Sunday, September 19, 2010
Läheneb Mia esimene sünnipäev
Elutempo on niivõrd kiire, et polegi mahti midagi üles tähendada. Nüüd oleme alustanud ka agility trenne, kord nädalas oleme Anne käe all ja kord nädalas individuaalselt. Kõige toredam on see, et Mial on lusti joosta. Praegu võtab Mia õhinal kõik tõkked, mis ette jäävad ja see ongi tore. Küll jõuame hiljem ärakutsumistega tegeleda.
Augustikuus tegime väikse tripi Soome, Mial oli turistiroll agility võistlusreisil, mis sisaldas ka taaskohtumist oma ema Doriga, kes samuti oli Lohjale võistlema tulnud. Turjakõrgus on igatahes emal-tütrel suht sarnane ja naeratus (vaata juuresolevat pilti) tüüpiliselt pürrilik, keel ripakil. Peale kutsikate sündi on Dori jõudnud A3 võistlusklassi, tahtmist ja kiirust on tal igatahes kõvasti. Iseloomu poolest on ta väga enesekindel julge koer, värvilt hoopis tumedam kui Mia.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Ma siin segasel Saksamaalt tagasijõudmise päeval muudkui meenutan. Üheks agility fänniks olemise kõrvalhobiks kujunes mul Riedenis pürride leidmine kaubaputkade vahel jalutavate või kohvitavate muidukoerajate hulgast. Kokku sain miski 12 erinevat isendit, enamusele ajasin käpad külge (loomulikult eelnevalt omanikult luba küsides :)), osad pürrid ajasid ka mulle käpad külge ja keeled näkku (ilmselgelt nemad küll luba ei küsinud :))) kui ma neid jõllitama jäin. See on ikka nii über-kaunis-sharmantne tõug, aga lihtsalt mujal pole neid vabas vormis nii ohtralt õnnestunud näha.
ReplyDeleteJa ikka tervisi ka Super-Lillele, kelle võistlusblogisse nüüd postitusi ootame.
Selle keel kõrva jutu peale tuli mul meelde Prantsusmaal tehtav pürride iseloomutest, nii ülisõbralikud koerad ilmselt seal maksimumpalle ei saaks, igapäeva elus on aga muidugi sellistega lihtsam.
ReplyDelete