Aasta viimane võistlus Tartus

Aasta viimane ametlik võistlus Tartus, trenni mõttes otsustasin osaleda ja see oli väga õige otsus, rajad olid huvitavad ning kardetud liivapinnas oli vägagi normaalseks kastetud. Stardieelne koera soojendamine ja võistluseks ettevalmistus sujus ideaalselt. Suurüllatus tuli esimeselt agilityrajalt, olin poomilt slaalomisse minekut pidanud lootusetuks, aga slaalomile saime pihta ja kohtunik kontaktiviga ka ei näidanud. Puhas rada ja võit! Nii tuli oma sõnu süüa, peale eelmise võistluse hüpparaja võitu lubasin, et midagi sellist niipea ei juhtu. Ausalt öeldes on muidugi minu ja Mia koostöö alles täies alguses ja tegelikult oli ka sel rajal kaks sellist kohta, kus Mial veel üsna mitu hetke peale maandumist ei olnud õrna aimugi, mis on järgmine takistus. Nii et kaarte optimiseerimisega on meil veel väga palju reservi.
Ka teine agilityrada oli meil kaunistatud suurte kaartega, kuid põhimõtteliselt veatu kuni eel-eelviimase takistuseni. Mia tuli slaalomist välja kui ma mõtlesin ees ootavale poomile ja ilmselt keerasin ka oma pead ses suunas. Sellest rajalt tänu 2 korda tehtud slaalomile lisaks viiekale ka ajaviga ja neljas koht.
Hüpperada oli väga huvitav ja sisaldas meie viimastes trennides harjutatud tõketest mööda juhtimist. Juhtisingi edukalt mööda, kuid paraku liiga palju ja meil jäi vahele mitte üks, vaid kaks tõket ning miskipärast potsasin ma ka tagumikuga pehmesse liiva.
Mia etteaste Tartus oli puhas rõõm, keskendumine väga hea ja ei mingit põdemist võõra koha tõttu.
Maikuus seinaääri mööda hiiliva koeraga võistlemist alustades ei oleks küll ette kujutanud, et hooaja lõpuks olema ühe sammu kaugusel agility tshempioni tiitlist.
Mia teise ja kolmana raja eest tänud Kristinale ja Piretile
http://www.youtube.com/watch?v=8l-i2TNfZ3o&feature=youtu.be
http://www.youtube.com/watch?v=tc4i7xk687A&feature=youtu.be

Saarlaste võistlused Harjumaal

Kindel plaan nädalavahetus Hiiumaal veeta läks vett vedama ja nii õnnestus asendada haigestunud võistlejat Saarlaste Agilityklubi võistlusel meie koduhallis. A2 rajad tundusid vägagi nurgelised ja poomi peale minek ühel rajal suisa kriminaalne, mis lõi eelhäälestuse, et ega A3-ski mingit hõlbuelu oodata ei ole. Aga eks me ikka eelkõige ise tegime oma elu raskeks, Mia stardis istumine ei õnnestunud mitte sugugi, esimese raja esimesed 5 tõket saime küll tehtud, kuid siis lõppes teekond vales tunneliaugus põhjusel, et ma ei suutnud otsustada kas valsin või teen tagantlõikamise. Järgnes poomilt kukkumine, õnneks madalalt, Miat ma enam poomile ei saatnud, vaid jätkasin rada, järgnes möödajooks kiigest, kõike jama täpselt ei mäletagi, mida me seal tegime.
Teisel rajal proovisin starti minna rihmata kontaktse koeraga, saime küll lähtepunkti, kuid ikkagi oli tegelasel vaja minna ajamõõtja peale haukuma. Kardetud valesse tunneliauku Mia suunduski. Jällegi oli rajal rohkem jama kui ühe diskvalli jaoks vaja on.
Hüpperada tundus veidralt lihtne ja küsisin igaks juhule treenerilt üle, kas mul on midagi olulist arvestamata jäänud. Õnneks siiski ei olnud ja jooksime puhta raja. Ehkki ka siin olid omad komistuskivid, videolt selgus, kuhu jäi Mia peale 10-ndat takistust- nimelt oli tal vaja haukuda mehe peale, kes starti jäänud rihma maast ära võttis. Ka slaalomile eelnendud tõkkel tekkis meil suur kaar, oleksin vabalt võinud käe ära vahetada, aega selleks oli, aga jäin siiski varem tehtud plaani juurde. Väike hirmukoht oli eelviimane tõke peale tunnelit, Mia jooksid nii kaugele välja, et oleks vabalt võinud mööda minna tõkkest. Õnneks see oli ainult oleks ja nii saime oma esimese puhta raja A3-s, selgus ,et ka esikoha, üldse oli see meie teine diskvallita lõppenud jooks A3-s. Aitäh Janele ja Monikale video eest.

