-)
Auhindade jagamisel õnnestus meil platseeruda hõredas konkurentsis teisele kohale.

Saturday, November 24, 2012

SK võistlus


Mitteametlik Sk võitlus, kohtunik Monika Põld, korraldaja TAKO, tulemuseks ALG klassis II järk 150 punktiga ja 7 koht
Viperusteta ei möödunud meil paraku üksi element ja võtete punktid olid sellised:
Ligipääsetavus 9
Grupis lamamine 8 (roomas korraks edasi ja ennetas kõrval käsku)
Liikumine kõrval rihmaga 8
Liikumine kõrval rihmata 9
Lamama minek liikumise pealt 0
Juurdetulek 8 ( järjekordselt viskas end lamama)
Seisma jäämine liikumiselt 9,5 (oleks olnud täiesti viisakas kui ninatonks oleks olemata jäänud)
Tõkke ületamine 7
Üldmulje 8

Sunday, November 11, 2012

Aasta viimane võistlus Tartus

Aasta viimane ametlik võistlus Tartus, trenni mõttes otsustasin osaleda ja see oli väga õige otsus, rajad olid huvitavad ning kardetud liivapinnas oli vägagi normaalseks kastetud. Stardieelne koera soojendamine ja võistluseks ettevalmistus sujus ideaalselt. Suurüllatus tuli esimeselt agilityrajalt, olin poomilt slaalomisse minekut pidanud lootusetuks, aga slaalomile saime pihta ja kohtunik kontaktiviga ka ei näidanud. Puhas rada ja võit! Nii tuli oma sõnu süüa, peale eelmise võistluse hüpparaja võitu lubasin, et midagi sellist niipea ei juhtu. Ausalt öeldes on muidugi minu ja Mia koostöö alles täies alguses ja tegelikult oli ka sel rajal kaks sellist kohta, kus Mial veel üsna mitu hetke peale maandumist ei olnud õrna aimugi, mis on järgmine takistus. Nii et kaarte optimiseerimisega on meil veel väga palju reservi.
Ka teine agilityrada oli meil kaunistatud suurte kaartega, kuid põhimõtteliselt veatu kuni eel-eelviimase takistuseni. Mia tuli slaalomist välja kui ma mõtlesin ees ootavale poomile ja ilmselt keerasin ka oma pead ses suunas. Sellest rajalt tänu 2 korda tehtud slaalomile lisaks viiekale ka ajaviga ja neljas koht.
Hüpperada oli väga huvitav ja sisaldas meie viimastes trennides harjutatud tõketest mööda juhtimist. Juhtisingi edukalt mööda, kuid paraku liiga palju ja meil jäi vahele mitte üks, vaid kaks tõket ning miskipärast potsasin ma ka tagumikuga pehmesse liiva.
Mia etteaste Tartus oli puhas rõõm, keskendumine väga hea ja ei mingit põdemist võõra koha tõttu.
Maikuus seinaääri mööda hiiliva koeraga võistlemist alustades ei oleks küll ette kujutanud, et hooaja lõpuks olema ühe sammu kaugusel agility tshempioni tiitlist.
Mia teise ja kolmana raja eest tänud Kristinale ja Piretile
http://www.youtube.com/watch?v=8l-i2TNfZ3o&feature=youtu.be
http://www.youtube.com/watch?v=tc4i7xk687A&feature=youtu.be

Saturday, October 27, 2012

Saarlaste võistlused Harjumaal




Kindel plaan nädalavahetus Hiiumaal veeta läks vett vedama ja nii õnnestus asendada haigestunud võistlejat Saarlaste Agilityklubi võistlusel meie koduhallis. A2 rajad tundusid vägagi nurgelised ja poomi peale minek ühel rajal suisa kriminaalne, mis lõi eelhäälestuse, et ega A3-ski mingit hõlbuelu oodata ei ole. Aga eks me ikka eelkõige ise tegime oma elu raskeks, Mia stardis istumine ei õnnestunud mitte sugugi, esimese raja esimesed 5 tõket saime küll tehtud, kuid siis lõppes teekond vales tunneliaugus põhjusel, et ma ei suutnud otsustada kas valsin või teen tagantlõikamise. Järgnes poomilt kukkumine, õnneks madalalt, Miat ma enam poomile ei saatnud, vaid jätkasin rada, järgnes möödajooks kiigest, kõike jama täpselt ei mäletagi, mida me seal tegime.
Teisel rajal proovisin starti minna rihmata kontaktse koeraga, saime küll lähtepunkti, kuid ikkagi oli tegelasel vaja minna ajamõõtja peale haukuma. Kardetud valesse tunneliauku Mia suunduski. Jällegi oli rajal rohkem jama kui ühe diskvalli jaoks vaja on.
Hüpperada tundus veidralt lihtne ja küsisin igaks juhule treenerilt üle, kas mul on midagi olulist arvestamata jäänud. Õnneks siiski ei olnud ja jooksime puhta raja. Ehkki ka siin olid omad komistuskivid, videolt selgus, kuhu jäi Mia peale 10-ndat takistust- nimelt oli tal vaja haukuda mehe peale, kes starti jäänud rihma maast ära võttis. Ka slaalomile eelnendud tõkkel tekkis meil suur kaar, oleksin vabalt võinud käe ära vahetada, aega selleks oli, aga jäin siiski varem tehtud plaani juurde. Väike hirmukoht oli eelviimane tõke peale tunnelit, Mia jooksid nii kaugele välja, et oleks vabalt võinud mööda minna tõkkest. Õnneks see oli ainult oleks ja nii saime oma esimese puhta raja A3-s, selgus ,et ka esikoha, üldse oli see meie teine diskvallita lõppenud jooks A3-s. Aitäh Janele ja Monikale video eest.

Sunday, October 21, 2012

Laias laastus peale 2,5 aastat kestnud sõnakuulelikkuse treeninguid osalesime esmakordselt ametlikul SK võistlusel. Vaatamata meie tublile treenerile Annele, on Mia ja minu koostöö aega võtnud, muidugi tuleb tõdeda, et ega ma kõige usinam treenija pole olnud ja motivatsiooni leidmine Sk treeninguteks on üksjagu raske. Nüüd on Mia aga igas mõttes arenenud, julgust on lihvitud meil ja mujal ja nii lõpuks jõudsime sinnamaani, et oli vähemalt mingi võimalus püsilamamisega hakkama saada. Seda võtet pelgasingi kõige rohkem.  Enne platsile pääsemist pidas kohtunik muide vajalikuks kõigile koertele saba alla ronida, seda lisaks tavalisele ligipääsetavuse kontrollile. Ligipääsetavuseks lähenes kohtunik peaaegu seljatagant. Mia oli ülitubli, võibolla aitas kaasa, et üks koer enne meid ütlesin Miale, et tüüp küll käitub imelikult, aga ohtlik ei ole ;-) Ilmselt siis Mia usaldas mind ja ligipääsetavuse eest saime lausa 9 punkti.   Kardetud püsilamamine õnnestus  hästi, Mia püsis nõutud 2 minutit kui paraku soovitud lõug maas asendit ei teinud.  Kohtunik andis lausa 10 punkti.
Ei tea, kas peale õnnestunud lamamist tekkis pingelang, et edasine on lausa käkitegu või mis, aga individuaalvõtted ei tulnud meil üldse välja. Rihmaga kõrvalkõnd oli ligadi logadi ja eriti jätsid soovida kõrvalasendid. Sellele vaatamata hinnati meid 8,5 punktiga.
Rihmaga kõrvalkõnd oli pisut parem, punkte anti lausa 9, aga Mia on kindlasti palju paremaks võimeline.
Lamama minek liikumiselt, see asi on Mial nüüd ilusasti käpas, lamama läks ilusti, kuid siis oli vaja hakata oma sabaalust lakkuma, selle võtte eest 5.
Juurdekutsumine võiks ka olla meie leivanumber, paraku juhtus seekord nii, et Mia ennetas käsku. Ma ei tea, kuidas sellist asja võiks hinnata, selle võistluse kohtunik andis 7. Ise arvan, et tavalisest suurem kaugus minu ja Mia vahel põhjustas varastamise.
Seisma minek liikumiselt, mis seal täpselt oli, ei mäletagi, vist Mia liigutas enda kui tagasi tulin, 8 punkti.
Takistuse ületamine 7 punkti, Mia läks suhteliselt takistuse külje peale ja liigutas peale seisa käsku.
Üldmulje 8, kokku 161 ja napilt I järk ning 6 koht. Individuaalvõtted olid küll pettumus, ei saagi aru kuidas nn.koduplatsil on raskem võistelda kui TSKK võõral väliplatsil. Igal juhul on meil esimene sissekanne võistlusraamatus olemas!
Kas me ei hakka mitte ühte nägu minema? Foto Kristina Grau

