Ei tea, kas inspiratsioon tuli tuli Otepää MK etapist või hoopis kadeduseussist, mis jäi urgitsema kuuldes Tuutu vägitegudest Saku suusarajal, aga igal juhul sai täna avatud ka meie murdmaasuusahooaeg. Suusavarustus on mul olemas olnud kogu aeg, paar aastat tagasi sai seda isegi kaasajastatud, aga paraku on selle rolliks olnud rohkem keldri kaunistamine. Õnneks on suusatamisega nagu jalgrattasõidugagi, kui juba kord oled selgeks saanud, siis enam ei unusta.
Hea suusaraja leidsin kodulähedasest Stroomi metsast, ühel õhtul koertega kolades avastasin, et Stromkal on ilus valgustatud suusarada, mis paraku sihtotstarbelistel kasutust eriti ei leia. Mitte ühtegi suustajat ma seal ei kohanud. See andiski julgust minna koos koeraga rada proovima. Setu jäi küll koju koti peale talverasva koguma, aga kahel koeral silma peal hoida oleks ka ilmselgelt liiast. Mia on väga tubli tüdruk, kes tõelise karjakoera hingena hoiab igal juhul oma juhi ligidusse, seega temaga suurt muret pole. Esialgu muidugi oli suuskadel liikuv inimene Miale suur üllatus või tegelikult oli ilmselt üllatus see kui asjalikku tempot on suuteline suuskadel inimene arendama. Nii et teisel ringil jäid Mia spurdid juba meetritelt lühemaks ja keelgi rippus rohkem suust välja. Igal juhul oli mõnus nii minul kui Mial ja loodetavasti ei avasta ka Kopli suusahullud seda rada. Ainult üks suur akita (õnneks rihmas) liikus seal täna õhtul oma perenaise seltsis.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment