SK mitteametlik võistlus

Mia ja minu senised etteasted SK vallas on olnud vägagi ilmetud, näiteks püsilamamine pole meil ühelgi mitteametlikul võistlustel veel kordagi õnnestunud. Viimasest ebaõnnestunud katsetusest on juba üksjagu möödas, mitu viimast nädalat olen tööd teinud vahepeal lootusetult sassi läinud liikumiselt lama ja seisa käskudega. Mia pisikesse peakesse mahub vaid üks asi ja kui esimesel korral ei õnnestu, siis pakub ta rõõmsalt variant B välja.
Võistlus toimus võõral platsil ja meile väga sobivalt alg kõigeas asi individuaalvõtetega.Osalejad oli algklassis 14 ja meie olime ühed viimastest. Kaasvõistlejate jälgimine tegi lausa kadedaks, nii palju oli ilusaid ja innukaid sooritusi.
Võtete eest teenisime järgnevad punktid:
kõrvalkõnd rihmas 9 punkti
kõrvalkõnd rihmata 9,5 punkti
Punktid olid küll kõrged, aga kõrvlakõnd on Mia lemmik ja tegelikult seda saaksime veel paremini teha, aga võõra platsi kohta peab muidugi rahul olema. Rihmata kõrvalkõnd tuli paremini välja, ilmselt kohanesime ümbrusega. Skeem oli üsnagi pikk, vähemalt mulle tundus nii.
Lamama minek liikumise pealt 9,5 punkti
Liikumiselt seisma jäämine 9,5 punkti, vähemalt täna need asjad sassi ei läinud :D
Juuredetulek 9,5 , see on meie viimase aja suurim mure, kuna treenisime järjekindlalt lõug maas lamamist, siis Mia pakub nüüd istumise asemel lõug maas lamamist lootes sellega Suurt Vorsti teenida.
Täna õnnestus, ei läinudki lamama!
Komistuskiviks sai aga seekord tõke, agilitykoer juba tõkke taha seisma ei jää, siuh-sauh jõudis Mia teha 3 hüpet üle tõkke ja aru saades, et vist läks valesti, üritas tagumisi jalgu tõkkele sättida :-)
Selle võtte eest seega 0.
Juurdepääsetavus 9,5
Grupis lamamine 9, ehkki Mia ei suutnud lõug maas asendit hoida ja pärast ennetas kõrvalkäsku, olen temaga siiski ülimalt rahul. Vaatamata sellele, et Mia kõrval lamanud koera käis koerajuht korrigeerimas, jäi Mia siiski oma kohale.   Kes Miaga lähemalt tuttavad, saavad aru, kui suur asi see on. Ilmselt aitas edukale sooritusele kaasa meie enne püsilamamist tehtud kokkulepe, näitasin Miale suurt suitsukeele tükki ja lubasin, et kui ära lamab, siis on keel tema. Mia teeniski oma keele ausalt välja.
Kokku saime 169 punkti ja seitsmenda koha 1 järguga. Lubatud oli ka koera premeerimine võtete vahel, Mia meeleolu püsis koguaeg väga hea ja nii ma seda võimalust ei kasutanud. Mine tea, järsku saame kunagi siiski tehtud ka oma ametlike võistluste debüüdi.

Esimesed võistlused TAKO uues hallis

Vana tõde on, et võistlusi korraldades ei tasu eriti loota isiklikke sportlikke suursaavutusi. Tegelikult on meil praeguseks kokku saanud niivõrd suurepärane korraldusmeeskond, et võin rahumeeli ise võistlusele keskenduda teades, et neid inimesi võib 100% usaldada.
Mia sai seekord nautida koduhalli toetavaid seinu, lisaks vaimustas teda esmakordselt avanenud suur plats, trenni teeme ju poolel platsil ja nii vähemalt esimesel päeval meenutasid meie jooksud võistlust kui palju erinevaid takistusi jõuab pürenee lambakoer võtta umbes 40 sekundiga. Ei pea lisamagi, et uuel kiirusel olid jooksukontaktidest järgi riismed. Ainuke asi, millega rahul võiks olla, oligi kiirus ja Mia entusiasm, vast ka slaalomid olid meil esmakordselt võistlusolukorras nii kindlad. Seega laupäevast päevast tuli veel 3 diskvalli meie kollektsiooni juurde. Pühapäeval oli tahe suur saada esimene tulemus A3-s, paraku esimesel rajal jällegi dikvall- vale tunneliauk.

