Prantslane kohtab prantslast

Üle hulga aja oli meil agilityvaba nädalavahetus, kaks päikeselist päeva Eesti Võitja näitusel tekitasid värskeõhumürgituse ja parmupäevituse.
Mia oli turistkoerana näitusel kaasas, welshide näitamisest vabal ajal üritasime pisut näitusetrenni teha, et valmistuda juuli lõpus toimuvaks Prantsuse karjakoerte erinäituseks. Kataloogist olin tuvastanud, et näitusel on osalemas ka üks pürr, kes on pärit Prantsusmaalt! Nii kauge külalise tahtsin kindlasti oma silmaga üle vaadata ja seega tegin asja karjakoerte ringi juurde, kus muide ka mitmed meile tuttavad koerad endast kohtunikule head muljet püüdsid jätta. Prantsuse pürr osutus isaseks mustaks veterankoeraks, kelle 11 aastast vanust ei paistnud küll kusagilt välja. Tegu oli nii Euroopa kui maailmavõitja näitustel tiitleid võitnud koeraga, kes kunagi olnud ka Prantsusmaa agility tipptegijate hulgas, samuti tubli lambakarjatamises ja praegugi noortele karjakoertele ameti õpetamises asendamatu. Tema omanik on olnud pürenee lambakoerte kasvataja, kes praeguks on vahetanud tõugu ja tegeleb pumide aretusega. Näituselt lahkudes kohtasin sama härrat uuesti väga ootamatult- vanast spordihallist möödudes tuiskas minu suunas järsku 3 musta koera, kelle seas ma esimese ehmatusega pürri ära ei tundnudki! Prantslane pakkis seal oma sõiduvahendit kokku- nimelt peremees ja tema 3 koera ( lisaks pürrile olid tal kaasas ka 2 pumi) olid reisinud Eestisse umbes 30 aastat vana roosa VW tranduletiga, mis on neile nii öömajaks kui liiklusvahendiks. Seekord jätkus meil pürrijuttu veelgi kauemaks, loodetavasti on see seltskond nüüdseks turvaliselt koju (mis muideks asub 40 km. kaugusel selle aasta agility MM toimumise kohast) jõudnud.

Tuhala ralli

Osalesime teist korda elus A0 hüpperajal. Mia on suviseid agilityplatse näinud ainult niipalju kui ta võistlustel turistina kaasa on hänginud, seega tuginedes Muraste SK kogemusele, oli karta, et võistlus kulgeb ümbruskonna valvsa jälgimise tähe all. Õnneks aga nii ei läinud, juba stardis püsis Mia ilusasti keskendunult, (vajades küll väikest meeldetuletust mitte maad nuuskida) ja loa saanuna lendas pikkushüppele, tunnelisse, müürile ja siis uuesti starditõkkele tagasi. No sinna ta pidigi jooksma, sest mina imetlesin oma äkitselt kiireks muutunud torpeedokoera ja ei teinud midagi, et teda viia parempoolsele tõkkele. Aga sellisest diskvallist on tunduvalt rohkem rõõmu kui puhtalt sooritatud sörkjooksust, nii et olen ülimalt rahul. Videolt avastasin veel, et tegelikult jätsime veel ühe tõkke vahele, olin ise tõkkele liiga ligidal ja surusin Mia tõkkest mööda.
Tunduski juba, et Mia kiiremad liigutused jäävadki top secretiks, mida võõraste silmade eest tuleb kiivalt varjata, aga viimane sooritus annab küll lootust, et Miast siiski asja saab.
Pärast võistlust tegime veel mõnusa jalutuskäigu, kus Mial õnnestus Borka meelitada end taga ajama.
https://picasaweb.google.com/lh/photo/XZZqfIjGhtBbi23N2DERFA?feat=email
Tuhat tänu Ruudi perenaisele video eest. Ja õnnitlused kogu Ruudi teamile pjedestaalikoha puhul :-)

