Suvi on ütlemata huvitav, igal nädalavahetusel võistlus, koolitus või lausa mõlemad. Vaatamata puhkusele napib aega blogi sissekannete tegemiseks.
Üle-eelmine nädalavahetus möödus Maria talus.
See oli esimene võistlus, kuhu me teadlikult A2 võistlema suundusime. Pärnu klubide võistlustel on heas mõttes tavaks saanud üksteise ületrumpamine huvitavate võistluskohtade valikuga. Ka seekordne koht Maria talu näol oli igati hea valik, mõnus muruplats, mis küll fource major´i poolt oli eelnevate päevade vihmast pehmeks muutunud, aga selliste asjade vastu ju ei saa. Ruumi oli koerte jalutamiseks, suured varjualused päikese ja vihma eest peitu pugemiseks.
Seekord saime lubada edasijõudnutele kohast hilisemat stardiaega ja ei pidanud juba enne kukke ja koitu teele asuma. Esimesel agilityrajal vedas meid alt start, rahvast oli suht tihedalt ümberringi ja esimene tõke väga raja servas. Mia libises luba ootamata rajale, õnneks küll üle esimese tõkke, aga A-st möödumise eest tõrge. Muidu oli jooks selline ebalev koerajuhi poolt, ei tea, kas A2 tekitab aukartust või ;-) Plusspoolele tuleb lugeda õnnestunud poomikontakt vaatamata 180 kraadisele tagasipöördele. 6,29 kp vaatamata pälvisime hõredas konkurentsis esikoha.
Hüpperajal otsustasin katsetada ambitsioonikat slaalomisse saatmist , välja ei tulnud, ei oskagi öelda, kui kohtunik oleks seisnud kusagil mujal, kas siis oleks õnnestunud. Trennis tahaks selle alguse uuesti maha panna ja proovida. Tulemuseks 9,45kp. ja esikoht.
Kolmas rada tõi meile aga esimese puhta tulemuse A2-s. Jällegi oli vaja sooritada poomilt 180 kraadi tagasipööre, kontakt oli nagu ta oli, aga kohtunikule sobis. Aega kaotasime selle manöövriga küll kõvasti. Jooksukontakti üks eelis tundub olema see, et kohtunikule tuleb asi üllatusena ja kui ta ikka ei jõua spurtida õigesse kohta, siis jääb ka võimalik viga näitamata. Muidugi ei ole meie strateegia rajatud kohtuniku üllatamisele, vaid kindel plaan on õppida selgeks ka jooksukontaktideks vajalikud pöörded. Selle raja võit läks Figole, kes sai ka serdi ja liikus edasi A3 võistlusklassi. Meile samuti 0 tulemus ja teine koht. A2 väga tore klass, kus võistlejaid on napilt ja üsna tihti pääseb esikolmikusse, heameelega võistleks järgmise suveni nii toredas klassis.
Pühapäevasel koolitusel pani ilm ikka kõik välja, mida panna võis, vihma- ja tuuleiilid, agility plats liikus sujuvalt edasi mudaseks trambitud alalt trampimata aladele, hea, et ruumi jatkus. Muidu oli väga tore saada teada Hollandi vaatenurk agility juhtimisele, mis nii mõneski mõttes erines Soome omast. Aga selleks et valikud teha, milliseid võtteid kasutada, on ju esmane eeldus neid võtteid teada. Ja oli asju, mis meile vägagi hästi sobisid, nii et igati kasulik päev oli.
Kahe võistluse vaheline nädal möödus Hiiumaal üldfüüsilist vormi tõstes- ujumine ja matkad ja oligi käes järgmine võistlus.
Kahjuks juhtus Tartu videoteegiga drastiline viga ja teismelise kiusakas sõrm kustutas nad mälukaardilt enne üles laadimist. Kuna tõendusmatrjali pole, siis lühikokkuvõte kõneleb sellest, et võistlusraamatus on meil kolm DSQ-d juures, vaatamata sellele olen meie esinemisega rahul. Mia oli enesekindel, püsis stardis nii, et julgesin teha võistlusolukorras meie esimese sundvalsi teise tõkke taha välja tulles. Esimesel agilityrajal olid ka kontaktid korras, kuid paraku suutis Mia lipsata valesse tunneliauku. Mina ei osanud sellist kiirust ja nii varast tunnelile lukustamist oodata ja nii ta läks. Hüpperajal tõi diskvalli minu saamatu tagurdamine, kus tõke ei olnud seal, kus mina mäletasin teda olevat. Kolmaski diskvall tuleb panna ei millegi muu kui minu pika käe arvele- mul on ju superkoer, kes eemaldub kuhu tahes :-)
Kohtunikku tahaks tänada väga mõnusate A2 radade eest, olid piisavalt ambitsioonikad ja samas kergemad kui A3 rajad.