Viimasel selle päeva rajal juhtus aga ime ja esimene tulemus (peale A3 jõudmist saime 10 järjestikkust diskvalli) saigi tehtud. Ka sellel rajal oli kõige suuremaks riskikohas tunnel, otsustasin suurele kaarele seekord vilistada ja saatsin koera pika käega otse üle hüppe, siis korjasin ta valsiga teisele käele ja suunasin õigesse tunneliauku. Saime küll poomikontakti vea ja samuti kiigele tuli Mia sellise lennuga, et ma karjusin talle käsu liiga vara, Mia peatuski ja hüppas maha, kohtunik näitas vea ära. Raja lõpus olev tunnelite rägastik õnnestus veatult läbida, esimene tulemus oli käes! Tõsi küll, 10 karistuspunkti ja 7.koht pole küll teab mis tippsaavutus, kuid kui juba Mia jookseb, siis küll ka muud asjad ajapikku tulevad! Loomulikult suur osa meie diskvallides on ka selles, et Mia sammupikkus on oluliselt pikem kui Lillel, pigem kisub see juba sinna maksikoerte poole. Vähemalt sel võistlusel vaatasin küll, et lõksud kuhu Mia sattus, olid valdavalt samad, mis püüdsid kinni maksikoeri. Trennitalv on ees :D

Mia ja lambad

Oma senises elus on Mia lammastega kokku puutunud kahel korral, esimesel neist sai 7 kuune Mia lõastatuna Jaani talus lambaid taga ajada ja teisesel korral osalesime Soomes pürride tõuühingu korraldatud karjatamiskoolitus. Mõlemal korral oli selge, et Mial lammaste vastu huvi on, aga mida siis edasi peale hakata, ei selgunudki. Mia Soomes elaval isal Ursusel on lausa karjatamise katsegi sooritatud. Nii olin enda jaoks otsuse teinud, et rohkem me karjatamisega ei tegele. Kui aga selgus, et Eestisse on tulemas  Maeglin kennelnime all borderkollisid kasvatav Raf Dewinter, siis otsustasin siiski teha kolmanda katse ja olin selle nimel nõus loobuma isegi agility võistlusel osalemast.
Raf osutus ütlemata särasilmseks papiks, kellest õhkus teadmisi ja eruditsiooni. Koolitus algas tunnise teoreetilise loenguga, kus selgitati lammaste liigutamise põhimõtteid punktist A punkti B, tsoone lammaste ümber ja erinevaid harjutusi. Sama loeng toimus nii laupäeval kui pühapäeval, aga olen väga rahul, et kuulasin mõlemal korral . Laupäevased praktilised harjutused olid silmaringi avardanud ja see andis pühapäevasele loengule hoopis teise võtme, seda enam, et mõni asi oli pühapäevasele loengul uus, või ei saanud ma sellest laupäeval lihtsalt aru...
Aedikusse lammaste juurde minnes oli Mia valmis kohe lambaid jooksutama. Paraku aga ei suutnud me kuidagi saavutada kella 12 asendit, kus koer on postitsioonis 12  ja ajab lambad kella 6 positsioonis olevale händleri poole. Lambaid kimbutada meeldis Miale küll, paraku peab aga karjakoer töötama karja tempos ja piisavalt kaugel lammastest. Kui Raf otsustas Miale tutvustada karjasekeppi, siis see osutus paraku liiga hirmsaks atribuudiks. Nii tõdeski meie koolitaja, et Mia lihtsalt mängib lammastega, kuid tal puudub vähimgi kavatsus neid minu juurde kokku ajada. Ja muidugi pean tõdema, et mul endal puudus vähimgi ettekujutus, kuidas juhtida eelkõige ennast, siis koera ja kolmandaks veel hallata lambaid. Kui imelihtne on agility, kus takistused seisavad paigal ja kohtunik käitub ka suht etteaimatavalt, hakkama peab saama vaid iseenda ja koeraga!
Koolitusel osalejate seltskond oli kirev, alates minusugustest linnavurledest kuni 500 lammast omava ürgnaiseni, kes kahe borderi koolituse kõrvalt suutis ohjata imikut ja väikelast ning samuti jäi silma, või õigupoolest kõrva koolitusguru, kes tutvustas kõrvalseisjatele oma meetodeid koerte lamama õpetamises. Oli võimalik jälgida ka noorborderi ortodoksset klikkertreenigut, loodan, et see sõna sai ikka õigesti kirja :D
Koolituse suurim elamus oli kindlasti Raf, mees vile ja piitsaga, keda võiks nimetada BC lausujaks. Raf taltsutas nii mõnegi looma, kes varem kippus lammastesse hambaid lööma ja laulev käsklus lie down sundis bordereid maha viskuma. Arvatavasti ma siiski edaspidi karjatamise koolitamisest loobun, kuid siiski oli see ääretult huvitav nädalavahetus, tänud Rafi maaletoojatele.
Siin ka üks Lea tehtud video Mia pühapäevasest lammastega kohtumisest. Lambad on ühed äärmiselt nutikad olevused lugema koerte kehakeelt. Nii saavad nad kohe aru, milline koer on nõrk. Laupäeval otsustasid lambad äkitselt, et nüüd aitab ja nad enam Mia eest ära ei jookse ja nii jäigi.