Tunnelite karikasarja I etapp

Täna sai peetud suvise karikasarja esimene etapp, mis toimus meie koduhallis. Minule isiklikult tundus, et tegu on pigem mingi peoga, selle feelingu tekitasid hallis kõlanud MM-dest pähe kulunud fännilood. Peomeeleolu tekkis tegelikult juba eelmisel õhtul trennis, kui heliproovi sai tehtud :-)
Kahjuks Mia minu ülevat meeleolu ei jaganud, ta oli ikka rahvamassist üksjagu sabinas, maiust küll võttis ja oli ka kontaktne, aga silmad käisid hirmunult ringi. Seega kukkus meie jooks välja jällegi käsipidur peal. Lahtisest koerast, kes eelmisel õhtul poole halli pealt tunnelitesse lendas- tihtilugu küll valedesse (mille eest ma teda loomulikult usinasti premeerisin, ei ole ju koer süüdi, kui juht on tropp)- ei olnud midagi järgi. Võistluse eesmärgiks seadsin saada vähemalt üks ilus kiire disklaff, mis jäi paraku täitmata, välja tuli kaks puhast rada sörkjooksu tempos :-(
Aga rahule võib siiski jääda sellega, et vaatamata hirmudele ja raja kõrvale piilumisele Mia siiski soostus jooksma. Nähes tema ärevust enne starti, otsustasin, et ei mingit istuma jätmist, ainult koos koeraga minek, ilmselt see oli õige otsus.
Ometigi oli see vahva päev, väga palju oli kiireid, motiveeritud koeri erinevatest tõugudest ja ka kõik mu õpilased tegid ilusaid jookse. Kohtunik oli teinud väha koerasõbralikud rajad, mis tõmbasid mõnusasti kiiruse üles ka nendel koertel, kes kohe mootorit käima ei saanud.
Tänud Piretile teise raja muuvi eest, loodetavasti varsti saabub redigeerimiselt ka esimese jooksu video :-)
Teise jooksu video nüüd olemas.

Lumi läinud

Talve viimastel hingetõmmetel kujunes Mia rituaaliks jalutuskäikudel püherdada järjest väiksemateks muutuvates lumelaikudes ennastunustavalt, peale suuremat jooksutuuri oli seal väga mõnus end jahutada. Mõtisklesin juba siis, mis saab küll mõne päeva pärast kui neid lumelaike enam olemas pole. Tõehetk on nüüd käes, lumelaikudest on saanud veeloigud ja sinna sisse hüpata saab endiselt, no püherdama just ei pea, aga korraks lamama viskamine toimib ka sama hästi :-)

Pildidl ongi Mia saabumas äsjasest vesijahutusest. Kahjuks veepiiskade vikerkaar pildile ei jäänud.

Asjalikemast asjadest niipalu, et 08.mail lähme osalema SK mitteametlikule võistlusele debüütklassi, mis on muidugi suur avantüür, sest treeninud oleme ainult halli kaitsvate seinte vahel, aga ega siis midagi, kaks nädalat on veel aega harjutada erinevates kohtades ja loodetavasti aitab ka see ka mudalaisal omanikul end siiski kuidagi kokku võtta. Õnneks õppis Mia lõpuks ka vahet tegema sõnadel maha ja lama, siiamaani pakkus ta neist emba-kumba kui oli vaja liikumiselt peatuda. Vähemalt toetame oma osalemisega SK MM meeskonda :-) Ja loomulikult on meil plaanis ka Tunnelite esimene etapp- tore võistlus just meiesugustele algajatele agilitysõpradele.

Debüüt A0-s

Veebruaris jäi meil plaanitud osalemine hüpperajal alanud jooksuaja tõttu ära, nüüd avanes siis uus võimalus. Arvestades kui kontaktivabaks muutus Mia Jaakko trennis kui oli vaja stardis püsida, siis ei olnud midagi kerget loota. Mõtlesin välja tegevusplaani- võtsin Mial rihma ära ja viisin ta käskluse all starti, õnneks see toimis väga hästi ja nii ei olnud mingeid probleeme keskendumisega. Jooksime raja läbi, Mia ei lülitanud küll just sisse oma kiireimat käiku, aga väga hull ka ei olnud, lihtsal tunnelite- tõkete jooksurajal tuli kiiruseks 4,96 m/s! Video peal ei paista sellist kiirust küll kusagilt. Tihedas konkurentsis saavutasime 4.koha, esikohale kaotus 0,34s ja kolmandale 0,07s! Olen Miaga väga rahul :-)

Järgmisel päeval kohtunik Lena Dimitritsenko käe all treenides mainis koolitaja, et Mia kiirus oli trennis tunduvalt parem, võistlusrajal ta lihtsalt keksis nii nagu poleks kindel, kuhu minna. Ühtlasi loeti ka koerajuhile sõnad peale, et mingi elementaarne koordinatsioon tuleb endale kuidagi siiski tekitada, lohtuseks öeldi, et ega autot ka ei hakata juhtima kohe kiirusel 100km. tunnis. Aga Mia on tubli, enesekindlus kasvab, kitsukeses hallis võistluse pealtvaatajate vahel tulid kodused trikid välja ning samuti kohale jäämine inimeste vahel.
Aitäh Liviale video eest. 