Monday, September 24, 2012

SK mitteametlik võistlus

Mia ja minu senised etteasted SK vallas on olnud vägagi ilmetud, näiteks püsilamamine pole meil ühelgi mitteametlikul võistlustel veel kordagi õnnestunud. Viimasest ebaõnnestunud katsetusest on juba üksjagu möödas, mitu viimast nädalat olen tööd teinud vahepeal lootusetult sassi läinud liikumiselt lama ja seisa käskudega. Mia pisikesse peakesse mahub vaid üks asi ja kui esimesel korral ei õnnestu, siis pakub ta rõõmsalt variant B välja.
Võistlus toimus võõral platsil ja meile väga sobivalt alg kõigeas asi individuaalvõtetega.Osalejad oli algklassis 14 ja meie olime ühed viimastest. Kaasvõistlejate jälgimine tegi lausa kadedaks, nii palju oli ilusaid ja innukaid sooritusi.
Võtete eest teenisime järgnevad punktid:
kõrvalkõnd rihmas 9 punkti
kõrvalkõnd rihmata 9,5 punkti
Punktid olid küll kõrged, aga kõrvlakõnd on Mia lemmik ja tegelikult seda saaksime veel paremini teha, aga võõra platsi kohta peab muidugi rahul olema. Rihmata kõrvalkõnd tuli paremini välja, ilmselt kohanesime ümbrusega. Skeem oli üsnagi pikk, vähemalt mulle tundus nii.
Lamama minek liikumise pealt 9,5 punkti
Liikumiselt seisma jäämine 9,5 punkti, vähemalt täna need asjad sassi ei läinud :D
Juuredetulek 9,5 , see on meie viimase aja suurim mure, kuna treenisime järjekindlalt lõug maas lamamist, siis Mia pakub nüüd istumise asemel lõug maas lamamist lootes sellega Suurt Vorsti teenida.
Täna õnnestus, ei läinudki lamama!
Komistuskiviks sai aga seekord tõke, agilitykoer juba tõkke taha seisma ei jää, siuh-sauh jõudis Mia teha 3 hüpet üle tõkke ja aru saades, et vist läks valesti, üritas tagumisi jalgu tõkkele sättida :-)
Selle võtte eest seega 0.
Juurdepääsetavus 9,5
Grupis lamamine 9, ehkki Mia ei suutnud lõug maas asendit hoida ja pärast ennetas kõrvalkäsku, olen temaga siiski ülimalt rahul. Vaatamata sellele, et Mia kõrval lamanud koera käis koerajuht korrigeerimas, jäi Mia siiski oma kohale.   Kes Miaga lähemalt tuttavad, saavad aru, kui suur asi see on. Ilmselt aitas edukale sooritusele kaasa meie enne püsilamamist tehtud kokkulepe, näitasin Miale suurt suitsukeele tükki ja lubasin, et kui ära lamab, siis on keel tema. Mia teeniski oma keele ausalt välja.
Kokku saime 169 punkti ja seitsmenda koha 1 järguga. Lubatud oli ka koera premeerimine võtete vahel, Mia meeleolu püsis koguaeg väga hea ja nii ma seda võimalust ei kasutanud. Mine tea, järsku saame kunagi siiski tehtud ka oma ametlike võistluste debüüdi.

Monday, September 17, 2012

Esimesed võistlused TAKO uues hallis

Vana tõde on, et võistlusi korraldades ei tasu eriti loota isiklikke sportlikke suursaavutusi. Tegelikult on meil praeguseks kokku saanud niivõrd suurepärane korraldusmeeskond, et võin rahumeeli ise võistlusele keskenduda teades, et neid inimesi võib 100% usaldada.
Mia sai seekord nautida koduhalli toetavaid seinu, lisaks vaimustas teda esmakordselt avanenud suur plats, trenni teeme ju poolel platsil ja nii vähemalt esimesel päeval meenutasid meie jooksud võistlust kui palju erinevaid takistusi jõuab pürenee lambakoer võtta umbes 40 sekundiga. Ei pea lisamagi, et uuel kiirusel olid jooksukontaktidest järgi riismed. Ainuke asi, millega rahul võiks olla, oligi kiirus ja Mia entusiasm, vast ka slaalomid olid meil esmakordselt võistlusolukorras nii kindlad. Seega laupäevast päevast tuli veel 3 diskvalli meie kollektsiooni juurde. Pühapäeval oli tahe suur saada esimene tulemus A3-s, paraku esimesel rajal jällegi dikvall- vale tunneliauk.
Viimasel selle päeva rajal juhtus aga ime ja esimene tulemus (peale A3 jõudmist saime 10 järjestikkust diskvalli) saigi tehtud. Ka sellel rajal oli kõige suuremaks riskikohas tunnel, otsustasin suurele kaarele seekord vilistada ja saatsin koera pika käega otse üle hüppe, siis korjasin ta valsiga teisele käele ja suunasin õigesse tunneliauku. Saime küll poomikontakti vea ja samuti kiigele tuli Mia sellise lennuga, et ma karjusin talle käsu liiga vara, Mia peatuski ja hüppas maha, kohtunik näitas vea ära. Raja lõpus olev tunnelite rägastik õnnestus veatult läbida, esimene tulemus oli käes! Tõsi küll, 10 karistuspunkti ja 7.koht pole küll teab mis tippsaavutus, kuid kui juba Mia jookseb, siis küll ka muud asjad ajapikku tulevad! Loomulikult suur osa meie diskvallides on ka selles, et Mia sammupikkus on oluliselt pikem kui Lillel, pigem kisub see juba sinna maksikoerte poole. Vähemalt sel võistlusel vaatasin küll, et lõksud kuhu Mia sattus, olid valdavalt samad, mis püüdsid kinni maksikoeri. Trennitalv on ees :D

Saturday, September 8, 2012

Mia ja lambad

Oma senises elus on Mia lammastega kokku puutunud kahel korral, esimesel neist sai 7 kuune Mia lõastatuna Jaani talus lambaid taga ajada ja teisesel korral osalesime Soomes pürride tõuühingu korraldatud karjatamiskoolitus. Mõlemal korral oli selge, et Mial lammaste vastu huvi on, aga mida siis edasi peale hakata, ei selgunudki. Mia Soomes elaval isal Ursusel on lausa karjatamise katsegi sooritatud. Nii olin enda jaoks otsuse teinud, et rohkem me karjatamisega ei tegele. Kui aga selgus, et Eestisse on tulemas  Maeglin kennelnime all borderkollisid kasvatav Raf Dewinter, siis otsustasin siiski teha kolmanda katse ja olin selle nimel nõus loobuma isegi agility võistlusel osalemast.
Raf osutus ütlemata särasilmseks papiks, kellest õhkus teadmisi ja eruditsiooni. Koolitus algas tunnise teoreetilise loenguga, kus selgitati lammaste liigutamise põhimõtteid punktist A punkti B, tsoone lammaste ümber ja erinevaid harjutusi. Sama loeng toimus nii laupäeval kui pühapäeval, aga olen väga rahul, et kuulasin mõlemal korral . Laupäevased praktilised harjutused olid silmaringi avardanud ja see andis pühapäevasele loengule hoopis teise võtme, seda enam, et mõni asi oli pühapäevasele loengul uus, või ei saanud ma sellest laupäeval lihtsalt aru...
Aedikusse lammaste juurde minnes oli Mia valmis kohe lambaid jooksutama. Paraku aga ei suutnud me kuidagi saavutada kella 12 asendit, kus koer on postitsioonis 12  ja ajab lambad kella 6 positsioonis olevale händleri poole. Lambaid kimbutada meeldis Miale küll, paraku peab aga karjakoer töötama karja tempos ja piisavalt kaugel lammastest. Kui Raf otsustas Miale tutvustada karjasekeppi, siis see osutus paraku liiga hirmsaks atribuudiks. Nii tõdeski meie koolitaja, et Mia lihtsalt mängib lammastega, kuid tal puudub vähimgi kavatsus neid minu juurde kokku ajada. Ja muidugi pean tõdema, et mul endal puudus vähimgi ettekujutus, kuidas juhtida eelkõige ennast, siis koera ja kolmandaks veel hallata lambaid. Kui imelihtne on agility, kus takistused seisavad paigal ja kohtunik käitub ka suht etteaimatavalt, hakkama peab saama vaid iseenda ja koeraga!
Koolitusel osalejate seltskond oli kirev, alates minusugustest linnavurledest kuni 500 lammast omava ürgnaiseni, kes kahe borderi koolituse kõrvalt suutis ohjata imikut ja väikelast ning samuti jäi silma, või õigupoolest kõrva koolitusguru, kes tutvustas kõrvalseisjatele oma meetodeid koerte lamama õpetamises. Oli võimalik jälgida ka noorborderi ortodoksset klikkertreenigut, loodan, et see sõna sai ikka õigesti kirja :D
Koolituse suurim elamus oli kindlasti Raf, mees vile ja piitsaga, keda võiks nimetada BC lausujaks. Raf taltsutas nii mõnegi looma, kes varem kippus lammastesse hambaid lööma ja laulev käsklus lie down sundis bordereid maha viskuma. Arvatavasti ma siiski edaspidi karjatamise koolitamisest loobun, kuid siiski oli see ääretult huvitav nädalavahetus, tänud Rafi maaletoojatele.
Siin ka üks Lea tehtud video Mia pühapäevasest lammastega kohtumisest. Lambad on ühed äärmiselt nutikad olevused lugema koerte kehakeelt. Nii saavad nad kohe aru, milline koer on nõrk. Laupäeval otsustasid lambad äkitselt, et nüüd aitab ja nad enam Mia eest ära ei jookse ja nii jäigi.

