Elu keerdkäikude tõttu osutus minu ammu täiesti välistatud Viljandi sõit siiski teostatavaks ja nii sai autonina jälle Mulgimaa poole keeratud veendumaks, et Viljandis leidub siiski ka normaalset ilma ja mitte iga kord ei lenda seal telgid ja ei loksu järves meetrine laine. Saatuse ninanipsud ei olnud aga kaugeltki mitte läbi, algas see tegelikult juba reede õhtul kui peale trenni koertele süüa andes juhtus äpardus- pürenee näljarott nimelt üritas söögi saamise nimel mööda sahvri seina üles ronida ja niiviisi pääsesid liikuma umbes 10 veiniklaasi, mis omavahel kokku puutusid ja sadasid mustmiljoni killuna sahvripõrandale. Üks nendest kildudest leidis kukkudes tee minu kanda ja uuristas sinna pisikese sügava augu. Hommikul jalale toetumine oli väga vaevaline, ära jäid nii rajatreening kui maijooks :-( Aga ehk leian nüüd motivatsiooni võtta käsile toidust loobumise harjutused :D
Viljandisse sõitu ei kavatsenud ma seetõttu katki jätta, mõtlesin, et küsin kellalööja tööd, kui must jooksjat pole. Pühapäeval oli jalg siiski oluliselt parem ja nii otsustasin siiski startida. Rada tuli mudugi kavandada suht liikumatule koerajuhile, ise-enesest päris huvitav väljakutse. Algajatele kohta oli rada üksjagu keerukas ja samuti 200m pikk, mul oli tõsiselt hea meel, et aussi Spot, kes pidi ka algselt osalema, sai kiirväljakutse Soomemaale ja Viljandisse ei sõitnud, no me oleks seal näidanud mitmel erineval moel, kuidas tunneleid annab läbida. Ka seekord olid eelmisel korral Miale õudu valmistanud pallurid platsis, aga minu suureks vaimustuseks oli Mia täisti adekvaatne, stardis istumist ma küll ei soovinud veel katsetada, tegime lendstardi ja Mia õnneks süttis kohe. Kaotasin Mia ära täpselt seal, kus ma kartsin seda teha ja dsikvall oli käes. Ryderiga üritasin samas kohas teisiti, aga juhtus täpselt sama, lihtsalt teostus oli erinev. Vaatamata DSQ-le olen mõlema koeraga väga rahul Ja noh see jalg- võrreldes laupäevaga oli ikka palju parem ja minu lonkeliigutused olid siiski enam- vähem talutavad :-)
Teisele rajale startides aga tabas mind esimest sammu tehes terav valu sääremarjas ja nii nagu soovitatakse peavalu puhul raudvardaga varbale koputamist, siis nüüd minu kannavalu kadus, sest uus valu oli kordades hullem. Ega midagi, tegime para-agilityt ja katsetasime kui iseseisvalt Mia tunneleid mõistab võtta.
Ryderiga enam rajale minna ei olnud küll võimalik, aga kiirelt oli võtta asendushändler Glen- poisid said omavahel kohe klapi ja tegi superjooksu saavutades mini-midi klassi kolmanda aja!
Abivalmis seltskond raja ääres abistas santi igati, oldi valmis ka kiireks amputatsiooniks, nii karmiks küll asi ei läinud. Ilmselt peaks soetama selle medikamendi, mis platsilt ärakantud jalgpalluritele peale pihustatakse, mispeale mees kanderaamilt püsti tõuseb ja platsile tagasi jookseb.
Jään nüüd ootama seda õnne, mis killud tooma peavad :-)
Viljandisse sõitu ei kavatsenud ma seetõttu katki jätta, mõtlesin, et küsin kellalööja tööd, kui must jooksjat pole. Pühapäeval oli jalg siiski oluliselt parem ja nii otsustasin siiski startida. Rada tuli mudugi kavandada suht liikumatule koerajuhile, ise-enesest päris huvitav väljakutse. Algajatele kohta oli rada üksjagu keerukas ja samuti 200m pikk, mul oli tõsiselt hea meel, et aussi Spot, kes pidi ka algselt osalema, sai kiirväljakutse Soomemaale ja Viljandisse ei sõitnud, no me oleks seal näidanud mitmel erineval moel, kuidas tunneleid annab läbida. Ka seekord olid eelmisel korral Miale õudu valmistanud pallurid platsis, aga minu suureks vaimustuseks oli Mia täisti adekvaatne, stardis istumist ma küll ei soovinud veel katsetada, tegime lendstardi ja Mia õnneks süttis kohe. Kaotasin Mia ära täpselt seal, kus ma kartsin seda teha ja dsikvall oli käes. Ryderiga üritasin samas kohas teisiti, aga juhtus täpselt sama, lihtsalt teostus oli erinev. Vaatamata DSQ-le olen mõlema koeraga väga rahul Ja noh see jalg- võrreldes laupäevaga oli ikka palju parem ja minu lonkeliigutused olid siiski enam- vähem talutavad :-)
Teisele rajale startides aga tabas mind esimest sammu tehes terav valu sääremarjas ja nii nagu soovitatakse peavalu puhul raudvardaga varbale koputamist, siis nüüd minu kannavalu kadus, sest uus valu oli kordades hullem. Ega midagi, tegime para-agilityt ja katsetasime kui iseseisvalt Mia tunneleid mõistab võtta.
Ryderiga enam rajale minna ei olnud küll võimalik, aga kiirelt oli võtta asendushändler Glen- poisid said omavahel kohe klapi ja tegi superjooksu saavutades mini-midi klassi kolmanda aja!
Abivalmis seltskond raja ääres abistas santi igati, oldi valmis ka kiireks amputatsiooniks, nii karmiks küll asi ei läinud. Ilmselt peaks soetama selle medikamendi, mis platsilt ärakantud jalgpalluritele peale pihustatakse, mispeale mees kanderaamilt püsti tõuseb ja platsile tagasi jookseb.
Jään nüüd ootama seda õnne, mis killud tooma peavad :-)
No comments:
Post a Comment