Luige võistlused

Treeningu mõttes sai Mia regatud ka Luige võistlustele, loomulikult ikkagi väikese lootusega sooritada esimene tulemus A3`s. Paraku seekord veel nii ei läinud. Isegi kui me vigu ei saaks, ei ole me paraku suurte kaarte tõttu veel üldsegi mitte tõsiselt võetavad konkurendid meie midi koerte raudvarale.

Lootust on!

Esmapäeval osalesime nii Lille kui Miaga koertekool Leaderi võistlustreeningul, tulemused olid vägagi stabiilsed, mõlema koeraga mõlemil rajal diskvallid ;-) Muidu oli kõik tore, nii Lill kui Mia jooksid täiega, paraku meie meeskonnatöö aga ei klapi.
Kohtunik Natalja pidas Miat eriauhinna vääriliseks, imeilusa kristallkarika oli välja pannud kennel Volfrad, see on meie esimene ariauhind võistluskarjääri jooksul! Ega ausalt öeldes pole me ka mingit põhjust andnud, et meid võiks auhindadega pärjata :P

Eriauhind kennelist Volfrad

Esimene stazeerimine A3-s

Ehkki endale tunnistades, et Mia sugugi veel A3-s rinda pistmiseks valmis ei ole, sai siiski eesmärgiga treenida järjekordset uut võistluskohta, Mia regatud A-Koera võistlustele, kohtunik Kees Stoel, kes hindab paari kuu pärast agility MM oli loomulikult ka ülihuvitav. Ettenägelikult otsustasin, et esimeseks katsetuseks A3-s piisab ka kahest rajast.Hommikul A0 jooksude ajal ei tundunud Miale Veskimetsas  just väga hästi meeldivat, proovisime teha mõned SK võtted, mis absoluutselt ei õnnestunud, ei mingit keskendumist. Õnneks agility võistlusel siiski nii ei olnud.

Esimesel rajal jõudsime vigadeta vaat et poole peale kuni kohani, kus ma ei suutnud Miat juhtida õigesse tunneliauku. Peale diskvalli tuli koht, kus meie teed totaalselt lahku läksid. Paraku tuleb tunnistada, et rajaga tutuvudes jätsin täiesti läbi mõtlemata kui kaugele võib Mia lennata lühikesest sirgest tunnelist ja veel vähem mõtlesin sellele, mis teha, et sellist asja ei juhtuks. Nii kukkuski välja, et peale tunnelit mina juhtisin oma teada koera tõkkele ja poomile, tegelikkuses kukkus välja pikkushüpe ja tunnel. Ja siis veel tunnel mitu korda järjest.
Teisel agilityrajal õnnestus stardis püsimine ( olen nii uhke oma koera üle)  ja algus kenasti, paraku oli mul hästi meeles, kuidas Mia eelmisel rajal kaugema takistuse võttis ja pingutasin kiigele tõmbamisega üle ja tõrge oli kirjas, edasine tunnelite jadasse saatmine tuli küll välja, kuid enne slaalomit sattus Mia siiski valele tõkkele, seega ka teiselt rajalt diskvall.

Vaatamata kahele tulemuseta rajale olen üliväga Miaga rahul, ei olnud tippimist nagu eelmisel võistlusel, vaid ikka jooksmine ja mõni koht tuli isegi välja. Ilusate piltide eest täname Kevinit!

Mia Autor Kevin Kalle Kell

Mia ja koerajuhi teed lahknesid Autor Kevin Kalle Kell

A3- tehtud!

Nüüd on see siis tehtud, meie Viljandis 12.05 alanud ametlike võistluste tee A1 ja A2-s on läbi käidud.
A1-s saime teha 14 jooksu, kuna nõutud on tulemused kahelt eri kohtunikult, meie 0-d hakkasid aga pudenema A-Koera juunikuu võistlusel, siis saime ajapikendust A1-s, viimase vajaliku tulemuse saime Leedust Tafisa mängudelt. Korra võistlesime ka Soomes, kus teoreetiliselt oleks võinud tulla viimane vajalik 0 või 5, kuid Mia moondus enneolematuks lendkoeraks, kes hüppas üle nii poomi kui A ja teisel rajal maandus elegantselt vales tunnelis.
A2-s saime teha 10 jooksu. Jõulumäelt saime 0 tulemused nii teiselt agilityrajalt kui hüpperajalt ja käes ta oligi. Täpselt nii nagu Lill aastal 2008 sai A3 meistrikatega samal võistlusel, sama kordus ka Miaga.

Muidugi oleks tahtnud teha ilusamaid jookse, aga midagi pole teha, nüüd tuleb meil kaared maha lihvida, jooksukontaktid korralikult kätte õppida ja sujuvust harjutada, eelkõige aga Mia eneskindlust kasvatada, et hüplemisest saaks korralik edasiviiv jooks, kõike seda tuleb teha nüüd A3-s.