Sunday, September 2, 2012

Luige võistlused

Treeningu mõttes sai Mia regatud ka Luige võistlustele, loomulikult ikkagi väikese lootusega sooritada esimene tulemus A3`s. Paraku seekord veel nii ei läinud. Isegi kui me vigu ei saaks, ei ole me paraku suurte kaarte tõttu veel üldsegi mitte tõsiselt võetavad konkurendid meie midi koerte raudvarale.

Thursday, August 23, 2012

Lootust on!

Esmapäeval osalesime nii Lille kui Miaga koertekool Leaderi võistlustreeningul, tulemused olid vägagi stabiilsed, mõlema koeraga mõlemil rajal diskvallid ;-) Muidu oli kõik tore, nii Lill kui Mia jooksid täiega, paraku meie meeskonnatöö aga ei klapi.
Kohtunik Natalja pidas Miat eriauhinna vääriliseks, imeilusa kristallkarika oli välja pannud kennel Volfrad, see on meie esimene ariauhind võistluskarjääri jooksul! Ega ausalt öeldes pole me ka mingit põhjust andnud, et meid võiks auhindadega pärjata :P

Eriauhind kennelist Volfrad

Friday, August 17, 2012

Esimene stazeerimine A3-s

Ehkki endale tunnistades, et Mia sugugi veel A3-s rinda pistmiseks valmis ei ole, sai siiski eesmärgiga treenida järjekordset uut võistluskohta, Mia regatud A-Koera võistlustele, kohtunik Kees Stoel, kes hindab paari kuu pärast agility MM oli loomulikult ka ülihuvitav. Ettenägelikult otsustasin, et esimeseks katsetuseks A3-s piisab ka kahest rajast.Hommikul A0 jooksude ajal ei tundunud Miale Veskimetsas  just väga hästi meeldivat, proovisime teha mõned SK võtted, mis absoluutselt ei õnnestunud, ei mingit keskendumist. Õnneks agility võistlusel siiski nii ei olnud.
Esimesel rajal jõudsime vigadeta vaat et poole peale kuni kohani, kus ma ei suutnud Miat juhtida õigesse tunneliauku. Peale diskvalli tuli koht, kus meie teed totaalselt lahku läksid. Paraku tuleb tunnistada, et rajaga tutuvudes jätsin täiesti läbi mõtlemata kui kaugele võib Mia lennata lühikesest sirgest tunnelist ja veel vähem mõtlesin sellele, mis teha, et sellist asja ei juhtuks. Nii kukkuski välja, et peale tunnelit mina juhtisin oma teada koera tõkkele ja poomile, tegelikkuses kukkus välja pikkushüpe ja tunnel. Ja siis veel tunnel mitu korda järjest.
Teisel agilityrajal õnnestus stardis püsimine ( olen nii uhke oma koera üle)  ja algus kenasti, paraku oli mul hästi meeles, kuidas Mia eelmisel rajal kaugema takistuse võttis ja pingutasin kiigele tõmbamisega üle ja tõrge oli kirjas, edasine tunnelite jadasse saatmine tuli küll välja, kuid enne slaalomit sattus Mia siiski valele tõkkele, seega ka teiselt rajalt diskvall.

Vaatamata kahele tulemuseta rajale olen üliväga Miaga rahul, ei olnud tippimist nagu eelmisel võistlusel, vaid ikka jooksmine ja mõni koht tuli isegi välja. Ilusate piltide eest täname Kevinit!
Mia Autor Kevin Kalle Kell

Mia ja koerajuhi teed lahknesid Autor Kevin Kalle Kell

Tuesday, August 7, 2012

A3- tehtud!

Nüüd on see siis tehtud, meie Viljandis 12.05 alanud ametlike võistluste tee A1 ja A2-s on läbi käidud.
A1-s saime teha 14 jooksu, kuna nõutud on tulemused kahelt eri kohtunikult, meie 0-d hakkasid aga pudenema A-Koera juunikuu võistlusel, siis saime ajapikendust A1-s, viimase vajaliku tulemuse saime Leedust Tafisa mängudelt. Korra võistlesime ka Soomes, kus teoreetiliselt oleks võinud tulla viimane vajalik 0 või 5, kuid Mia moondus enneolematuks lendkoeraks, kes hüppas üle nii poomi kui A ja teisel rajal maandus elegantselt vales tunnelis.
A2-s saime teha 10 jooksu. Jõulumäelt saime 0 tulemused nii teiselt agilityrajalt kui hüpperajalt ja käes ta oligi. Täpselt nii nagu Lill aastal 2008 sai A3 meistrikatega samal võistlusel, sama kordus ka Miaga.

Muidugi oleks tahtnud teha ilusamaid jookse, aga midagi pole teha, nüüd tuleb meil kaared maha lihvida, jooksukontaktid korralikult kätte õppida ja sujuvust harjutada, eelkõige aga Mia eneskindlust kasvatada, et hüplemisest saaks korralik edasiviiv jooks, kõike seda tuleb teha nüüd A3-s.  

Tuesday, July 24, 2012

Sündmuste kiirrong

Suvi on ütlemata huvitav, igal nädalavahetusel võistlus, koolitus või lausa mõlemad. Vaatamata puhkusele napib aega blogi sissekannete tegemiseks.
Üle-eelmine nädalavahetus möödus Maria talus.
See oli esimene võistlus, kuhu me teadlikult A2 võistlema suundusime. Pärnu klubide võistlustel on heas mõttes tavaks saanud üksteise ületrumpamine huvitavate võistluskohtade valikuga. Ka seekordne koht Maria talu näol oli igati hea valik, mõnus muruplats, mis küll fource major´i poolt oli eelnevate päevade vihmast pehmeks muutunud, aga selliste asjade vastu ju ei saa. Ruumi oli koerte jalutamiseks, suured varjualused päikese ja vihma eest peitu pugemiseks.
Seekord saime lubada edasijõudnutele kohast hilisemat stardiaega ja ei pidanud juba enne kukke ja koitu teele asuma. Esimesel agilityrajal vedas meid alt start, rahvast oli suht tihedalt ümberringi ja esimene tõke väga raja servas. Mia libises luba ootamata rajale, õnneks küll üle esimese tõkke, aga A-st möödumise eest tõrge. Muidu oli jooks selline ebalev koerajuhi poolt, ei tea, kas A2 tekitab aukartust või ;-) Plusspoolele tuleb lugeda õnnestunud poomikontakt vaatamata 180 kraadisele tagasipöördele. 6,29 kp vaatamata pälvisime hõredas konkurentsis esikoha.


Hüpperajal otsustasin katsetada ambitsioonikat slaalomisse saatmist , välja ei tulnud, ei oskagi öelda, kui kohtunik oleks seisnud kusagil mujal, kas siis oleks õnnestunud. Trennis tahaks selle alguse uuesti maha panna ja proovida. Tulemuseks 9,45kp. ja esikoht.