Laias laastus peale 2,5 aastat kestnud sõnakuulelikkuse treeninguid osalesime esmakordselt ametlikul SK võistlusel. Vaatamata meie tublile treenerile Annele, on Mia ja minu koostöö aega võtnud, muidugi tuleb tõdeda, et ega ma kõige usinam treenija pole olnud ja motivatsiooni leidmine Sk treeninguteks on üksjagu raske. Nüüd on Mia aga igas mõttes arenenud, julgust on lihvitud meil ja mujal ja nii lõpuks jõudsime sinnamaani, et oli vähemalt mingi võimalus püsilamamisega hakkama saada. Seda võtet pelgasingi kõige rohkem.  Enne platsile pääsemist pidas kohtunik muide vajalikuks kõigile koertele saba alla ronida, seda lisaks tavalisele ligipääsetavuse kontrollile. Ligipääsetavuseks lähenes kohtunik peaaegu seljatagant. Mia oli ülitubli, võibolla aitas kaasa, et üks koer enne meid ütlesin Miale, et tüüp küll käitub imelikult, aga ohtlik ei ole ;-) Ilmselt siis Mia usaldas mind ja ligipääsetavuse eest saime lausa 9 punkti.   Kardetud püsilamamine õnnestus  hästi, Mia püsis nõutud 2 minutit kui paraku soovitud lõug maas asendit ei teinud.  Kohtunik andis lausa 10 punkti.
Ei tea, kas peale õnnestunud lamamist tekkis pingelang, et edasine on lausa käkitegu või mis, aga individuaalvõtted ei tulnud meil üldse välja. Rihmaga kõrvalkõnd oli ligadi logadi ja eriti jätsid soovida kõrvalasendid. Sellele vaatamata hinnati meid 8,5 punktiga.
Rihmaga kõrvalkõnd oli pisut parem, punkte anti lausa 9, aga Mia on kindlasti palju paremaks võimeline.
Lamama minek liikumiselt, see asi on Mial nüüd ilusasti käpas, lamama läks ilusti, kuid siis oli vaja hakata oma sabaalust lakkuma, selle võtte eest 5.
Juurdekutsumine võiks ka olla meie leivanumber, paraku juhtus seekord nii, et Mia ennetas käsku. Ma ei tea, kuidas sellist asja võiks hinnata, selle võistluse kohtunik andis 7. Ise arvan, et tavalisest suurem kaugus minu ja Mia vahel põhjustas varastamise.
Seisma minek liikumiselt, mis seal täpselt oli, ei mäletagi, vist Mia liigutas enda kui tagasi tulin, 8 punkti.
Takistuse ületamine 7 punkti, Mia läks suhteliselt takistuse külje peale ja liigutas peale seisa käsku.
Üldmulje 8, kokku 161 ja napilt I järk ning 6 koht. Individuaalvõtted olid küll pettumus, ei saagi aru kuidas nn.koduplatsil on raskem võistelda kui TSKK võõral väliplatsil. Igal juhul on meil esimene sissekanne võistlusraamatus olemas!

