Väga tähendusrikas päev on seljataga- esimene ametlik võistlus. Eellugu oli enam kui veider, nimelt olin täiesti kindel, et Viljandi võistlus toimub pühapäeval, tõde selgus juhuslikult reede õhtul kell 7! Kui nii, siis nii, tuli end kiirelt ringi programmeerida. Tegelikult ei olnud mul üldse plaanis Viljandis osaleda, aga kiusatus sai minust siiski võitu. Kahtlust tekitas võistluse kuulutuses mainitud staadioni harjutusväljak, seda põhjusel, et Mia elu suurim hirm on igasugu pallilöögid ja üsna loogiliselt võis arvata, et küllap staadionil ka palli mängitakse. Ja muidugi täpselt nii läkski! Pallimäng algas täpselt siis kui A1 kord võistelda oli. Õnneks leevendas olukorda ülitugev tuul, mis puhus just agility platsilt staadioni poole ja leevendas pallimütsatusi üsnagi oluliselt. Mia kõrvakuulmine on muidugi piisavalt hea, et kuulda hääli üle tuulemüha. Tegin, mis suutsin, et Miat hoida tegevuses enne starti ja vältida paanikasse langemist, õnnestus see vahelduva eduga ning seekord ei jätnud ma teda enne rajale minekut hetkekski oma mõtetega üksi (Tartus tegin selle vea teisel rajal). Igaks juhuks panin avatud uksega puuri platsi kõrvale nö. varuväljapääsuks Miale. Ikka parem kui paanikas koera Viljandi pealt püüda. Hindasin oma võimalusi umbes 50-50, et Mia siiski jooksma soostub. Õnneks tuli ta minuga stardist kaasa, mingit püsivust pole sellises situatsioonis vähimatki mõtet proovida. Hüpperaja kolmandast tõkkest tuli Mia mööda, ega ma seda tõket ka üldse ei näidanud. Mul polnud mõtteski teda hakata tagasi tooma, hakka veel liikuvat looma pidurdama, läksime järgmisele takistusele ja teenisime diskvalli. Slaalomisse sisseminek tagantlõikamisega õnnestus hästi, paraku lipsas Mia enne lõppu välja.
Teine rada sisaldas kõigi võimalikke kontaktpindu, Mia meeleolu oli juba hulga kindlam. Paraku ei näidanud ma A-d üldse, jooksime mööda ja saime tõrke. Kiik õnnestus, kuigi mina unustasin nii kiige käsu kui vabastava käsu ja üldse avastasin end peaaegu näppepidi kiige küljes ;) Slaalomis tuli aga jälle viga viimase pulga vahelejätmise näol.
Ehkki kahe diskvalli omanik, olen siiski rahul, et läksin. Saime proovida ekstreemseid tingimusi, ma ei pea mitte tormituult silmas, vaid just nimelt meie isiklikke ektreemtingimusi ja et Mia siiski jooksis, on mulle suur võit. Video eest suur tänu Ruudi perenaisele Maarjale!
Teine rada sisaldas kõigi võimalikke kontaktpindu, Mia meeleolu oli juba hulga kindlam. Paraku ei näidanud ma A-d üldse, jooksime mööda ja saime tõrke. Kiik õnnestus, kuigi mina unustasin nii kiige käsu kui vabastava käsu ja üldse avastasin end peaaegu näppepidi kiige küljes ;) Slaalomis tuli aga jälle viga viimase pulga vahelejätmise näol.
Ehkki kahe diskvalli omanik, olen siiski rahul, et läksin. Saime proovida ekstreemseid tingimusi, ma ei pea mitte tormituult silmas, vaid just nimelt meie isiklikke ektreemtingimusi ja et Mia siiski jooksis, on mulle suur võit. Video eest suur tänu Ruudi perenaisele Maarjale!
No comments:
Post a Comment