Kolmas rada tõi meile aga esimese puhta tulemuse A2-s. Jällegi oli vaja sooritada poomilt 180 kraadi tagasipööre, kontakt oli nagu ta oli, aga kohtunikule sobis. Aega kaotasime selle manöövriga küll kõvasti. Jooksukontakti üks eelis tundub olema see, et kohtunikule tuleb asi üllatusena ja kui ta ikka ei jõua spurtida õigesse kohta, siis jääb ka võimalik viga näitamata. Muidugi ei ole meie strateegia rajatud kohtuniku üllatamisele, vaid kindel plaan on õppida selgeks ka jooksukontaktideks vajalikud pöörded. Selle raja võit läks Figole, kes sai ka serdi ja liikus edasi A3 võistlusklassi. Meile samuti 0 tulemus ja teine koht. A2 väga tore klass, kus võistlejaid on napilt ja üsna tihti pääseb esikolmikusse, heameelega võistleks järgmise suveni nii toredas klassis.
Pühapäevasel koolitusel pani ilm ikka kõik välja, mida panna võis, vihma- ja tuuleiilid, agility plats liikus sujuvalt edasi mudaseks trambitud alalt trampimata aladele, hea, et ruumi jatkus. Muidu oli väga tore saada teada Hollandi vaatenurk agility juhtimisele, mis nii mõneski mõttes erines Soome omast. Aga selleks et valikud teha, milliseid võtteid kasutada, on ju esmane eeldus neid võtteid teada. Ja oli asju, mis meile vägagi hästi sobisid, nii et igati kasulik päev oli.
Kahe võistluse vaheline nädal möödus Hiiumaal üldfüüsilist vormi tõstes- ujumine ja matkad ja oligi käes järgmine võistlus.
Kahjuks juhtus Tartu videoteegiga drastiline viga ja teismelise kiusakas sõrm kustutas nad mälukaardilt enne üles laadimist. Kuna tõendusmatrjali pole, siis lühikokkuvõte kõneleb sellest, et võistlusraamatus on meil kolm DSQ-d juures, vaatamata sellele olen meie esinemisega rahul. Mia oli enesekindel, püsis stardis nii, et julgesin teha võistlusolukorras meie esimese sundvalsi teise tõkke taha välja tulles. Esimesel agilityrajal olid ka kontaktid korras, kuid paraku suutis Mia lipsata valesse tunneliauku. Mina ei osanud sellist kiirust ja nii varast tunnelile lukustamist oodata ja nii ta läks. Hüpperajal tõi diskvalli minu saamatu tagurdamine, kus tõke ei olnud seal, kus mina mäletasin teda olevat. Kolmaski diskvall tuleb panna ei millegi muu kui minu pika käe arvele- mul on ju superkoer, kes eemaldub kuhu tahes :-)
Kohtunikku tahaks tänada väga mõnusate A2 radade eest, olid piisavalt ambitsioonikad ja samas kergemad kui A3 rajad.
Ja nüüd ootab ees Rootsi.

 

Tuesday, July 17, 2012

Tafisa Games


Tegelikult ei olnud ma veel kunagi Leedus ühelgi agility võistlusel osalenud ja kuna kevadel sai langetatud otsus, et registreerin Mia EO-le ja siis loomulikult tuli ettevalmistusse lülitada ka välisvõistlused. Tafisale oli hindama kutsutud Anne Savioja on üks sümpaatsemaid agilitykohtunikke, keda tean ja samuti oli võistluse formaat- mõlemil päeval üks rada kõigile võistlusklassidele ja seejärel kaks open klassi rada, igati huvitav. Agility võistlus oli üks osa viiendatest Tafisa mängudest, kus toimus väga palju erinevaid spordialasid,  saime kõik kaelakaardid nagu päris suurvõistlusel. Laupäeva hommikul toimus mängude avatseremoonia, mis oleks olnud suurepärane olustikutreening, aga kuna päev tõotas tulla pikk ja ülimalt kuum, siis jäi paraadil siiski seekord käimata. Nii odaval agilityvõistlusel ei ole mina veel osalenud, 10 eurose osalustasu eest sai teha kokku 6 starti ja osaleda ka laupäeva õhtusel tunnelivõistlusel. Tafisa mängude poolt oli igale osalejale nännikott, kus muuhulgas oli ka T-särk ja õlle- või kaljapurk. Minu profiili oli korraldaja ilmselgelt läbi näinud- särgi suurus M ja õllepurk, aga nii mõnigi õbluke naisterahvas läks koju uue öösärgiga.
Üks põhjus Leedu sõiduks oli ka näha Lille ja Setu tütar Kruopat, kes oma perenaise Daliaga võistleb A3-s. Kahjuks oli aga Kruopa haigestunud trahhiiti ja viibis võistlusel turistina. Kruopa peresse on lisandunud valge mudi Tsehhimaalt ja Kruopa perenaisest on saanud üks Leedu agility eestvedajaid.






Võistlus toimus Jonishkise nimelises väikelinnas, mis Riiast asus kõigest 90km kaugusel. Plats ei olnudki muruplats nagu oleks võinud arvata, vaid hoopis kunstmuruga kaetud spordiplats paneelmajade vahel, kus õhk liikus väga minimaalselt. Muru osutus küllaltki libedaks ja iseäranis suurtel koertel oli pidamisega probleeme.

A1 rada oli igati mõistlik A1 rada, läbisime selle aeglaselt, ent vigadeta ja nii tuligi vastu võtta esikoht ja juba mõnda aega suht ligidal olnud üleminek A2! Mia oli tõepoolest aeglane, kiiruseks tuli küll peaaegu 4,2m/s, kuid tegu polnud absoluutselt selle koeraga, kes Soomes jooksis nagu torpeedo. Võimalik, et mõjutas kuumus, soojust oli kuuldavasti +32 kraadi sel päeval. Ka meie stardieelsed rutiinid ei toimunud päris nii nagu tavaliselt, nimelt tutvusid kõik midid korraga ja siis tuli kohe starti minna. Mia oli järjekorras teine  ja nii ei jäänud aega oma tavapäraste stardiharjutuste sooritamiseks. Igal juhul peame järgmiste kuumailma võitlustega hoolega läbi mõtlema, kui palju koera joota ja milliseid abivahendeid kasutada. Meie järgmised rajad lõppesid enamuses diskvallidega, kuidagi ei saanud me koostööd klappima sel kuumal nädalavahetusel.
Võistlust vaatama kogunes üsnagi palju rahvast ja väga vahva oli jälgida, kuidas agilityst mitte midagi teadev linnarahvas üha enam ja enam vaatemängust haaratud sai. Mitmel korral tuldi ka küsima selgitust reeglite kohta, et asjast rohkem aru saada ja uuriti ka erinevate koeratõugude kohta.
Väga huvitav ja hästi korraldatud võistlus oli, üle tüki aja sai näha Leedu ja Läti koeri. Eestlasi oli osalemas palju ja tuli ka mitmeid häid tulemusi. Võistluse naelaks oli pühapäeva õhtune finaal, kuhu pääsesid open radade parimad selgitamaks üldvõitjaid. Tore oli omadele kaasa elada, seda enam, et eestlased esinesid suurepäraselt ja seljatasid Leedu turbokoera ;-).





Tuesday, July 10, 2012

Onemind Agility Camp 30.06-01.07

Kevadel sai end kirja pandud agility laagrisse Janita ja Jaakko juurde ja märkamatult oli see aeg nüüd kätte jõudnud. Treeningud laagris toimusid 6 päeval ja vahepeal oli ka üks puhkepäev. Meie liitusime rahvusvahelise seltskonnaga peale laupäevast puhkepäeva ja osalesime kahel treeningul pühapäeval ja ühel esmaspäeval, aga oli ka neid koerajuhte ja valdavalt loomulikult kaugemalt tulijate hulgas, kes viibisid kohal terve nädala.
Koolitused toimusid imeilusas ja kõige treeninguteks vajaminevaga oivaliselt varustatud ca 1200 ruutmeetrises kunstmuruga kaetud hallis. Hall oli jaotatud aiaga kahte ossa, ühel platsil juhatas vägesid Jaakko ja teisel Janita. Laagrisse olid tulnud agility diagnoosiga inimesed 9 erinevalt maalt, arvukamalt eestlasi (13), eksootilisemad külalised olid Senegalist ja USA-st. Kohal oli ka kaks pürenee lambakoera Saksamaalt. Laupäevaste saabujatena algasid meie treeningud mitte agilityhallis, vaid hoopis laagriliste grilli- ja saunaõhtuga agilitytreener Noora villas. Nagu tavaliselt, kui on plaanis õues olla, siis kindlasti sajab, see reegel leidis ka sel korral kinnitust, õnneks oli pererahval piisavalt suur elamine, et kogu seltskond katuse alla ära mahutada. Muide, Noora kodus oli ka kunstmuruga kaetud valgustatud agilityplats kõigi vajalike takistustega. Õhtu naelaks kujunes saun, mis mittepõhjamaalastele tundus eriti eksootiline olema, keegi luges kokku, et laval oli korraga 12 naist 6-lt erinevalt maalt! Ja loomulikult sai ka merre hüpatud, sest saun asus lahesopi kaldal. Vesi tundus selline nagu just äsja oleksid viimased jäätükid merest sulanud. Ja muidugi oleks patt mitte mainida Janita ettevalmistatud ja Jaakko grillitud hõrgutisi.
Pühapäeval alustasime agilityga. Treeningu pikkuseks oli 4 tundi, grupis 8 koera ja igale koerale oli ette nähtud 2x10 minutit, radade pikkused olid ca 30 takistust ja rohkem, ausalt öeldes ei jõudnud mina kordagi ühegi raja läbimisega algusest lõpuni välja. Gruppides olid erineva tasemega koerad ja igaüks jõudis just täpselt niikaugele kui jõudis, töö oli individuaalne iga koeraga.

