Tako mitteametlikud võistlused 26.11

Olen seekordse etteastega väga rahul, Mia keskendus hästi, ei õiendanud stardis, ei haukunud rajaabilisi ja jooksis ka kiiremini kui kunagi varem. Protokollis seisab meil küll 2 korda DSQ, aga need diskvallid võin puhtalt enda arvele kirjutada. Esimesel rajal ei arvestanud õigesti kiirust, kui ruttu võiks üks koer lühikesest sirgest tunnelist välja tuisata, teisel rajal saatsin koera selgelt tõkke taha.
Esimene rada http://youtu.be/D4ecC6kfteE
Teine rada http://youtu.be/5z_-C0YFlbU
Mia oli ülitubli ja laupäeval lähme proovima, kuidas meile istub võõras kohas ja esmakordselt liival jooksmine.

Nädalavahetus Hiiumaal



Sääre tirbil





Kas keegi on öelnud, et oktoober pole sobiv supluskuu?



RMK Kapasto metsaonn oli end väga hästi ära peitnud, leidsime selle teisel katsel.



Onni räästas olid ristatud sääreluud...


 

ja ukse kohal olid põdra?sarved

Ehkki koju olid jäänud tikud ja süütevedelik osutus sulaselgeks veeks, ei jäänud tuli süütamata ja vorstid grillimata



Koerus

Start    Foto Team Jasper

Tegelikult on kõiges süüdi Maria, kes Koeruse kiitis vastupandamatuks ürituseks. Ja tegelikult oli tal täiesti õigus. Kuna mina ussisõnu ei tunne ja oktoobrikuus võib olla kindel, et roomajad ilusasti tuttu läinud, siis julgesin end regada.
Mia, kes nädalapäevad kodus igavlenud, lihtsalt põleb tegutsemistahtest. Muide, vahetult enne minu ärasõitu rasvatas Mia end kenasti talveks sisse Paljassaare poolsaarel vedelenud surnud hülgel. Nädalaga oli rääsunud rasva hais lahtunud, ent siiski aimatav. Esimese kahe aasta jooksul ei ole Mial veel pesupäeva olnud, järsku peaks seda siiski kaaluma?
Tagasi tulles Koeruse juurde- võistlejate raja pikkus pidi olema ca 3 km, mida pidasin endale igati jõukohaseks läbi sörkida. Orienteerumisoskust olen arendanud valdavalt linnatingimustes, näiteks viimati leidsin Brüsseli ligidalt 3 ostukeskust nagu niuhti, seega julgesin eeldada, et ka metsa hätta ei jää. Aga võta näpust, sellist sigrimigri kaarti, kus sinine ei olnud vesi ja roheline mets, tänavanimed olid täiesti panemata ning mis üldse oli täis arusaamatuid kriipsukesi ja joonekesi, kuid puudus mõõtkava ja legend, ei olnud ma küll enne näinud. Aga ju need kaardid siis sellised ongi, sest kaasvõistlejatel probleemi polnud :-) Aitäh abivalmis kohtunikele, kes mulle kaardi paar korda õigetpidi kätte keerasid!
Esimesest kontrollpunktist kihutasin ülbelt mööda, kuna hoiatus, et kõik punktid ei ole teps mitte võistlejate raja punktid, siis arvasin, et nii teeääres nähtaval olev koht on kindlasti kuulub kutsikate rajale.
Ülesanne punktis ei olnud meile sugugi lihtne. Koer tuli jätta istuma ja eemalduda teatud vahemaani ja siis juurde kutsuda, koera teekonnale olid seatud ahvatlused, mänguasjad ja ka toit. Ahvatlused Miale probleem ei olnud, küll aga ei soostunud ta minust maha jääma, ilmselt olid paar-kolm kohtunikku platsi servas Miale ehmatavad, sest tavaliselt ju inimesed metsaserval nii ei passi. Lõpuks saime siiski hakkama.
Teise punkti leidsime päris hõlpsasti üles, ülesanne seal ei olnud ka sugugi kerge, sisuliselt apporteerimine, kusjuures ese tuli visata üle koera pea. Esemeid tuua Miale meeldib, aga püsivus oodata käsku jätab veel soovida, kolmandal katsel saime siiski hakkama. Kolmanda punkti takistusrada oli ka jõukohane, aga siis läks asi täiesti käest ära. Edasi ma punkte enam õiges järjekorras ei leidnud ja aega oli ka niipalju kulunud, et arvasin, et korraldajad tahavad ju ka koju minna ning viisakam on metsast välja tulla. Trehvasime veel ühe kontrollpunktiga, kus pidi ära arvama enda ja koera kaalu, see ülesanne tuli meil kõige paremini välja, ülekaalumine tõestas, et eksisin vaid 100 grammiga. Pean Mia ees vabandama, et sellised toerdad punktid, kus koer sai ka midagi süüa- näiteks oli olnud võimalus oksarisu alt otsida maksa, jäid meil leidmata.
Tore päev ei olnud veel aga läbi, järgnes viineripüüdmise võistlus koertele, seal lubasin osaleda Setul, kes 2 meetri pealt püüdis edukalt viineri kinni.  Selleks, et aga võitjate hulka kuuluda, oleks pidanud rohkem riskima ja katsetama viskamist kaugema vahemaa tagant. Päev lõppes parimate autasustamisega, kus meie tuttav Jasper sai ka auhinnalisele kohale ja lisaks veel auhinna, kui kõige rohkem Koerusel osalenud Koer.
Tegelikult võiks minna järgmine kordki, ilmselt siis ikka hobirajale, sest seal võib kaardilugeja kaasa võtta.