Kas me ei hakka mitte ühte nägu minema? Foto Kristina Grau

SK mitteametlik võistlus

Mia ja minu senised etteasted SK vallas on olnud vägagi ilmetud, näiteks püsilamamine pole meil ühelgi mitteametlikul võistlustel veel kordagi õnnestunud. Viimasest ebaõnnestunud katsetusest on juba üksjagu möödas, mitu viimast nädalat olen tööd teinud vahepeal lootusetult sassi läinud liikumiselt lama ja seisa käskudega. Mia pisikesse peakesse mahub vaid üks asi ja kui esimesel korral ei õnnestu, siis pakub ta rõõmsalt variant B välja.
Võistlus toimus võõral platsil ja meile väga sobivalt alg kõigeas asi individuaalvõtetega.Osalejad oli algklassis 14 ja meie olime ühed viimastest. Kaasvõistlejate jälgimine tegi lausa kadedaks, nii palju oli ilusaid ja innukaid sooritusi.
Võtete eest teenisime järgnevad punktid:
kõrvalkõnd rihmas 9 punkti
kõrvalkõnd rihmata 9,5 punkti
Punktid olid küll kõrged, aga kõrvlakõnd on Mia lemmik ja tegelikult seda saaksime veel paremini teha, aga võõra platsi kohta peab muidugi rahul olema. Rihmata kõrvalkõnd tuli paremini välja, ilmselt kohanesime ümbrusega. Skeem oli üsnagi pikk, vähemalt mulle tundus nii.
Lamama minek liikumise pealt 9,5 punkti
Liikumiselt seisma jäämine 9,5 punkti, vähemalt täna need asjad sassi ei läinud :D
Juuredetulek 9,5 , see on meie viimase aja suurim mure, kuna treenisime järjekindlalt lõug maas lamamist, siis Mia pakub nüüd istumise asemel lõug maas lamamist lootes sellega Suurt Vorsti teenida.
Täna õnnestus, ei läinudki lamama!
Komistuskiviks sai aga seekord tõke, agilitykoer juba tõkke taha seisma ei jää, siuh-sauh jõudis Mia teha 3 hüpet üle tõkke ja aru saades, et vist läks valesti, üritas tagumisi jalgu tõkkele sättida :-)
Selle võtte eest seega 0.
Juurdepääsetavus 9,5
Grupis lamamine 9, ehkki Mia ei suutnud lõug maas asendit hoida ja pärast ennetas kõrvalkäsku, olen temaga siiski ülimalt rahul. Vaatamata sellele, et Mia kõrval lamanud koera käis koerajuht korrigeerimas, jäi Mia siiski oma kohale.   Kes Miaga lähemalt tuttavad, saavad aru, kui suur asi see on. Ilmselt aitas edukale sooritusele kaasa meie enne püsilamamist tehtud kokkulepe, näitasin Miale suurt suitsukeele tükki ja lubasin, et kui ära lamab, siis on keel tema. Mia teeniski oma keele ausalt välja.
Kokku saime 169 punkti ja seitsmenda koha 1 järguga. Lubatud oli ka koera premeerimine võtete vahel, Mia meeleolu püsis koguaeg väga hea ja nii ma seda võimalust ei kasutanud. Mine tea, järsku saame kunagi siiski tehtud ka oma ametlike võistluste debüüdi.

Esimesed võistlused TAKO uues hallis

Vana tõde on, et võistlusi korraldades ei tasu eriti loota isiklikke sportlikke suursaavutusi. Tegelikult on meil praeguseks kokku saanud niivõrd suurepärane korraldusmeeskond, et võin rahumeeli ise võistlusele keskenduda teades, et neid inimesi võib 100% usaldada.
Mia sai seekord nautida koduhalli toetavaid seinu, lisaks vaimustas teda esmakordselt avanenud suur plats, trenni teeme ju poolel platsil ja nii vähemalt esimesel päeval meenutasid meie jooksud võistlust kui palju erinevaid takistusi jõuab pürenee lambakoer võtta umbes 40 sekundiga. Ei pea lisamagi, et uuel kiirusel olid jooksukontaktidest järgi riismed. Ainuke asi, millega rahul võiks olla, oligi kiirus ja Mia entusiasm, vast ka slaalomid olid meil esmakordselt võistlusolukorras nii kindlad. Seega laupäevast päevast tuli veel 3 diskvalli meie kollektsiooni juurde. Pühapäeval oli tahe suur saada esimene tulemus A3-s, paraku esimesel rajal jällegi dikvall- vale tunneliauk.

Viimasel selle päeva rajal juhtus aga ime ja esimene tulemus (peale A3 jõudmist saime 10 järjestikkust diskvalli) saigi tehtud. Ka sellel rajal oli kõige suuremaks riskikohas tunnel, otsustasin suurele kaarele seekord vilistada ja saatsin koera pika käega otse üle hüppe, siis korjasin ta valsiga teisele käele ja suunasin õigesse tunneliauku. Saime küll poomikontakti vea ja samuti kiigele tuli Mia sellise lennuga, et ma karjusin talle käsu liiga vara, Mia peatuski ja hüppas maha, kohtunik näitas vea ära. Raja lõpus olev tunnelite rägastik õnnestus veatult läbida, esimene tulemus oli käes! Tõsi küll, 10 karistuspunkti ja 7.koht pole küll teab mis tippsaavutus, kuid kui juba Mia jookseb, siis küll ka muud asjad ajapikku tulevad! Loomulikult suur osa meie diskvallides on ka selles, et Mia sammupikkus on oluliselt pikem kui Lillel, pigem kisub see juba sinna maksikoerte poole. Vähemalt sel võistlusel vaatasin küll, et lõksud kuhu Mia sattus, olid valdavalt samad, mis püüdsid kinni maksikoeri. Trennitalv on ees :D