Rajad tundusid esmapilgul täiesti lahendamatud, aga juhendajate nipid olid vägagi tõhusad ja hakkama said ka täiesti algajad koerad. Iga koolitus algas raja õppimisega, misjärel pidime tutuvustama juhendajale oma nägemust raja planeerimisest.  See ongi kõige masendavam, et vaatamata kõigile aastate jooksul läbitud koolitustele ei tunne ma jätkuvalt ära optimaalseid võtteid, mida võiks kasutada! Laagrisse registreerudes oli ma pabistanud, kas Mia üldse kestab sellist koolitust. Tegelikult oli Mia suurepärane- mänguhimuline, kiire, lahtine. Teisel päeval 10 minutilise tsükli lõpupoole küll  märkasin, kuidas Mia end tunnelisse jahedasse puhkama parkis, seni kuni mina Jaakko õpetussõnu kuulasin, aga esimese märguande peale oli Mia jälle tööks valmis.
Mida see laager andis- eelkõige tohutu annuse motivatsiooni, teadmise, et Miale on palju antud ja nüüd tuleb see koerast kätte saada. Mina pean suutma end sundida keskendumaks juhtimisele terve raja jooksul, sest ei ole lihtsamaid ja raskemaid takistusi, koera trajektoori peab juhtima kogu aeg. Kindlasti andis see laager ka reisikogemuse, kuidas koer peab vastu reisile ja pikkadele agilitypäevadele. Järmised Soome treeningud tuleb plaani võtta.
Kel rohkem huvi, siis
Onemind süsteemi kohta saad lugeda siit
Tuorla Majatalo- igati mõnus koht koeraga peatumiseks

Thursday, June 28, 2012

Mia esimene väliskomandeering

Turistina on Mia ka varem paar korda Soome võistlustel kaasas käinud, seekord oli ta aga täisõiguslik kaasreisija - võistleja. Nimelt oli mul kavas töösõit Vantaale ja igaks juhuks kontrollisin ka agi.fi-st, mis võistlusi kavas on. Ja ennäe imet, täpselt selle päeva õhtul, mis mul vaja, ongi võistlus A1-le, mis nagu tellitult algab ka midikoertega. Võistluste asukoht 7,5 km. minu Soome kontorist, lausa uskumatu, et olla tõsi!

Loomulikult ei jätnud ma sellist võimalust kasutamata ja nii reisisin üle lahe koos Miaga. Eks üksjagu mõtlemist sellega oli, kõigepealt laevasõit Tallinki autodekil, seejärel pissiminut Helsinkis ja edasi pidi Mia veetma päeva autos. Ilmateade väga sooja ilma ei lubanud, seega jäin lootma pilvedele, lahtistele autoakendele ja lpuuris olnud joogiveele. Käisin vahepeal Miat vaatamas ja autot järgmisse varjulisse kohta parkimas. Õnneks ei tulnud koosoleku kokkukutsujale ilmselt endale ka meelde, mis asjaoludel me kogunesime ja nii võis õnneks juba kell 2 tööpäeva lõppenuks lugeda. Kuna start oli alles kell 6, siis hängisime Miaga esimesel ettejuhtunud tervisespordirajal, mis Soomes piisavalt võtta on.
Võistlus toimus Ojanko koeraspordikeskuses, mida juba mulle sügisel koos Liivikaga väisanud olime. Sügisel käisid eeltööd halli rajamiseks, nüüd oli ehitis juba püsti ja käisid viimased tööd. Mida aga kaevatakse koeraspordikeskuse kõrval, jäigi mulle saladuseks, seal oli meeletult igasugu tehnikat ja tohutud pinnasemäed kokku kuhjatud, järsku hakkavad suusakeskust rajama?
Ehitustööd ilmselt olid häirinud kohalikke rästikuid, sest juba võistluskutses oli hoiatus, et jalutades tuleb väga ettevaatlik olla, et mitte madudele peale astuda ja ka võistluse kommentaator kordas seda hoiatust umbes iga 15 minuti tagant. Kui ma kogemata teadetahvli ees müksasin kõrvalseisjat küünarnukiga, siis hüppas too kiljudes meetri eemale ja vabandas siis ise, et see kyykäärme ( e.siis rästikujutt) on teda nii hirmule ajanud. Nii et ta pidas mind siis üheks suureks õlalekoputavaks rästikuks :-)
Võistluse kohtunikuks oli Esa Muotka, kelle sügisesi Tartu radu meie rahvas kiitis, ise ma küll siis ei osalenud. Ka seekordsed rajad olid igati lihtsad ja loogilised, hüppekõrgused minimaalsed, kiirus vaid 3,1m/s. Kuna võistluse korraldamisel oli kasutusel 2 platsi, samas aga üks kohtunik ja rajatoimkond, siis toimetati nii, et kõigepealt pandi esimesele platsile rada püsti ja nii nagu see valmis oli, võis asuda tutvuma! Seega võis tutuvuda 17.15-18.00, ei mingeid piiranguid, ainult kui palju endal viitsimist oli. Naaberplatsile ehitatud rajaga võis samuti tutvuda kohe kui see valmis oli. Samamood võisid tutvuda ka mini- ja maksikoerte juhid kui nad juhtusid kohal olema ja vahetult enne võistluse algust anti neile veel 5 minutiline võimalus. Midi klassis oli osalejaid 28 ja tõugude nimekiri oli seinast seina, palju erinevaid terjelisi, veekoeri, puudleid, spanjeleid ja mõni sheltie. Üks Pürenee lambakoer osales maksiklassis. Võistluste korraldus oli väga ladus, toimkonda oli piisavalt ja kõik sujus suurepäraselt.

Meeleolu püsis trikkide najal suurepärane

Mia meeleolu vaatamata pikale ja väsitavale päevale oli lihtsalt suurepärane, rõõmuga sooritas ta erinevaid trikke, mängis nutsuga nagu tõeline sportkoer. Häälestatus oli nii hea, et sellel võistlusel jätsin Mia starti vähimalgi määral muretsemata, ega tal hirm peale ei tule. Ja Mia oligi väga vapper.

Isegi nutsu võis rebida

Võistluse kohtunikuks oli Esa Muotka, kelle sügisesi Tartu radu meie rahvas kiitis, ise ma küll siis ei osalenud. Ka seekordsed rajad olid igati lihtsad ja loogilised, hüppekõrgused minimaalsed, kiirus vaid 3,1m/s. Kuna võistluse korraldamisel oli kasutusel 2 platsi, samas aga üks kohtunik ja rajatoimkond, siis toimetati nii, et kõigepealt pandi esimesele platsile rada püsti ja nii nagu see valmis oli, võis asuda tutvuma! Seega võis tutuvuda 17.15-18.00, ei mingeid piiranguid, ainult kui palju endal viitsimist oli. Naaberplatsile ehitatud rajaga võis samuti tutvuda kohe kui see valmis oli. Samamood võisid tutvuda ka mini- ja maksikoerte juhid kui nad juhtusid kohal olema ja vahetult enne võistluse algust anti neile veel 5 minutiline võimalus. Midi klassis oli osalejaid 28 ja tõugude nimekiri oli seinast sein, palju erinevaid terjelisi, veekoeri, puudleid, spanjeleid ja mõni sheltie. Üks Pürenee lambakoer osales maksiklassis. Võistluste korraldus oli väga ladus, toimkonda oli piisavalt ja kõik sujus suurepäraselt.