Mia 2!

Proloog
Dornbirn, sept. 2009 Eesti agility fännid shoppamas hea valiku ja soodsate hindadega kingakaupluses
Tiina: Ma ei saa ju midagi osta, mul ei mahu kingad enam koju ära
Ester: Tead, Sul on hädasti vaja, et üks noor koer Su kingad üle käiks.

Mia ema Dori

Tegelikult oli selle keskustelu toimumise ajaks mul potentsiaalsele kingahävitajale juba silm peale pandud. Minu unistuste koer pidi olema pikakarvaline, liivakarva ja hea õnne korral ka midikasvu pürenee lambakoer. Kuna mu kindel soov oli kutsikaid enne lõpliku otsuse tegemist vaatamas käia, siis olin otsustanud Soome kasuks. Aprillis Helsinkis agility võistlustel nähtud pürenee lambakoera crazy pilk oli mind sedavõrd võlunud, et kui nüüd teada sain, et sama koer kutsikate ootel on, ei suutnud enam seda mõtet maha matta.

Mia 9 nädalat vana

Sündiski 2 emast kutsikat, külaskäik Soome Lea juurde jättis igati soodsa mulje ja kahest kutsikast väiksema arvas kasvataja mulle nii kasvu kui temperamendi poolest sobivaks, siis nii saigi otsus tehtud. Mia nimigi tekkis ise-enenest ja loomulikult. Aga kingi muide suurt ei hävinudki :-)
Kui mul juhtub pisut aega tekkima- raske küll ette kujutada, millistel asjaoludel see saaks juhtuda, siis püüaks edaspidi  kirjeldada oma esimest kahte aastat karjakoera omanikuna.



Mia peaaegu 2 aastat vana  Foto Livia Kask



A0 võistlused

Mis selle kõige kohta öelda- lühidalt öeldes esines jooksmise ilminguid. Protokoll kõneleb meie kohta 2xDSQ. Minu unelmate lendstarti ei olnud võimalik sooritada kummalgi rajal, seega tuli koer istuma jätta, mis meil välja ei tulnud. Mõlemal korral tuli Mia tõkkest mööda seda võtmata. Viimasel rajal oli muidugi puhtalt viga, et ma üldse koera kutsusin, oleks pidanud minema tagasi ja Mia õigesse asendisse istutama. Ja kui diskvalle antaks rajal rohkem kui üks, siis me oleks neid mitu saanud. Üldse oleks mul nüüd aeg hakata aru saama, et Mia sammu pikkus on oluliselt suurem kui mu varasematel koertel ja see nõuab juba hoopis teistsuguseid juhtimisvõtteid. Aga muidu oli tore, mõni rajalõik nägi välja juba natuke agility moodi:-)

