Suverõõmud on nüüd täiega alanud ja olema paar päeva käinud Stromkal nö.koerterannas. Mõnusalt madal veeseis on paljastanud liivaluited, kus annab teha suuri jooksuringe. Ja neid oskab Mia täiega hinnata, eriti tore kui juhtub kaasas olema mõni tore ja soovitavalt samast kaalukategooriast pärit koer-sõber, siis saab sooritada ka üle koera hüppeid. Vett ei pelga Mia absoluutselt, pigem isegi naudib lompides püherdamist, elava fantaasiaga inimesed oskavad ilmselt ette kujutada, milline ta siis välja näeb. Laekusime märja ja paraku ka haisva ( sest meri ei lõhna praegu just kõige värskemalt) Miaga õhtuhämaruses koju, tõehetk saabus järgmisel hommikul. Alla korrusele koerte juurde tulles kattis põrandat mingi ühtlane kiht, hakkasin otsima jäänuseid, mis viitaks, millise eseme seest need seekord on välja lastud, tegu oli aga hoopis liivaga, mis öö jooksul kuivanud koera seest välja hakkas pudenema, no kokku oli seda korralik kühvlitäis. Kui nii edasi läheb, siis varsti on karta trahvi loodusvarude rikkumise eest :-)
Aga lisaks lõbudele teeme me ka tööd. SK trennis selgus, et Miale mahub korraga pähe üks asi, meil hakkas kõrval käsk juba välja tulema, järgmisena keskendusin kahe erineva lama käsü õpetamisele ja tulemuseks oli see, et igal võimalikul juhul pakub Mia lamamist. Nüüd harjutame igal päeva korraga ainult ühte asja.
Muidu ei ole Mial just parimad päevad, varsti ilmselt peaks tulema ka esimene jooksuaeg. Miale on hakanud valmistama uuesti hirmu asjad, mis varasemalt olid täitsa OK. Igasugu kõvemate häältega, mis õuest kostavad, on ikka päris SOS- palli mütsatused, suured autod, mootorrattad, mootorsaed, kõik see staff, mis seoses suve tulekuga rohkem liikvele läinud. Näiteks täna põgenes Mia koduhoovist tuppa kui naabrusest hakkas kostma vaiba kloppimist :-(
No comments:
Post a Comment