Kahel käpal ootasime oma järjekord

Veidi tegi mulle muret see, et kontaktpindade alumised osad olid täpselt sama värvi, mis platsi aluseks olev peenkillustik. Aga ei olnud sellest probleemi, Mia sai kenasti pihta, mis takistustega tegu on. Vaatamata sellele, et rada oli lihtne, õnnestu meil diskvall saada, eelviimane takistus oli poom, mille all oli tunnel. Poomile eelnevalt tõkkelt tulles hüppas Mia nii kaugele, et paratamatult jäi tal mulje, et rada jätkub hoopis tunneliga. 100% minu viga, et ma ei pannud rajaga tutvudes sellist asja üldse tähele, tean ju küll, kui kaugele Mia hüppab. Ma maksikoerte rada küll vaadata ei jõudnud, aga usun, et nendest mitmed langesid sellesse lõksu. Palusin ühel raja ääres seisnud proual ka filmida, aga paraku sai ta küll peale puuladvad, meid aga eriti kaadrisse ei saanud. Seega videot ei ole.

Teine rada ei olnud samuti midagi keerulist, mõnus jooksurada, paraku saime kontaktivead nii A-lt kui poomilt. Aeg oli küll paremusjärjestuses teine, kuid tänu 10-le karistuspunktile 8 koht. Vaatamata sellele, et rajad olid lihtsad, tuli esimeselt rajalt 6 ja teiselt 2 puhast rada. Mõlemad rajad võitis väga äge puudel, kes siirduski edasi A2 klassi. Oli ka teisi motiveeritud ja kiireid koeri, aga ka piisavalt aeglasi koeri. Tutvusime ka maksiklassis võistleva pürri ja tema fänklubiga, paraku maksiklassi starti ei jõudnud ära oodata.

Igal juhul oli tegu väga hea kogemusega, Miaga julgeb reisile minna küll. Ja meie A1 klass jätkub, kuna 5 kp. oleks meid A2 lükanud, leidsingi kasutamata ressursi, et jätkata A1-s- üle saab hüpata ka A kontakti :D

Nädalavahetusel koolitume Jaakko juures ja siis sõidame võistlema Leetu- Tafisa Games`-le. 

Poomile, jee!
Kohtunik jaksas spurtida väga edukalt




Kõigi piltide eest suurim tänu Soomemaale Claudiale :-)

Friday, June 8, 2012

Hämmastav nädalavahetus

Tuleb tunnistada, et seda võistlust ootasin üsna suure ärevusega, seda põhjusel, et võistlus toimus samal platsil Eesti Võitja näitusega. Staadionile sisenemine viis Mia  küll väiksesse ärevusse, aga sellest saime ruttu üle vastvalminud pasteedisoki mänguga. Kohtunik oli ülimalt atraktiivne, ei juhtu ju just igapäev, et Eestisse saabub sügisel agility MM hindav kohtunik. A1 rajad oli huvitavad, takistused üksteisest meeldivalt kaugel, aga sisaldasid siiski piisavalt lõkse eelkõige just kiirematele koertele.
Tänu Ruudi Maarjale on meil olemas ka videod.

Esimesel rajal saime poomikontakti vea, teisel rajal samuti ja siis lisandus sellele ka lendkiik, kuna peale esimese raja õnnestunud kiike võtsin asja liiga endastmöistetavalt. Hüpperajalt saime oma esimese 0 A1-s! Mia jooksutempo oli nagu ei kunagi varem. Eriti rahul olin sellega, et hüpperajal panin Mia starti ootama ja eemaldusin pisut.
Esimene päev oli ootusi tunduvalt ületanud, eesmärgiks seatud üks 0-tulemus oli käes, seega pühapäev sai asja kergemalt võtta. Ilmselt nii peabki asjasse suhtuma, sest puhas agilityrada ja seejärel teienegi, sündis täiesti valutult. Vöi oli edu pöhjuseks hoopis laupäevaöhtune tantsu ja veinimaraton, mine tea! A2-st päästis meid ainult see fakt, et kõik 3 nulli on samalt kohtunikult.
Pean tunnistama, et ega mul jalg eriti joosta ei luba, seega tuli rajad planeerida väga säästvalt koerajuhile, ealeski pole niipalju tagant lõiganud kui praegu ja whiskypööregi kulub marjaks ära. Suuri kaari esines üksjagu, aga samas on hea meel, et viiest joostud rajast ei olnud meil ühtki hetke, kus me Miaga teieneteist möistnud ei oleks ja oleks tekkinud oht törge kirja saada.
Ka sellel vöistlusel jätkasime Suure Vorsti kontseptsiooni, mis tähendab seda, et vahetult peale raja löppu jookseme Miaga koos otsima toidupreemia kaussi :-) Tundub, et meie stardieelne kontaktiloomine ja jooksujärgne premeerimine hakkab vaikselt vilja kandma. Viimasel rajal tekkis tunne, et oleme Miaga üks organism ja see ongi tunne, mille nimel tasub agilityt teha. Töö jätkub :-)


Monday, May 28, 2012

Pärnu 26-27.05


Seekord siis kahepäevane võistlus mõnusa ilmaga superheas kohas, kõik oli väga tore kui jätta arvestamata, et minu jalg oli perses- nii nagu üks  Uulu agilityfänni tabavalt väljendus. Mia meeleolu oli väga hea, soojendusplatsil õnnestus ka mäng, vaatamata Mia heale meeleolule ei hakanud ma siiski laupäeval katsetama stardis istumist, vaid sooritasin lendstardid. Agilityrajal saime poomilt viieka ja paraku tõmbasin slaalomi lõpus Mia oma läbematusega jälle 1 pulk enne lõppu välja. Aga igal juhul see on meie esimene tulemus A1-s.
Hüpperada läks juba paremini, nüüd olin avastnud selle, et kui enne jooksu jalg tugevasti kinni siduda, on tunduvalt vähem valus joosta ja edasidi ma nii tegingi. Hüpperajal oli juba tunda esimese nulli lõhna, paraku jätsin koera ripakile ja selle asemel, et viimased tõkked võtta, näitas Mia kui iseseisvalt ja eemalt ta oskab slaalomisse minna :D
Pühapäeva hommikul saime jälgida edasijõudnud võistlejaid, veidi treenida soojendusplatsil ja aegajalt koera jões jahutada, sest A1 stardid olid alles päeva lõpus.
Seekord otsustasin Mia starti istuma jätta, esimesel rajal tuli see ka hästi välja. A kontakt oli ilus, poomil vähemalt kohtunik kätt ei tõstnud, paraku olin jälle läbematu slaalomis ja trügisin liiga vara peale tagantlõikamist Miale peale. Siit tõrge ja paraku kiires rajalõigus ei suutnud ma piisavat tempot pidada ja sain aru, et valest tunneliaugust pääsu pole, sinna Mia rõõmsalt suunduski.
Viimane rada oli hüpperada, mille teine takistus oli  pikk sirge tunnel. Seekord tuli Mial kole peale ja istuma ta ei soostunud, peale istumise üritamist startisime koos ja muidugi ei suutnud ma sammu pidada, minu hüüe, mis pidurdas küll Mia valest tunnelist eemale, tõi alla ka ühe pulga ja üldse lõppes see rada veidi hiljem järjekordselt vales tunneliaugus, enam- vähem samas situatsioonis, mis eelmiselgi rajal.

Vaatamata tulemustele võistlusraamatus olen igati rahul nädalavahetuse resultaadiga, Mia eneskindlus vähemalt koduõue võistlusel on kenasti kosunud ja kiiret klassivahetust ma ei eeldanudki, A1 radu on palju lõbusam joosta ja vajalikku kiirust koguda. Raskematel radadel pole meil veel midagi teha, laupäevane õhtune avatud hüpperada oli meil täielik äparduste jada ja selle tõestus, et kuhugi järgmisse klassi pole põhjust kiirustada.

Tuesday, May 22, 2012

Killud toovad õnne?

