Kevadel sai end kirja pandud agility laagrisse Janita ja Jaakko juurde ja märkamatult oli see aeg nüüd kätte jõudnud. Treeningud laagris toimusid 6 päeval ja vahepeal oli ka üks puhkepäev. Meie liitusime rahvusvahelise seltskonnaga peale laupäevast puhkepäeva ja osalesime kahel treeningul pühapäeval ja ühel esmaspäeval, aga oli ka neid koerajuhte ja valdavalt loomulikult kaugemalt tulijate hulgas, kes viibisid kohal terve nädala.
Koolitused toimusid imeilusas ja kõige treeninguteks vajaminevaga oivaliselt varustatud ca 1200 ruutmeetrises kunstmuruga kaetud hallis. Hall oli jaotatud aiaga kahte ossa, ühel platsil juhatas vägesid Jaakko ja teisel Janita. Laagrisse olid tulnud agility diagnoosiga inimesed 9 erinevalt maalt, arvukamalt eestlasi (13), eksootilisemad külalised olid Senegalist ja USA-st. Kohal oli ka kaks pürenee lambakoera Saksamaalt. Laupäevaste saabujatena algasid meie treeningud mitte agilityhallis, vaid hoopis laagriliste grilli- ja saunaõhtuga agilitytreener Noora villas. Nagu tavaliselt, kui on plaanis õues olla, siis kindlasti sajab, see reegel leidis ka sel korral kinnitust, õnneks oli pererahval piisavalt suur elamine, et kogu seltskond katuse alla ära mahutada. Muide, Noora kodus oli ka kunstmuruga kaetud valgustatud agilityplats kõigi vajalike takistustega. Õhtu naelaks kujunes saun, mis mittepõhjamaalastele tundus eriti eksootiline olema, keegi luges kokku, et laval oli korraga 12 naist 6-lt erinevalt maalt! Ja loomulikult sai ka merre hüpatud, sest saun asus lahesopi kaldal. Vesi tundus selline nagu just äsja oleksid viimased jäätükid merest sulanud. Ja muidugi oleks patt mitte mainida Janita ettevalmistatud ja Jaakko grillitud hõrgutisi.
Pühapäeval alustasime agilityga. Treeningu pikkuseks oli 4 tundi, grupis 8 koera ja igale koerale oli ette nähtud 2x10 minutit, radade pikkused olid ca 30 takistust ja rohkem, ausalt öeldes ei jõudnud mina kordagi ühegi raja läbimisega algusest lõpuni välja. Gruppides olid erineva tasemega koerad ja igaüks jõudis just täpselt niikaugele kui jõudis, töö oli individuaalne iga koeraga.
Rajad tundusid esmapilgul täiesti lahendamatud, aga juhendajate nipid olid vägagi tõhusad ja hakkama said ka täiesti algajad koerad. Iga koolitus algas raja õppimisega, misjärel pidime tutuvustama juhendajale oma nägemust raja planeerimisest. See ongi kõige masendavam, et vaatamata kõigile aastate jooksul läbitud koolitustele ei tunne ma jätkuvalt ära optimaalseid võtteid, mida võiks kasutada! Laagrisse registreerudes oli ma pabistanud, kas Mia üldse kestab sellist koolitust. Tegelikult oli Mia suurepärane- mänguhimuline, kiire, lahtine. Teisel päeval 10 minutilise tsükli lõpupoole küll märkasin, kuidas Mia end tunnelisse jahedasse puhkama parkis, seni kuni mina Jaakko õpetussõnu kuulasin, aga esimese märguande peale oli Mia jälle tööks valmis.
Mida see laager andis- eelkõige tohutu annuse motivatsiooni, teadmise, et Miale on palju antud ja nüüd tuleb see koerast kätte saada. Mina pean suutma end sundida keskendumaks juhtimisele terve raja jooksul, sest ei ole lihtsamaid ja raskemaid takistusi, koera trajektoori peab juhtima kogu aeg. Kindlasti andis see laager ka reisikogemuse, kuidas koer peab vastu reisile ja pikkadele agilitypäevadele. Järmised Soome treeningud tuleb plaani võtta.
Kel rohkem huvi, siis
Onemind süsteemi kohta saad lugeda siit
Koolitused toimusid imeilusas ja kõige treeninguteks vajaminevaga oivaliselt varustatud ca 1200 ruutmeetrises kunstmuruga kaetud hallis. Hall oli jaotatud aiaga kahte ossa, ühel platsil juhatas vägesid Jaakko ja teisel Janita. Laagrisse olid tulnud agility diagnoosiga inimesed 9 erinevalt maalt, arvukamalt eestlasi (13), eksootilisemad külalised olid Senegalist ja USA-st. Kohal oli ka kaks pürenee lambakoera Saksamaalt. Laupäevaste saabujatena algasid meie treeningud mitte agilityhallis, vaid hoopis laagriliste grilli- ja saunaõhtuga agilitytreener Noora villas. Nagu tavaliselt, kui on plaanis õues olla, siis kindlasti sajab, see reegel leidis ka sel korral kinnitust, õnneks oli pererahval piisavalt suur elamine, et kogu seltskond katuse alla ära mahutada. Muide, Noora kodus oli ka kunstmuruga kaetud valgustatud agilityplats kõigi vajalike takistustega. Õhtu naelaks kujunes saun, mis mittepõhjamaalastele tundus eriti eksootiline olema, keegi luges kokku, et laval oli korraga 12 naist 6-lt erinevalt maalt! Ja loomulikult sai ka merre hüpatud, sest saun asus lahesopi kaldal. Vesi tundus selline nagu just äsja oleksid viimased jäätükid merest sulanud. Ja muidugi oleks patt mitte mainida Janita ettevalmistatud ja Jaakko grillitud hõrgutisi.
Pühapäeval alustasime agilityga. Treeningu pikkuseks oli 4 tundi, grupis 8 koera ja igale koerale oli ette nähtud 2x10 minutit, radade pikkused olid ca 30 takistust ja rohkem, ausalt öeldes ei jõudnud mina kordagi ühegi raja läbimisega algusest lõpuni välja. Gruppides olid erineva tasemega koerad ja igaüks jõudis just täpselt niikaugele kui jõudis, töö oli individuaalne iga koeraga.
Mida see laager andis- eelkõige tohutu annuse motivatsiooni, teadmise, et Miale on palju antud ja nüüd tuleb see koerast kätte saada. Mina pean suutma end sundida keskendumaks juhtimisele terve raja jooksul, sest ei ole lihtsamaid ja raskemaid takistusi, koera trajektoori peab juhtima kogu aeg. Kindlasti andis see laager ka reisikogemuse, kuidas koer peab vastu reisile ja pikkadele agilitypäevadele. Järmised Soome treeningud tuleb plaani võtta.
Kel rohkem huvi, siis
Onemind süsteemi kohta saad lugeda siit
 |
| Tuorla Majatalo- igati mõnus koht koeraga peatumiseks |
No comments:
Post a Comment