Jõulutunnel 2011

Agilityaastale sai nüüd joon alla- viimane selle aasta võistlus oli traditsiooniline Jõulutunnel, mis seekord toimus Tublide korraldusel. Algajate esimene rada oli päris keerukas, siiski saime sellega tõrgeteta hakkama, ühest tunnelist keeras Mia küll valele poole välja ja kaotas sellega ka aega. Paraku ei olnud aga kiirust üldse, kontrast eelmisel õhtul trennis lennanud koeraga oli tohutu.
Esimene rada http://youtu.be/17tc9_62VoE
Kindlasti oleks abi olnud paremast koera häälestamisest, aga meie stardihetk saabus oodatust varem kuna mitmed osalejad istusid liiklusummikutes ja olid tõstetud teise tutvumisgruppi. Teine rada oli lihtsam ja siin õnnestus Mia kohe jooksma saada http://youtu.be/ks6PZ9ro5gI
Tegelikult oli see suisa esimene kord, kus Mia julges avalikkuse eest joosta :-)
Võistluse lisaboonuseks kujunesid Inessa tehtud superhead pildid.

Kahe raja kokkuvõttes õnnestus meil üllatuslikult platseeruda teisele kohale, kuna mitmed kiiremad koerad suutsid teisel rajal saada diskvalli.

Kessu, Mia ja Oki

Mitteametlik SK võistlus 18.12

Osalesime Miaga teistkordselt mitteametlikul SK võistlusel, eelkõige seepärast, et anda oma osa SK MM koondise toetuseks ja mis seal salata, eks üksjagu juba ka trennis käidud ning oleks aeg ka mingeid tulemusi näidata. Kui ajakava avalikustati, oli suur üllatus, et osalejate arv küündis võistlusel 41 koerani ja neist 14 osales debüütklassis. SK hakkab populaarseks muutuma?
Meie eeldatavalt nõrgim koht on püsilamamine ja paraku leidis see ka võistlusel kinnitust.  Mia läks lamama viltu ja lisaks sellele hakkas ka üsna varsti pead keerutama. Kui siis naabrimees Ferry tegi paar bassihäälset haugatust, saigi Mia mõõt täis. Seega püsilamamisest 0 punkti. Muidugi ei taha ma siinkohal Ferryt süüdistada, koer tuleb ikkagi treenida häirijaid mitte tähele panema.

Muud võtted läksid enamjaolt väga hästi. Nii rihmata kui rihmaga kõrvalkõnd 10 punkti, seisma jäämine liikumiselt- ükskord 0 punkti, teinekord 10. Sest esimene kord pidi tegelikult lamama minema, aga minul ei tulnud  lamamiskäsuks vajalik madal hääl välja ja seega tegime kaks korda seisma jäämist. Tegelikult Mial lähevadki liikumiselt lamama minek ja seisma jäämine kogu aeg segamini. Kui need võtted oleksid järjest olnud, siis olen suht kindel, et teisel sarnasel katsel oleks ta võtnud järgmise asendi ja seega ka teise 0 saanud. Juurdetulemisel hakkas Mia enne käsku liikuma, saime 8 punkti , üldiselt siia tulek on meil üks lemmikuid. Tõkke eest samuti 10 ja üldmulje 9. Kahe 0-ga muidugi mingit head tulemust pole loota, kogusime 143 punkti, mis andis napilt 2 järgu ja 13 koha. Siiski jäin etteastega rahule, Mia meeleolu oli väga motiveeritud vaatamata sellele, et ma mitte kordagi ei kasutanud võimalust maiusega premeerida võtete vahel. Enne püsilamamist keerasin meeleolu loomisega vindi lausa üle, Mia läks nii pöördesse, et hakkas haukuma.
Nii et selline must-valgetes toonides võistlus kukkus meil välja.

Sassi tallid 03.12

Sel hommikul ei suutnud ma kuidagi voodist välja saada, lisaks jäin kauaks ajalehte ja hommikukohvi nautima ning seega läks niigi üsna tihe ajakava vastu taevast. Samuti ununesid koju välja trükitud reisijuhised. Märjamaal taipasin, et esimesse starti ilmselt ei jõua. Tänu Ede ja Tiidu online juhendamisele taipasin mitte Pärnusse sisse sõita ja eneselegi üllatuseks olin siiski 10 minutit enne starti kohal.
Esimene rada sisaldas 3 sirget ja üsna lähestikku asuvat tunnelit, üsna raske oli meelde jätta mitmendal ringil just oled. Diskvalle tuli ohtralt ja ega rada just väga kergete killast olnud ka.
Mial ebaõnnestus start. Tahtsin teda istuma jätta, paraku hiilis Mia aga hallist välja, pöördus hetkeks  küll tagasi ning seejärel kadus uuesti. Lõpuks sain siiski jooksuga alustatud, tõsi küll, valelt käelt ja ilma igasuguse stardis ootamiseta, ent siiski Mia jooksis. Ega see küll mingi jooksu moodi enam ei olnud, kutsi silmad liikusid ainult halli mööda ringi ega kusagilt mingi hädaoht viimaks lähene, ega minagi enam takistuse järjekorrale ja juhtimisele suurt tähelepanu pööranud ja juhtus see, et Mia lipsas valesse tunnelisse.
Püüdsin pärast arusaamisele jõuda, miks täiesti kontaktne koer niiviisi vaimselt kokku varises. Ei oska muud arvata kui seda, et kui me hilinedes halli tormasime ja esmalt regamise laua juurde suundusime, siis ümbritsevad suured koerad olid Miale liga lähedal ja seetõttu hirmutavad. Starti minnes möödusime samast kohast ja ilmselt see olukord kangastuski Miale. Järelikult tuleb iga hetk läbi mõelda, hoida koer endaga kontaktis ja tegevuses, et tal poleks aega hirmudele mõelda. Ja loomulikult ei tohi võistlustele hilineda!
 Eks meie kätteõpitud lõpuhüpe sülle on ju tegelikult ka mõeldud selleks puhuks, et kole ei saaks peale tulla.

Järgmisel rajal olin juba targem, samuti start asetses seekord lihtsamas kohas, sissekäigust pisut eemal, sooritasin stardi a la La ja see läks märksa paremini, välja arvatud see koht, mis eeldas 360 kraadist pööret ümber tõkke. Ruudi perenaisega olime läbi töötanud kõik võimalikud lahendusvariandid. Sellele eeltööle vaatamata suutsime ikka tõrke välja meelitada oma tavapärase eksimusega- olen ise tõkkele liiga ligidal ja surun Mia tagant tõkkele. Aga vähemasti Ruudi pööre oli perfektne :-)
Kahjuks ma seda jooksu filmida ei laskunud, olin niivõrd ametis Mia meeleolu loomisega, et läks meelest otsida filmija.
Peale nulliradasid saabus meie päeva parim osa, matk Valgeranda, kus kogu kaasasolnud seltskond Marta, Setu, Mia ja Lill näol said täie mõnuga joosta piki liivaranda, laineid haukuda ja männimetsas jälgi ajada. Kahjuks fotokas oli halli jäänud ja seega jäi see kaunis jalutuskäik detsembrikuises rannas salvestamata.