Elu keerdkäikude tõttu osutus minu ammu täiesti välistatud Viljandi sõit siiski teostatavaks ja nii sai autonina jälle Mulgimaa poole keeratud veendumaks, et Viljandis leidub siiski ka normaalset ilma ja mitte iga kord ei lenda seal telgid ja ei loksu järves meetrine laine. Saatuse ninanipsud ei olnud aga kaugeltki mitte läbi, algas see tegelikult juba reede õhtul kui peale trenni koertele süüa andes juhtus äpardus- pürenee näljarott nimelt üritas söögi saamise nimel mööda sahvri seina üles ronida ja niiviisi pääsesid liikuma umbes 10 veiniklaasi, mis omavahel kokku puutusid ja sadasid mustmiljoni killuna sahvripõrandale. Üks nendest kildudest leidis kukkudes tee minu kanda ja uuristas sinna pisikese sügava augu. Hommikul jalale toetumine oli väga vaevaline, ära jäid nii rajatreening kui maijooks :-( Aga ehk leian nüüd motivatsiooni võtta käsile toidust loobumise harjutused :D
Viljandisse sõitu ei kavatsenud ma seetõttu katki jätta, mõtlesin, et küsin kellalööja tööd, kui must jooksjat pole. Pühapäeval oli jalg siiski oluliselt parem ja nii otsustasin siiski startida. Rada tuli mudugi kavandada suht liikumatule koerajuhile, ise-enesest päris huvitav väljakutse. Algajatele kohta oli rada üksjagu keerukas ja samuti 200m pikk, mul oli tõsiselt hea meel, et aussi Spot, kes pidi ka algselt osalema, sai kiirväljakutse Soomemaale ja Viljandisse ei sõitnud, no me oleks seal näidanud mitmel erineval moel, kuidas tunneleid annab läbida. Ka seekord olid eelmisel korral Miale õudu valmistanud pallurid platsis, aga minu suureks vaimustuseks oli Mia täisti adekvaatne, stardis istumist ma küll ei soovinud veel katsetada, tegime lendstardi ja Mia õnneks süttis kohe.  Kaotasin Mia  ära täpselt seal, kus ma kartsin seda teha ja dsikvall oli käes. Ryderiga üritasin samas kohas teisiti, aga juhtus täpselt sama, lihtsalt teostus oli erinev. Vaatamata DSQ-le olen mõlema koeraga väga rahul Ja noh see jalg- võrreldes laupäevaga oli ikka palju parem ja minu lonkeliigutused olid siiski enam- vähem talutavad :-)

Teisele rajale startides aga tabas mind esimest sammu tehes terav valu sääremarjas ja nii nagu soovitatakse peavalu puhul raudvardaga varbale koputamist, siis nüüd minu kannavalu kadus, sest uus valu oli kordades hullem. Ega midagi, tegime para-agilityt ja katsetasime kui iseseisvalt Mia tunneleid mõistab võtta.
Ryderiga enam rajale minna ei olnud küll võimalik, aga kiirelt oli võtta asendushändler Glen- poisid said omavahel kohe klapi ja tegi superjooksu saavutades  mini-midi klassi kolmanda aja!
Abivalmis seltskond raja ääres abistas santi igati, oldi valmis ka kiireks amputatsiooniks, nii karmiks küll asi ei läinud. Ilmselt peaks soetama selle medikamendi, mis platsilt ärakantud jalgpalluritele peale pihustatakse, mispeale mees kanderaamilt püsti tõuseb ja platsile tagasi jookseb.
Jään nüüd ootama seda õnne, mis killud tooma peavad :-)

Monday, May 14, 2012

Kaks esimest ametlikku diskvalli- tehtud!

Väga tähendusrikas päev on seljataga- esimene ametlik võistlus. Eellugu oli enam kui veider, nimelt olin täiesti kindel, et Viljandi võistlus toimub pühapäeval, tõde selgus juhuslikult reede õhtul kell 7! Kui nii, siis nii, tuli end kiirelt ringi programmeerida. Tegelikult ei olnud mul üldse plaanis Viljandis osaleda, aga kiusatus sai minust siiski võitu. Kahtlust tekitas võistluse kuulutuses mainitud staadioni harjutusväljak, seda põhjusel, et Mia elu suurim hirm on igasugu pallilöögid ja üsna loogiliselt võis arvata, et küllap staadionil ka palli mängitakse. Ja muidugi täpselt nii läkski! Pallimäng algas täpselt siis kui A1 kord võistelda oli. Õnneks leevendas olukorda ülitugev tuul, mis puhus just agility platsilt staadioni poole ja leevendas pallimütsatusi üsnagi oluliselt. Mia kõrvakuulmine on muidugi piisavalt hea, et kuulda hääli üle tuulemüha. Tegin, mis suutsin, et Miat hoida tegevuses enne starti ja vältida paanikasse langemist, õnnestus see vahelduva eduga ning seekord ei jätnud ma teda enne rajale minekut hetkekski oma mõtetega üksi (Tartus tegin selle vea teisel rajal). Igaks juhuks panin avatud uksega puuri platsi kõrvale nö. varuväljapääsuks Miale. Ikka parem kui paanikas koera Viljandi pealt püüda. Hindasin oma võimalusi umbes 50-50, et Mia siiski jooksma soostub. Õnneks tuli ta minuga stardist kaasa, mingit püsivust pole sellises situatsioonis vähimatki mõtet proovida. Hüpperaja kolmandast tõkkest tuli Mia mööda, ega ma seda tõket ka üldse ei näidanud.  Mul polnud mõtteski teda hakata tagasi tooma, hakka veel liikuvat looma pidurdama, läksime järgmisele takistusele ja teenisime diskvalli. Slaalomisse sisseminek tagantlõikamisega õnnestus hästi, paraku lipsas Mia enne lõppu välja.
Teine rada sisaldas kõigi võimalikke kontaktpindu, Mia meeleolu oli juba hulga kindlam. Paraku ei näidanud ma A-d üldse, jooksime mööda ja saime tõrke. Kiik õnnestus, kuigi mina unustasin nii kiige käsu kui vabastava käsu ja üldse avastasin end peaaegu näppepidi kiige küljes ;) Slaalomis tuli aga jälle viga viimase pulga vahelejätmise näol.
Ehkki kahe diskvalli omanik, olen siiski rahul, et läksin. Saime proovida ekstreemseid tingimusi, ma ei pea mitte tormituult silmas, vaid just nimelt meie isiklikke ektreemtingimusi ja et Mia siiski jooksis, on mulle suur võit.  Video eest suur tänu Ruudi perenaisele Maarjale! 

Monday, May 7, 2012

Liisk on langenud

Kuigi seekord oli A0 päeva viimane võistlusklass, ei mallanud ma siiski kodus rahulikult oodata ja oma võistluse alguseks kohale tulla. Pärnu võistlusplatsi lisaväärtuseks on Tammistu matkaraja, kus me ka seekord ringi ära tegime, mõnusast ujumisest nagu mullu sai tehtud, on küll paraku asi praegu veel kaugel, Mia oma tuttavas mudamülkas käis aga ära.
Kuna pidin jooksma ka Ryderiga, siis läks mu programm päris tihedaks, õnneks aitasid Epp ja Marina mul kõige vajalikuga toime saada. Peale Ryderi jooksu toimus kiire koertevahetus ja ega Mia häälestamiseks aega jäänudki, aga tundus, et see ei seganud üldse. Otsustasin Mia eneskindluse lisamiseks teda mitte istuma jätta, vist toimis. Mia jooksis päris talutava kiirusega, üks tagantlõikamine tuli küll pisut sunnitult välja. Puhas rada ja napp ajaline võit Ryderi ees! Kiirematele tegijatele maksiklassist ca 3 sekundiline kaotus.
Agilityrajal kordasin samuti starti koos koeraga, poomikontaktile saime pihta ja olles äsja Ryderi samas kohas tunnelist üle tõmmanud, langesin nüüd teise äärmusesse, Mia tallad kadusid valesse tunneliauku ;) Muus osas olin aga väga rahul, slaalom õnnestus, kohtunikuhärra salakaval lõks järgmise tunneli juures meid ka ei püüdnud, kiirustki oli, aga kiiremat poomi ületamist oleks soovinud. See, et kontaktiviga ei olnud, oli pigem juhus, praegune seis on nii, et  Mial  TAKO halli pikema poomiga õnnestub, aga lühema poomiga on sammu seadmisega suuri raskusi.

Vaatamata sellele on nüüd otsus lähituleviku suhtes tehtud. Lõpetame tõkete-tunnelite jooksmise ehk A0 ära ja asume A1 kallale. Väga raske otsus, tuletasin seda tehes meelde kui palju muutusid Mia treeningud hasartsemaks kui lisandus rohkem takistusi, vaimustust tekitasid nii A, kiik kui ka slaalom. Sotsialiseerumisprogramm jätkub A1-s ja kuna ma viimasel ajal olen targutanud kui halvad on kiired klassivahetused, siis nüüd on aeg seda pika praktikaga A1-s tõestada :) 

Sunday, April 29, 2012

Monday, April 23, 2012

Tako võistlused

Ei oskagi kuidagi hinnata seekordset etteastet, võistluseelne nädal oli väga pingeline, trenni teha ei saanud, kuna olin mitu päeva Eestist ära. Ja eks nende oma korraldatud võistlustega juba on nii, et oma iskilikele sooritustele eriti mõelda ei jõua. Laupäevaste hüpperadadega võis peaaegu rahule jääda, esimesel rajal saime tõrke tänu minu juhmakale juhtimisele, Mia siiski hoidis end tagasi, ka kuulsin paari haugatust, mis tulevad siis kui ta oma teada midagi kahtlast on märganud.
Teisel rajal tegis stardi koos koeraga ja tõepoolest see asi toimib, Mial oli kohe hoopis teine minek ja ka endal tuli tunne peale, et see on juba päris agility moodi. Ei ole küll täpselt arvet pidanud, aga mulle tundub, et esmakordselt alistasime maagilise 5m/s piiri. Mitte et see miskit erilist oleks, A0 kiireid radu peaks kiire agility koera alge läbima sinna 6 m/s ligidale.
Perenaise ameti tõttu tuli Mial veeta terve pikk päev hallis puuris, õnneks oli ka piisavalt hetki, kus saime oma igikestva sotsialiseerumisüritusega tegeleda, võrdlemisi edukalt muide.
Pühapäevane päev meil aga nii hästi ei läinud. Esimesel rajal võtsin südame rindu ja jätsin Mia starti ootama, tegelikult olid ideaalsed tingimused stardi katsetamiseks, ei mingeid häirijaid selja taga. Paraku Mia aga püsima ei jäänud ja jõudis ka ninaga tunnelit puudutada, mistõttu me diskvalli kätte saime.
Järgnev rada oli ka selline kõhklev, kas A kontakt oli või mitte, ei oska video järgi öelda, poom oli aga üle hüpatud.

Teine rada oli veel hullem, ehkki õnnestus teha start koos koeraga, hangus Mia poomil täiesti, kohtunik Harri on suur mees ja eriti kahtlane on mees, kes poomi kaasa jookseb. Tulemuseks oli meil küll puhas rada, aga mingit rahulolu sellega pole. Miat häiris sedavõrd kohtunik, et joosta normaalset ei saanudki. Video pealt see küll nii hästi välja ei paistagi, aga ise panin küll tähele, kuidas Mia ümbrust jälgis.
Tulemusteks oli siis esimesel päeval esimene (5kp.+0) ja teisel päeval neljas koht ( dsq+ 0)
Nüüd algab huvitav periood, kus igal nädalavahetusel agilty sündmus tulemas. Ühtepidi tahaks juba teha radu, mis sisaldaksid ka slaalomit ja kiike, kuid samas ikka pole ju mõtet minna A1 ebakindla koeraga, nii et jätkame A0-s ja vaatame, kuidas võõrad platsid meile sobivad.

Thursday, April 5, 2012

Tunnelite Karikasarja I etapp

2012 aasta Tunnelite Karikasari Eesti MM meeskonna toetuseks koosneb esmakordselt kuuest etapist ja tunnelivõistluse geograafia laienenud Viljandisse ja Saaremaale, mis kõik on lihtsalt suurepärane!  
Miale on see teine tunnelite karikasarja hooaeg, aga no mis teha, kui koera jooksma saamiseks kulub aastaid, siis tuleb need aastad selleks võtta. Täna tundus, et vähemalt oma koduhallis võib Mia juba jalad kõhu alt välja lükata küll. Sugugi mitte täiskiirusel, aga siiski jooksusammul õnnestus esimene rada puhtalt läbida. Mini- midi klassis andis see meile neljanda aja. Kindlasti Mia aeglustas raja selles kohas, kus seisid ajamõõtjad, aga muus osas tuli enam vähem kõik välja. Rahul ei ole ma aga sellega, et üritasin koera kogu aeg kontrollida ja jooksin end tunneli otstesse kinni.
Teine rajaga olen rohkem rahul, ehkki me saime diskvalli juba neljandas tunnelis, unustasin millisekundiks raja ja see maksis karmilt kätte, Mia lipsas valesse tunnelisse, peale katkestust raja lõpuosa läks hästi, saime kiire diskvalli, millest mitu aega olen unistanud :D
Arvestades esimest aprilli, et sellisel päeval vast kõike väga tõsiselt ei võeta, olin julgenud registreerida maksiklassi ka autsaider Spoti, loomulikult pole me veel valmis jooksma ka mitte tunneleid, tulemus vastas igati ootustele, esimesel rajal kahe tõrkega aeg kirja, teisel rajal diskvall. Aga siiski oli tore, et peale vussi läinud algust saime mõlemal rajal koostöö lõpuks käima.


Sunday, February 26, 2012

Suurepärased pildid :-)

Nädalavahetus on kulgenud trenni tähe all, täna käisime tutvumas võõraste kontaktpindadega A-Koera hallis. Esimesel katsel võttis uus poom sammu aeglaseks, aga see asi paranes ruttu. Kontaktid õnnestusid isegi paremini kui meie oma hallis. Märtsis võtame poomi erilise tähelepanu alla.
Aga tänase postituse põhjuseks ei ole sugugi mitte trenn, vaid suurepärased pildid, mis Livia tegi trenniliste ühisjalutuskäigu ajal Paljassaarde. Päike meiega küll ei ühinenud, aga tulemus sellegipoolest super ning tänu Liviale on mul võimalik lendavat pürri ka laiemale avalikusele tutuvustada.




Mia ja Marta


Friday, February 24, 2012

Tihe võistluspäev

Täiendav puhkepäev kalendris tähendab koerteinimestele lisavõimalust ürituste korraldamiseks. Seega alustasime meie agilityvõistlusega, mille korraldas A-Koer. Esimene kord, kus sai katsetada kunstmuruga halli, mis ei ole meie igapäevane trennipaik, õnneks käitus Mia nagu vana kala. Rajad olid väga huvitavad, esimene pisut lihtsam, teine keerukam. Mia arendas igati kena kiirust, paraku aga keeras ta tunnelist välja tulles valele poole ja kaotas sellega kindlasti mitu sekundit. Muidu oli aga jooks igati hea, kiirus 4,4 m/s ja parim aeg, hull tuluke silmis, mida ma nii väga ootan, vilksas isegi paar korda :)
Teisel rajal paraku lõppes koerajuhil ajupotentsiaal. Esmalt jäin ma stardis mõtleme, mida arvab mu koer kohtunikust selja taga, koer ei oleks midagi arvanud, tema tahtis rajale saada, aga paraku näen ma ise maailma pürenee lambakoera silmade läbi. Seega lagunesin mina juba stardis koost, hetkeks kogusin end, aga kui Mia loodetud kokkusurutud hüppe asemel kaugele edasi lendas tagasikeeramise asemel, siis oli minul rada totaalselt meelest läinud, sellist musta auku ei mäeleta enam ammu. Kui juba A0 rajad meeles ei seisa, no comments! Aga Mia oli ülitubli, lendas vaatamata segadusesse sattunud koerajuhile. Videolt see olukord nii jube ei näegi välja, endal oli mul tunne, et seisin umbes minut keset platsi ja ootasin ilmutust kuhu poole liikuma hakata.
Järgmisena oli päevakavas mitteametlik SK võistlus, mille korraldas Tubli Tako hallis ja mille tulu läheb Eesti SK võistkonna osalemise toetamiseks SK MM-l. Juba seetõttu pidasin kindlasti plaani osaleda. Viimane trenn enne SK võistlust oli aga täielik katastroof, Mia oli üliagar nuuskima ja ei mäletanud sellist asja nagu liikumiselt lamama minek enam hoopiski, lisaks ennetas kõikvõimalikke käske. Peale agilityvõistlust mõtlesin, kas minna kohale või ei, lõpuks mõtlesin, et lähen, ega võistlus nagunii enam kehvemini ei saa minna kui treening. Aga eksisin, sai veel tükk maad hullemini minna. Trennis kamandab meid liikumisjuhina treener Anne, aga seekord oli platsil mehemürakas, Mia hakkas kohe kahtlustama, et sellist tüüpi oma seljataha küll ei saa lasta ja vastavalt sellele ka käitus. Isegi siis kui Marko tagasihoidlikult platsi servas seisis, oli tema olemasolu liig mis liig. Seega ei õnnestunud meil üksi võte, isegi need vähesed mitte, mis meil selged on. Seda, et liikumiselt lamamineku kiirkursus halli ukse taga püsivaid tulemusi ei anna, võis ju eeldada .) Mille eest meile umbes 50 punkti, ma küll aru ei saa. Markoga sõlmis Mia vaherahu, kui peale individuaalvõtteid toimus ligipääsetavuse kontroll. Nimelt ma avaldasi soovi tervitada lisaks kohtunikule ka liikumisjuhti ja minu palvele tuldi lahkelt vastu. Mia suureks üllatuseks selgus, et Marko on täiesti ohutu :)