Mia ja lambad

Oma senises elus on Mia lammastega kokku puutunud kahel korral, esimesel neist sai 7 kuune Mia lõastatuna Jaani talus lambaid taga ajada ja teisesel korral osalesime Soomes pürride tõuühingu korraldatud karjatamiskoolitus. Mõlemal korral oli selge, et Mial lammaste vastu huvi on, aga mida siis edasi peale hakata, ei selgunudki. Mia Soomes elaval isal Ursusel on lausa karjatamise katsegi sooritatud. Nii olin enda jaoks otsuse teinud, et rohkem me karjatamisega ei tegele. Kui aga selgus, et Eestisse on tulemas  Maeglin kennelnime all borderkollisid kasvatav Raf Dewinter, siis otsustasin siiski teha kolmanda katse ja olin selle nimel nõus loobuma isegi agility võistlusel osalemast.
Raf osutus ütlemata särasilmseks papiks, kellest õhkus teadmisi ja eruditsiooni. Koolitus algas tunnise teoreetilise loenguga, kus selgitati lammaste liigutamise põhimõtteid punktist A punkti B, tsoone lammaste ümber ja erinevaid harjutusi. Sama loeng toimus nii laupäeval kui pühapäeval, aga olen väga rahul, et kuulasin mõlemal korral . Laupäevased praktilised harjutused olid silmaringi avardanud ja see andis pühapäevasele loengule hoopis teise võtme, seda enam, et mõni asi oli pühapäevasele loengul uus, või ei saanud ma sellest laupäeval lihtsalt aru...
Aedikusse lammaste juurde minnes oli Mia valmis kohe lambaid jooksutama. Paraku aga ei suutnud me kuidagi saavutada kella 12 asendit, kus koer on postitsioonis 12  ja ajab lambad kella 6 positsioonis olevale händleri poole. Lambaid kimbutada meeldis Miale küll, paraku peab aga karjakoer töötama karja tempos ja piisavalt kaugel lammastest. Kui Raf otsustas Miale tutvustada karjasekeppi, siis see osutus paraku liiga hirmsaks atribuudiks. Nii tõdeski meie koolitaja, et Mia lihtsalt mängib lammastega, kuid tal puudub vähimgi kavatsus neid minu juurde kokku ajada. Ja muidugi pean tõdema, et mul endal puudus vähimgi ettekujutus, kuidas juhtida eelkõige ennast, siis koera ja kolmandaks veel hallata lambaid. Kui imelihtne on agility, kus takistused seisavad paigal ja kohtunik käitub ka suht etteaimatavalt, hakkama peab saama vaid iseenda ja koeraga!
Koolitusel osalejate seltskond oli kirev, alates minusugustest linnavurledest kuni 500 lammast omava ürgnaiseni, kes kahe borderi koolituse kõrvalt suutis ohjata imikut ja väikelast ning samuti jäi silma, või õigupoolest kõrva koolitusguru, kes tutvustas kõrvalseisjatele oma meetodeid koerte lamama õpetamises. Oli võimalik jälgida ka noorborderi ortodoksset klikkertreenigut, loodan, et see sõna sai ikka õigesti kirja :D
Koolituse suurim elamus oli kindlasti Raf, mees vile ja piitsaga, keda võiks nimetada BC lausujaks. Raf taltsutas nii mõnegi looma, kes varem kippus lammastesse hambaid lööma ja laulev käsklus lie down sundis bordereid maha viskuma. Arvatavasti ma siiski edaspidi karjatamise koolitamisest loobun, kuid siiski oli see ääretult huvitav nädalavahetus, tänud Rafi maaletoojatele.
Siin ka üks Lea tehtud video Mia pühapäevasest lammastega kohtumisest. Lambad on ühed äärmiselt nutikad olevused lugema koerte kehakeelt. Nii saavad nad kohe aru, milline koer on nõrk. Laupäeval otsustasid lambad äkitselt, et nüüd aitab ja nad enam Mia eest ära ei jookse ja nii jäigi.

Luige võistlused

Treeningu mõttes sai Mia regatud ka Luige võistlustele, loomulikult ikkagi väikese lootusega sooritada esimene tulemus A3`s. Paraku seekord veel nii ei läinud. Isegi kui me vigu ei saaks, ei ole me paraku suurte kaarte tõttu veel üldsegi mitte tõsiselt võetavad konkurendid meie midi koerte raudvarale.