Sel hommikul ei suutnud ma kuidagi voodist välja saada, lisaks jäin kauaks ajalehte ja hommikukohvi nautima ning seega läks niigi üsna tihe ajakava vastu taevast. Samuti ununesid koju välja trükitud reisijuhised. Märjamaal taipasin, et esimesse starti ilmselt ei jõua. Tänu Ede ja Tiidu online juhendamisele taipasin mitte Pärnusse sisse sõita ja eneselegi üllatuseks olin siiski 10 minutit enne starti kohal.
Esimene rada sisaldas 3 sirget ja üsna lähestikku asuvat tunnelit, üsna raske oli meelde jätta mitmendal ringil just oled. Diskvalle tuli ohtralt ja ega rada just väga kergete killast olnud ka.
Mial ebaõnnestus start. Tahtsin teda istuma jätta, paraku hiilis Mia aga hallist välja, pöördus hetkeks küll tagasi ning seejärel kadus uuesti. Lõpuks sain siiski jooksuga alustatud, tõsi küll, valelt käelt ja ilma igasuguse stardis ootamiseta, ent siiski Mia jooksis. Ega see küll mingi jooksu moodi enam ei olnud, kutsi silmad liikusid ainult halli mööda ringi ega kusagilt mingi hädaoht viimaks lähene, ega minagi enam takistuse järjekorrale ja juhtimisele suurt tähelepanu pööranud ja juhtus see, et Mia lipsas valesse tunnelisse.
Püüdsin pärast arusaamisele jõuda, miks täiesti kontaktne koer niiviisi vaimselt kokku varises. Ei oska muud arvata kui seda, et kui me hilinedes halli tormasime ja esmalt regamise laua juurde suundusime, siis ümbritsevad suured koerad olid Miale liga lähedal ja seetõttu hirmutavad. Starti minnes möödusime samast kohast ja ilmselt see olukord kangastuski Miale. Järelikult tuleb iga hetk läbi mõelda, hoida koer endaga kontaktis ja tegevuses, et tal poleks aega hirmudele mõelda. Ja loomulikult ei tohi võistlustele hilineda!
Eks meie kätteõpitud lõpuhüpe sülle on ju tegelikult ka mõeldud selleks puhuks, et kole ei saaks peale tulla.
Järgmisel rajal olin juba targem, samuti start asetses seekord lihtsamas kohas, sissekäigust pisut eemal, sooritasin stardi a la La ja see läks märksa paremini, välja arvatud see koht, mis eeldas 360 kraadist pööret ümber tõkke. Ruudi perenaisega olime läbi töötanud kõik võimalikud lahendusvariandid. Sellele eeltööle vaatamata suutsime ikka tõrke välja meelitada oma tavapärase eksimusega- olen ise tõkkele liiga ligidal ja surun Mia tagant tõkkele. Aga vähemasti Ruudi pööre oli perfektne :-)
Kahjuks ma seda jooksu filmida ei laskunud, olin niivõrd ametis Mia meeleolu loomisega, et läks meelest otsida filmija.
Peale nulliradasid saabus meie päeva parim osa, matk Valgeranda, kus kogu kaasasolnud seltskond Marta, Setu, Mia ja Lill näol said täie mõnuga joosta piki liivaranda, laineid haukuda ja männimetsas jälgi ajada. Kahjuks fotokas oli halli jäänud ja seega jäi see kaunis jalutuskäik detsembrikuises rannas salvestamata.
Esimene rada sisaldas 3 sirget ja üsna lähestikku asuvat tunnelit, üsna raske oli meelde jätta mitmendal ringil just oled. Diskvalle tuli ohtralt ja ega rada just väga kergete killast olnud ka.
Mial ebaõnnestus start. Tahtsin teda istuma jätta, paraku hiilis Mia aga hallist välja, pöördus hetkeks küll tagasi ning seejärel kadus uuesti. Lõpuks sain siiski jooksuga alustatud, tõsi küll, valelt käelt ja ilma igasuguse stardis ootamiseta, ent siiski Mia jooksis. Ega see küll mingi jooksu moodi enam ei olnud, kutsi silmad liikusid ainult halli mööda ringi ega kusagilt mingi hädaoht viimaks lähene, ega minagi enam takistuse järjekorrale ja juhtimisele suurt tähelepanu pööranud ja juhtus see, et Mia lipsas valesse tunnelisse.
Püüdsin pärast arusaamisele jõuda, miks täiesti kontaktne koer niiviisi vaimselt kokku varises. Ei oska muud arvata kui seda, et kui me hilinedes halli tormasime ja esmalt regamise laua juurde suundusime, siis ümbritsevad suured koerad olid Miale liga lähedal ja seetõttu hirmutavad. Starti minnes möödusime samast kohast ja ilmselt see olukord kangastuski Miale. Järelikult tuleb iga hetk läbi mõelda, hoida koer endaga kontaktis ja tegevuses, et tal poleks aega hirmudele mõelda. Ja loomulikult ei tohi võistlustele hilineda!
Eks meie kätteõpitud lõpuhüpe sülle on ju tegelikult ka mõeldud selleks puhuks, et kole ei saaks peale tulla.
Järgmisel rajal olin juba targem, samuti start asetses seekord lihtsamas kohas, sissekäigust pisut eemal, sooritasin stardi a la La ja see läks märksa paremini, välja arvatud see koht, mis eeldas 360 kraadist pööret ümber tõkke. Ruudi perenaisega olime läbi töötanud kõik võimalikud lahendusvariandid. Sellele eeltööle vaatamata suutsime ikka tõrke välja meelitada oma tavapärase eksimusega- olen ise tõkkele liiga ligidal ja surun Mia tagant tõkkele. Aga vähemasti Ruudi pööre oli perfektne :-)
Kahjuks ma seda jooksu filmida ei laskunud, olin niivõrd ametis Mia meeleolu loomisega, et läks meelest otsida filmija.
Peale nulliradasid saabus meie päeva parim osa, matk Valgeranda, kus kogu kaasasolnud seltskond Marta, Setu, Mia ja Lill näol said täie mõnuga joosta piki liivaranda, laineid haukuda ja männimetsas jälgi ajada. Kahjuks fotokas oli halli jäänud ja seega jäi see kaunis jalutuskäik detsembrikuises rannas salvestamata.
No comments:
Post a Comment