Ja nüüd ootab ees Rootsi.
Üle-eelmine nädalavahetus möödus Maria talus.
See oli esimene võistlus, kuhu me teadlikult A2 võistlema suundusime. Pärnu klubide võistlustel on heas mõttes tavaks saanud üksteise ületrumpamine huvitavate võistluskohtade valikuga. Ka seekordne koht Maria talu näol oli igati hea valik, mõnus muruplats, mis küll fource major´i poolt oli eelnevate päevade vihmast pehmeks muutunud, aga selliste asjade vastu ju ei saa. Ruumi oli koerte jalutamiseks, suured varjualused päikese ja vihma eest peitu pugemiseks.
Seekord saime lubada edasijõudnutele kohast hilisemat stardiaega ja ei pidanud juba enne kukke ja koitu teele asuma. Esimesel agilityrajal vedas meid alt start, rahvast oli suht tihedalt ümberringi ja esimene tõke väga raja servas. Mia libises luba ootamata rajale, õnneks küll üle esimese tõkke, aga A-st möödumise eest tõrge. Muidu oli jooks selline ebalev koerajuhi poolt, ei tea, kas A2 tekitab aukartust või ;-) Plusspoolele tuleb lugeda õnnestunud poomikontakt vaatamata 180 kraadisele tagasipöördele. 6,29 kp vaatamata pälvisime hõredas konkurentsis esikoha.
Hüpperajal otsustasin katsetada ambitsioonikat slaalomisse saatmist , välja ei tulnud, ei oskagi öelda, kui kohtunik oleks seisnud kusagil mujal, kas siis oleks õnnestunud. Trennis tahaks selle alguse uuesti maha panna ja proovida. Tulemuseks 9,45kp. ja esikoht.
Kolmas rada tõi meile aga esimese puhta tulemuse A2-s. Jällegi oli vaja sooritada poomilt 180 kraadi tagasipööre, kontakt oli nagu ta oli, aga kohtunikule sobis. Aega kaotasime selle manöövriga küll kõvasti. Jooksukontakti üks eelis tundub olema see, et kohtunikule tuleb asi üllatusena ja kui ta ikka ei jõua spurtida õigesse kohta, siis jääb ka võimalik viga näitamata. Muidugi ei ole meie strateegia rajatud kohtuniku üllatamisele, vaid kindel plaan on õppida selgeks ka jooksukontaktideks vajalikud pöörded. Selle raja võit läks Figole, kes sai ka serdi ja liikus edasi A3 võistlusklassi. Meile samuti 0 tulemus ja teine koht. A2 väga tore klass, kus võistlejaid on napilt ja üsna tihti pääseb esikolmikusse, heameelega võistleks järgmise suveni nii toredas klassis.
Pühapäevasel koolitusel pani ilm ikka kõik välja, mida panna võis, vihma- ja tuuleiilid, agility plats liikus sujuvalt edasi mudaseks trambitud alalt trampimata aladele, hea, et ruumi jatkus. Muidu oli väga tore saada teada Hollandi vaatenurk agility juhtimisele, mis nii mõneski mõttes erines Soome omast. Aga selleks et valikud teha, milliseid võtteid kasutada, on ju esmane eeldus neid võtteid teada. Ja oli asju, mis meile vägagi hästi sobisid, nii et igati kasulik päev oli.
Kahe võistluse vaheline nädal möödus Hiiumaal üldfüüsilist vormi tõstes- ujumine ja matkad ja oligi käes järgmine võistlus.
Kahjuks juhtus Tartu videoteegiga drastiline viga ja teismelise kiusakas sõrm kustutas nad mälukaardilt enne üles laadimist. Kuna tõendusmatrjali pole, siis lühikokkuvõte kõneleb sellest, et võistlusraamatus on meil kolm DSQ-d juures, vaatamata sellele olen meie esinemisega rahul. Mia oli enesekindel, püsis stardis nii, et julgesin teha võistlusolukorras meie esimese sundvalsi teise tõkke taha välja tulles. Esimesel agilityrajal olid ka kontaktid korras, kuid paraku suutis Mia lipsata valesse tunneliauku. Mina ei osanud sellist kiirust ja nii varast tunnelile lukustamist oodata ja nii ta läks. Hüpperajal tõi diskvalli minu saamatu tagurdamine, kus tõke ei olnud seal, kus mina mäletasin teda olevat. Kolmaski diskvall tuleb panna ei millegi muu kui minu pika käe arvele- mul on ju superkoer, kes eemaldub kuhu tahes :-)
Kohtunikku tahaks tänada väga mõnusate A2 radade eest, olid piisavalt ambitsioonikad ja samas kergemad kui A3 rajad.
Ja nüüd ootab ees Rootsi.
No comments:
Post a Comment