Täiendav puhkepäev kalendris tähendab koerteinimestele lisavõimalust ürituste korraldamiseks. Seega alustasime meie agilityvõistlusega, mille korraldas A-Koer. Esimene kord, kus sai katsetada kunstmuruga halli, mis ei ole meie igapäevane trennipaik, õnneks käitus Mia nagu vana kala. Rajad olid väga huvitavad, esimene pisut lihtsam, teine keerukam. Mia arendas igati kena kiirust, paraku aga keeras ta tunnelist välja tulles valele poole ja kaotas sellega kindlasti mitu sekundit. Muidu oli aga jooks igati hea, kiirus 4,4 m/s ja parim aeg, hull tuluke silmis, mida ma nii väga ootan, vilksas isegi paar korda :)
Teisel rajal paraku lõppes koerajuhil ajupotentsiaal. Esmalt jäin ma stardis mõtleme, mida arvab mu koer kohtunikust selja taga, koer ei oleks midagi arvanud, tema tahtis rajale saada, aga paraku näen ma ise maailma pürenee lambakoera silmade läbi. Seega lagunesin mina juba stardis koost, hetkeks kogusin end, aga kui Mia loodetud kokkusurutud hüppe asemel kaugele edasi lendas tagasikeeramise asemel, siis oli minul rada totaalselt meelest läinud, sellist musta auku ei mäeleta enam ammu. Kui juba A0 rajad meeles ei seisa, no comments! Aga Mia oli ülitubli, lendas vaatamata segadusesse sattunud koerajuhile. Videolt see olukord nii jube ei näegi välja, endal oli mul tunne, et seisin umbes minut keset platsi ja ootasin ilmutust kuhu poole liikuma hakata.
Järgmisena oli päevakavas mitteametlik SK võistlus, mille korraldas Tubli Tako hallis ja mille tulu läheb Eesti SK võistkonna osalemise toetamiseks SK MM-l. Juba seetõttu pidasin kindlasti plaani osaleda. Viimane trenn enne SK võistlust oli aga täielik katastroof, Mia oli üliagar nuuskima ja ei mäletanud sellist asja nagu liikumiselt lamama minek enam hoopiski, lisaks ennetas kõikvõimalikke käske. Peale agilityvõistlust mõtlesin, kas minna kohale või ei, lõpuks mõtlesin, et lähen, ega võistlus nagunii enam kehvemini ei saa minna kui treening. Aga eksisin, sai veel tükk maad hullemini minna. Trennis kamandab meid liikumisjuhina treener Anne, aga seekord oli platsil mehemürakas, Mia hakkas kohe kahtlustama, et sellist tüüpi oma seljataha küll ei saa lasta ja vastavalt sellele ka käitus. Isegi siis kui Marko tagasihoidlikult platsi servas seisis, oli tema olemasolu liig mis liig. Seega ei õnnestunud meil üksi võte, isegi need vähesed mitte, mis meil selged on. Seda, et liikumiselt lamamineku kiirkursus halli ukse taga püsivaid tulemusi ei anna, võis ju eeldada .) Mille eest meile umbes 50 punkti, ma küll aru ei saa. Markoga sõlmis Mia vaherahu, kui peale individuaalvõtteid toimus ligipääsetavuse kontroll. Nimelt ma avaldasi soovi tervitada lisaks kohtunikule ka liikumisjuhti ja minu palvele tuldi lahkelt vastu. Mia suureks üllatuseks selgus, et Marko on täiesti ohutu :)
Teisel rajal paraku lõppes koerajuhil ajupotentsiaal. Esmalt jäin ma stardis mõtleme, mida arvab mu koer kohtunikust selja taga, koer ei oleks midagi arvanud, tema tahtis rajale saada, aga paraku näen ma ise maailma pürenee lambakoera silmade läbi. Seega lagunesin mina juba stardis koost, hetkeks kogusin end, aga kui Mia loodetud kokkusurutud hüppe asemel kaugele edasi lendas tagasikeeramise asemel, siis oli minul rada totaalselt meelest läinud, sellist musta auku ei mäeleta enam ammu. Kui juba A0 rajad meeles ei seisa, no comments! Aga Mia oli ülitubli, lendas vaatamata segadusesse sattunud koerajuhile. Videolt see olukord nii jube ei näegi välja, endal oli mul tunne, et seisin umbes minut keset platsi ja ootasin ilmutust kuhu poole liikuma hakata.
Järgmisena oli päevakavas mitteametlik SK võistlus, mille korraldas Tubli Tako hallis ja mille tulu läheb Eesti SK võistkonna osalemise toetamiseks SK MM-l. Juba seetõttu pidasin kindlasti plaani osaleda. Viimane trenn enne SK võistlust oli aga täielik katastroof, Mia oli üliagar nuuskima ja ei mäletanud sellist asja nagu liikumiselt lamama minek enam hoopiski, lisaks ennetas kõikvõimalikke käske. Peale agilityvõistlust mõtlesin, kas minna kohale või ei, lõpuks mõtlesin, et lähen, ega võistlus nagunii enam kehvemini ei saa minna kui treening. Aga eksisin, sai veel tükk maad hullemini minna. Trennis kamandab meid liikumisjuhina treener Anne, aga seekord oli platsil mehemürakas, Mia hakkas kohe kahtlustama, et sellist tüüpi oma seljataha küll ei saa lasta ja vastavalt sellele ka käitus. Isegi siis kui Marko tagasihoidlikult platsi servas seisis, oli tema olemasolu liig mis liig. Seega ei õnnestunud meil üksi võte, isegi need vähesed mitte, mis meil selged on. Seda, et liikumiselt lamamineku kiirkursus halli ukse taga püsivaid tulemusi ei anna, võis ju eeldada .) Mille eest meile umbes 50 punkti, ma küll aru ei saa. Markoga sõlmis Mia vaherahu, kui peale individuaalvõtteid toimus ligipääsetavuse kontroll. Nimelt ma avaldasi soovi tervitada lisaks kohtunikule ka liikumisjuhti ja minu palvele tuldi lahkelt vastu. Mia suureks üllatuseks selgus, et Marko on täiesti ohutu :)
No comments:
Post a Comment