Mia 1,5 aastat vana!

Pean oma häbiks tunnistama, et unustasin Mia tähtpäeva täiesti ära- nimelt sai Mia 30.märtsil poolteist aastast vanaks. Täiesti koer juba, ei saa midagi öelda. Agilitykoera jaoks võiks olla 1,5 aastat vägagi oluline number, sest alates sellest vanusest on lubatud osaleda ametlikel võistlustel.
Meist on aga ametlikud võistlused kaugemal kui kuu- pidasin siinkohal silmas kollast kera taevas, mitte maikuud mis teab mis kaugel enam polegi.
Ei oska isegi prognoosida, kui kaua võib minna aega kontaktpindade õppimisega. Eelmisel nädalavahetusel oli meil täiest ajalooline päev- Mia läbis esimest korda poomi, mõistagi mitte päris kõrgusel, vaid madalamat. Õnneks on meie hallis võimalus kasutada poomi, mida saab allapoole lasta.  Katsed olid ilusad, aga selge on see, et meeletu hulk tööd ootab ees. Slaalomi õppimine püstkoja meetodil, kus pulgad moodustavad püstkoja sarnase koridori, mis sunnib koera pead alla suruma ja nö. sukelduma pulkade alla, läheb meil päris edukalt. Viimane katsetus oli peaaegu kokkulükatud pulkadega ja väga ilus ning samuti kiire. Selle üle on küll väga hea meel, sest meil on olnud ka mitu tagasilööki, kus Mia peale ülesande raskemaks tegemist muutub väga aeglaseks ja ebakindlaks.
SK-s on meil väiksed edusammud olemas, surnud seisust sai üle liikumiselt seisma jäämine, kõrvalkõnni ajal kipub Mia pisut ette tormama, seda asja oleks vaja targetiga parandada.  Kõige suurem vaenlane meie treeningutele ongi aja puudumine :-( 

Unistuste laupäev

Usun, et täna oli küll Mia unistuste laupäev. Hommikul läksin suuskade ja koertega Stromkale, suusatasime mööda merejääd Kakumäeni ja tagasi ning seejärel tegime veel ringi metsas suusarajal. Oli küll pisut tuuline, aga see-eest polnud kuigi külm ja päikegi tuli välja. Paraku selgus aga kodu tagasi jõudes, et korteri võtmeid paraku meil enam kaasas ei ole. Mis muud kui tagasi ja sama ringi uuesti läbima. Püüdsin mõelda, mis kohtades ma midagi taskust võtsin ja sellest oligi abi. Koerte ranna ligidal, kus kohtusime anomaalse jack russeliga ja seetõttu Setut rihmastasin, võtmed merejääl vedelesidki.
Ent mis selles russelis siis nii anomaalset oli- märkasin, et juba eemalt, et jalutajal on kaasas loom, kes orava kiirusega sööstab puu otsa, lausa puu latva võiks öelda, vähemalt 4 meetri kõrgusele. Puu oli küll pisut maa poole kaldu vormitud meretuulte mõjul, aga sellele vaatamata oli see täiesti vapustav vaatepilt.
Kahjuks ei saanud me koos Setuga minna seltskondlikku vestlust arendama orav-koera peremees-inimesega. Võtmete vahejuhtumi tõttu veetsime sportliku tegevusega aega peaaegu 2 tundi, mille vastu koertel ega mul endalgi loomulikult midagi polnud.
Pealelõunal tegime Miaga väikse trenni slaalomi ja poomi teemal, ühtlasi oli võimalik harjutada koos uute koerte ja inimestega, kuna seltskond oli pisut erinev sellest, kellega me igapäevastes trennides kokku puutume. Ja peale trenni veel üks tunnine jalutuskäik Mõigu kanali ääres koos sõber Borkaga ja väärika vanaproua Freyaga- mida veel võiks üks koerahing tahta. Ainult väikest tubast õhtust SK trenni, aga selle korraldame veel ka ära :-)
Pilt pärineb möödunud nädalavahetuselt, mis läks täiesti rappa- Pääsküla rappa nimelt.