Monday, May 28, 2012

Pärnu 26-27.05


Seekord siis kahepäevane võistlus mõnusa ilmaga superheas kohas, kõik oli väga tore kui jätta arvestamata, et minu jalg oli perses- nii nagu üks  Uulu agilityfänni tabavalt väljendus. Mia meeleolu oli väga hea, soojendusplatsil õnnestus ka mäng, vaatamata Mia heale meeleolule ei hakanud ma siiski laupäeval katsetama stardis istumist, vaid sooritasin lendstardid. Agilityrajal saime poomilt viieka ja paraku tõmbasin slaalomi lõpus Mia oma läbematusega jälle 1 pulk enne lõppu välja. Aga igal juhul see on meie esimene tulemus A1-s.
Hüpperada läks juba paremini, nüüd olin avastnud selle, et kui enne jooksu jalg tugevasti kinni siduda, on tunduvalt vähem valus joosta ja edasidi ma nii tegingi. Hüpperajal oli juba tunda esimese nulli lõhna, paraku jätsin koera ripakile ja selle asemel, et viimased tõkked võtta, näitas Mia kui iseseisvalt ja eemalt ta oskab slaalomisse minna :D
Pühapäeva hommikul saime jälgida edasijõudnud võistlejaid, veidi treenida soojendusplatsil ja aegajalt koera jões jahutada, sest A1 stardid olid alles päeva lõpus.
Seekord otsustasin Mia starti istuma jätta, esimesel rajal tuli see ka hästi välja. A kontakt oli ilus, poomil vähemalt kohtunik kätt ei tõstnud, paraku olin jälle läbematu slaalomis ja trügisin liiga vara peale tagantlõikamist Miale peale. Siit tõrge ja paraku kiires rajalõigus ei suutnud ma piisavat tempot pidada ja sain aru, et valest tunneliaugust pääsu pole, sinna Mia rõõmsalt suunduski.
Viimane rada oli hüpperada, mille teine takistus oli  pikk sirge tunnel. Seekord tuli Mial kole peale ja istuma ta ei soostunud, peale istumise üritamist startisime koos ja muidugi ei suutnud ma sammu pidada, minu hüüe, mis pidurdas küll Mia valest tunnelist eemale, tõi alla ka ühe pulga ja üldse lõppes see rada veidi hiljem järjekordselt vales tunneliaugus, enam- vähem samas situatsioonis, mis eelmiselgi rajal.

Vaatamata tulemustele võistlusraamatus olen igati rahul nädalavahetuse resultaadiga, Mia eneskindlus vähemalt koduõue võistlusel on kenasti kosunud ja kiiret klassivahetust ma ei eeldanudki, A1 radu on palju lõbusam joosta ja vajalikku kiirust koguda. Raskematel radadel pole meil veel midagi teha, laupäevane õhtune avatud hüpperada oli meil täielik äparduste jada ja selle tõestus, et kuhugi järgmisse klassi pole põhjust kiirustada.

1 comment:

  1. Väga ilusad olete!!!! Nüüd on A2 juba käkitegu teile. Jõudu ja edu!

    ReplyDelete