Kohe aasta algul juhtus meie peres üks oluline sündmus, 02.jaanuari öösel sündisid Mial kutsikad, loomulikult mitte päris kutsikad, vaid virtuaalsed. Mina märkasin muutust hommikul kohvilauas kui soe tuust mu jalgade eest oli puudu. Kui ma ärgates ärklikorruselt alla ronisin, oli Mia mind küll tervitamas käinud, aga nüüd pikutas ta äraseletatud õndsa näoga oma puuris kõhu all mängulõvi. Lõvi on muide Mia isa Ursuse kingitus oma välismaale kolinud lapsele. Julmalt konfiskeerisin Mia lapsukese, mille peale puhkes tõeline hädaldamine. Nüüd kulgeb Mia elu selle tähe all, et leida oma kutsikad üles, selleks avab ta kõiki uksi korteris. Siiani on ainuke kättesaamatu koht olnud Miale sahver, sest selle pisikest vanaaegset linki ei olnud ta seni lahti saanud, nüüd on aga ka see Gonsiori sõlm lahti raiutud. Kutsikaid otsides avas Mia sahvriukse, mis iseenesest tähendab vaba juurdepääsu toidule ja võib osutuda vägagi ohtlikuks pommiks. Usun, et Mia on suuteline end eluohtlikku seisundisse sööma. Kuna aga hetkel oli kinnisideeks kutsika leidmine, siis Mia piirdus seekordse asenduspoja pessa kandmisega ja söök jäi siiski alles. Õnneks Mia trennis on endiselt krapsakas ja ei saa öelda, et valetiinus teda põrmugi segaks.
Meie järjekordne olustiku treening toimus Tartus Säde võistlustel, kus oli võimalik joosta mitteametlikult A1 radu. Kuna slaalomioskus tuli Mial juba mitu kuud tagasi, siis tahtsin proovida, kuidas tuleb välja slaalom väljaspool koduhalli. Kontaktpindu ma veel võistlusolukorras katsetada ei soovi ja seega agility rajale ei registreerinud.
Kuna Pärnus olin võistlusele peaaegu hilinenud, ei tahtnud seekord viga korrata. Planeerisin kohale jõuda vähemalt tund enne starti, et oma kaks nullikat - Ryder ja Mia, ilusasti ette valmistada. Teekond Tartusse oli piinarikas venimine läbi lumepurgaa, hullem teeosa sai läbitu kiirusega 65km/h. Ja nii juhtuski, ei kui kohale jõudsin, oli hüpperada juba püsti ja kohe läkski tutvumiseks. Seega ei jõudnud jällegi Miat häälestada. Ja ega jooksmisest ka suurt midagi välja ei tulnud, stardi vussisin mina ära, slaalom oli Miale täiesti uus ja ennenägematu asi ja kiirus kadus ka täiesti.
Meie rada http://www.youtube.com/watch?v=tJIv6BQNmq0&list=UUh4v_orWvc7bbSBmwFZzdRw&index=2&feature=plcp
Peale ametlike võistluste lõppu sain veel paar korda harjutada slaalomit ja siis juba asi sujus päris ilusasti.
Mis muud kui treenime mõnuga edasi- Mia on parim trennikaaslane keda ette võib kujutada ja üritame ka kõikvõimalikel agility üritustel osaleda. Ääretult tore asi see A0, mis me küll temata teeksime :-)
Meie järjekordne olustiku treening toimus Tartus Säde võistlustel, kus oli võimalik joosta mitteametlikult A1 radu. Kuna slaalomioskus tuli Mial juba mitu kuud tagasi, siis tahtsin proovida, kuidas tuleb välja slaalom väljaspool koduhalli. Kontaktpindu ma veel võistlusolukorras katsetada ei soovi ja seega agility rajale ei registreerinud.
Kuna Pärnus olin võistlusele peaaegu hilinenud, ei tahtnud seekord viga korrata. Planeerisin kohale jõuda vähemalt tund enne starti, et oma kaks nullikat - Ryder ja Mia, ilusasti ette valmistada. Teekond Tartusse oli piinarikas venimine läbi lumepurgaa, hullem teeosa sai läbitu kiirusega 65km/h. Ja nii juhtuski, ei kui kohale jõudsin, oli hüpperada juba püsti ja kohe läkski tutvumiseks. Seega ei jõudnud jällegi Miat häälestada. Ja ega jooksmisest ka suurt midagi välja ei tulnud, stardi vussisin mina ära, slaalom oli Miale täiesti uus ja ennenägematu asi ja kiirus kadus ka täiesti.
Meie rada http://www.youtube.com/watch?v=tJIv6BQNmq0&list=UUh4v_orWvc7bbSBmwFZzdRw&index=2&feature=plcp
Peale ametlike võistluste lõppu sain veel paar korda harjutada slaalomit ja siis juba asi sujus päris ilusasti.
No comments:
Post a Comment