Tuleb tunnistada, et seda võistlust ootasin üsna suure ärevusega, seda põhjusel, et võistlus toimus samal platsil Eesti Võitja näitusega. Staadionile sisenemine viis Mia küll väiksesse ärevusse, aga sellest saime ruttu üle vastvalminud pasteedisoki mänguga. Kohtunik oli ülimalt atraktiivne, ei juhtu ju just igapäev, et Eestisse saabub sügisel agility MM hindav kohtunik. A1 rajad oli huvitavad, takistused üksteisest meeldivalt kaugel, aga sisaldasid siiski piisavalt lõkse eelkõige just kiirematele koertele.
Tänu Ruudi Maarjale on meil olemas ka videod.
Esimesel rajal saime poomikontakti vea, teisel rajal samuti ja siis lisandus sellele ka lendkiik, kuna peale esimese raja õnnestunud kiike võtsin asja liiga endastmöistetavalt. Hüpperajalt saime oma esimese 0 A1-s! Mia jooksutempo oli nagu ei kunagi varem. Eriti rahul olin sellega, et hüpperajal panin Mia starti ootama ja eemaldusin pisut.
Esimene päev oli ootusi tunduvalt ületanud, eesmärgiks seatud üks 0-tulemus oli käes, seega pühapäev sai asja kergemalt võtta. Ilmselt nii peabki asjasse suhtuma, sest puhas agilityrada ja seejärel teienegi, sündis täiesti valutult. Vöi oli edu pöhjuseks hoopis laupäevaöhtune tantsu ja veinimaraton, mine tea! A2-st päästis meid ainult see fakt, et kõik 3 nulli on samalt kohtunikult.
Pean tunnistama, et ega mul jalg eriti joosta ei luba, seega tuli rajad planeerida väga säästvalt koerajuhile, ealeski pole niipalju tagant lõiganud kui praegu ja whiskypööregi kulub marjaks ära. Suuri kaari esines üksjagu, aga samas on hea meel, et viiest joostud rajast ei olnud meil ühtki hetke, kus me Miaga teieneteist möistnud ei oleks ja oleks tekkinud oht törge kirja saada.
Tänu Ruudi Maarjale on meil olemas ka videod.
Esimene päev oli ootusi tunduvalt ületanud, eesmärgiks seatud üks 0-tulemus oli käes, seega pühapäev sai asja kergemalt võtta. Ilmselt nii peabki asjasse suhtuma, sest puhas agilityrada ja seejärel teienegi, sündis täiesti valutult. Vöi oli edu pöhjuseks hoopis laupäevaöhtune tantsu ja veinimaraton, mine tea! A2-st päästis meid ainult see fakt, et kõik 3 nulli on samalt kohtunikult.
Pean tunnistama, et ega mul jalg eriti joosta ei luba, seega tuli rajad planeerida väga säästvalt koerajuhile, ealeski pole niipalju tagant lõiganud kui praegu ja whiskypööregi kulub marjaks ära. Suuri kaari esines üksjagu, aga samas on hea meel, et viiest joostud rajast ei olnud meil ühtki hetke, kus me Miaga teieneteist möistnud ei oleks ja oleks tekkinud oht törge kirja saada.
Ka sellel vöistlusel jätkasime Suure Vorsti kontseptsiooni, mis tähendab seda, et vahetult peale raja löppu jookseme Miaga koos otsima toidupreemia kaussi :-) Tundub, et meie stardieelne kontaktiloomine ja jooksujärgne premeerimine hakkab vaikselt vilja kandma. Viimasel rajal tekkis tunne, et oleme Miaga üks organism ja see ongi tunne, mille nimel tasub agilityt teha. Töö jätkub :-)
No comments:
Post a Comment