Tunnelite karikasarja viimane etapp

Selleks hooajaks on siis tunnelitega ühel pool, Mia tegi erilise särata kaasa kõik etapid, tegi palju puhtaid radu, kuid paraku kõik lonkides. Viimane etapp toimus koduplatsil, aga sellest ei olnud palju abi, reede õhtuse trenniga võrreldes oli koer nagu ümber vahetatud. Ilmselt poleks ma esimese raja stardis üldse pidanud Miat sundima istuma selg inimeste poole, vaid õigem oleks olnud lendstart. Kuidagi ei saanud seda jooksu käima, vast ainult kaks sirget tunnelit lõpus lisasid pisut hoogu.
Teise raja start oli meile lihtsam, kedagi ei olnud seljataga ähvardamas ja tempo oli parem, seniks kuni Mia pilk jäi pidama rajaabilisele, sealt saime kirja tõrke ja peale mõningast pingsat põrnitsemist jätkasime teekonda siiski üpris lustlikult, rajaabiline nimelt ei hammustanud ega teinud ka muud koledat :-)

Viimaselt etapilt meile seega 20.koht.

Eelmisel nädalavahetuse hängis Mia Soomes ja vaatas kuidas päris agilitykoerad tegusid teevad. Soojendusplatsil oli võimalik proovida, kas Mia tunneb ära slaalomi (õnneks tundis) ja harjutada Sk-d samal ajal kui kõrval toimub agility võistlus. Kontakt polnud paha tegelikult :-) ja üldse oli Soomes tore olla.
Kui nüüd ei hakka lähipäevil Mia jooksukas, siis saame reedel end proovile panna A0 hüpperajal. 

Slaalom

Üks viimase aja edusamme on see, et Mia hakkas tegema slaalomit. Õpetamiseks kasutasin tunnelimeetodi nö. püstkoja alamvormi. Õppimise algusest on möödunud ca 1 aasta, kindlasti saaks ka kiiremini, kuna Mial motivatsiooni ja kiirust just ülearu palju polnud, siis me ei kiirustanud kuhugi. Selgeks saamine tuli kuidagi ootamatult ja jääb üle ainult kahetseda, et ma rohkem ei viitsinud filmida õppeprotsessi erinevaid staadiume. Muidugi on suur hulk tööd ees, et kinnistada erinevaid sisenemisi ja erinevaid keskkondi.

Osalesime Miaga Alen Marekovici koolitusel, nähes esimest rada, oleksin tahtnud tormata koju koera vahetama. Seda ma aga ei teinud ja tegelikult polnud põhjustki, Mia oleks hakkama saanud suurepäraselt, kui ma oleksin võtnud vaevaks õppida selgeks rohkem kui 4 esimest takistust. Miskipärast ma ei suutnudki sel päeval keskenduda ja ilmselt ainult seetõttu, et Alen oli mind nädalavahtusel näinud A3-s võistlemas, jäi küsimata küsimus, kas tegu on minu esimese agilitykoeraga :-) Mia nautis jooksu aga tõsiselt ja isegi meie tutikas slaalom tuli raja sees välja. Koolitus oli vahva ja motiveeriv, ehkki meie hoolega õpitud ``soome`` pöörded ei leidnud heakskiitu kui mõttetu fancy stuff :-)

Kontaktpindade rajal tegime ainult poomi, mille normaalkõrguses jooksmine on samuti uus asi. Välja tuli seegi :-) Alenilt sai Mia kiita, minu kommentaarile, et tegelikult on see koer üks suur jänespüks, vastas Alen Miat sasides, et Lal`lt või Tani`lt oleks ta juba ammu sellise tegevuse eest hambaid saanud ja et mul on tegelikult julge pürenee lambakoer.