Monday, January 21, 2013

Running contacts lesson1

Mainisin eelmise aasta viimases postituses, et asusime õppima Silvia Trakmani jooksukontaktide online kursusel. Isiklik vajadus treeningpäeviku järgi ajendas mind kirjutama, võib-olla plaanib keegi asuda jooksukontakte oma koerale õpetama või soovib enda kogemusega võrrelda,  siis palun, meie teekond on siin. Millal ja kas soovitud tulemuseni jõuame, seda näitab aeg.
Online kursus toimub 3 nädalaste tsüklitena, igaks perioodiks antakse ülesannete list, lisaks tööle poomi-plangu-vaiba kallal tuleb tegeleda ka koera osavuse treenimisega, jooksukontaktide puhul on eriti oluline see, et loom oskaks teadlikult kasutada oma tagajalgu.
Kursusele regamise järel said õpilased lingi, kust alla laadida Silvia Running Contacts DVD. Selle vaatamisel selgus tõde, et maiusekausi peale jooksmine tuleb unustada. Kiirus, kiirus ja veelkord kiirus on siin A ja O ning kiiruse saamine õnnestub kõige paremini siis kui koer jahib liikuvat mänguasja.
Siin on meie detsembri trennide ajalugu väikse viitega, aga edaspidi loodan olla hoolsam ja ehk ka põhjalikum.
Meie esimene ja sugugi mitte väike väljakutse oli saada Mia jooksma liikuva mänguasja järgi. Mia on iginäljane ja seetõttu on tema eelistatuim preemia toit, sikutamismängu õpetamine võttis aega kuid ja näiteks võistlustel ei õnnestu see meil siiani. Aga teha polnud midagi, palli jahtimine oli vaja selgeks saada enne plangu harjutuste kallale asumist. Seega loopisin saalis Miale palli ja premeerisin toiduga palli tagastamise eest. Ja hakkaski toimima!
Seejärel võisime asuda plangu kallale. Et paremat kiirust saada, kasutasin kaht järjestikust planku ja eelkiirenduse saamiseks suunasin Mia plangule tunnelist. Silvia soovitusel sai lisatud ka lühike tunnel plangu järgi. Pall tuleb visata juba enne kui koer jõuab plangule ja ainsaks õnnestumise kriteeriumiks on see, et koer jookseb, kontaktpinna tabamine oluline ei ole.  Koer saab küll palli igal juhul, kuid hüppe korral ei toimu ei mängu ega maiuse andmist. Detsembri viimases kolmandikus toimusid tunnid ainult Mia kiiruse tõstmise nimel, edusammud olid märgatavad ja nii soovitas Silvia meil hakata markeerima kontaktpinna tabamust klikkeriga.


Seega muutus minu vastutus hoobilt suuremaks, otsustasin, et klikin Mia sooritusi ainult ise, kui saab Silvia, pean ka mina saama. Jah, loomulikult oli see raske, aga ülisuur abi on siin kaamerast ja videode aeglustamisest. Nii tegimegi hallis ca 10 sooritust ja siis südamevärinal koju vaatama, mida ma õigupoolest klikkisin. Loomulikult juhtus ja juhtub siiamaani igasugu äpardusi, vale klikki, palli viskamine X suunas jne., üks suurem tagasilöök oli see, kui peale esimesi klikke Mia loobus palli jälitamisest ja tuli kohe ajendatuna klikist toitu nõudma. Loomulikult ta seda ei saanud enne kui pall on toodud ja nii kadus see probleem paari korraga.
Õnneks liikusid nii Mia kiirus plangul ja ka otsa tabamine õiges suunas ja saime korralduse planku tõsta. Edu motiveeris harjutama ja pean piinlikkusega tunnistama, et trenni sai tehtud lisaks muudele päevadele ka 31. detsembril ja 01.jaanuaril :P
Ka seejärel olid Mia sooritused piisavalt head ja järgmiseks sammuks oli plangu asetamine madalale lauale.
Esmalt konstrueerisin selle jällegi kahest plangust, aga Silvia soovitusel jätkasime ühel plangul. Samm kahe plangu korral ei klappinud nii hästi.

Jooksukontaktide harjutamine nõuab tohutult ajalist resurssi, ausalt öeldes oleks elementaarne oma treeninghalli olemasolu :P
Detsembris harjutasime planku 21, 24, 27 ja 31 detsember ning lisaks veel paar korda, kus me videot ei teinud. Kindlasti on seda pigem vähe kui palju ja kadedusega võib vaadata grupikaaslasi, kelle plangud ja poomid on koduaias palmipuude vilus. Kes plaanib jooksukontakte koerale õpetama hakata, peab igal juhul arvestama, et see on vääga töömahukas. Imetore on aga see, et plangumäng on muutunud Mia lemmikmänguks, tore on palli taga ajada ja selle eest suupärast kraami tasuks saada, jätkame himuga :-)

Monday, December 31, 2012

By-by 2012!

Männiokkad Sarvekülas
Aasta on kahtlemata olnud Mia arengus murranguline, numbrilistele tulemustele vähimalgi määral keskendumata on selge, et suurim saavutus on see, et Mia hakkas jooksma. See säde, mida mina olin kogu aeg Mia sisemuses näinud, pääses nüüd lõpuks välja. Ja kindlasti on tubli kolmandik kiirust veel Mia sees tänagi veel peidus.
Üks selle aasta märksõnu on tervis, nii viperusterohket hooaega ei ole mul olnudki, vaja vist passi vaadata :P Mia A1 ja A2 jooksud möödusidki paraku sandi koerajuhiga, pikalt paranenud jala järel tabas mind seljavalu just EMV aegu. Õnneks suutsin oma kehaga taas ära leppida, nüüd on meil deal- iga kuu üks korralik massaaz ja siiani meie kokkulepe peab suurepäraselt. Ptüi, ptüi, ptüi!
Üks mõte, mis mul seoses oma jalahädaga tekkis- kui juba mina, nõrk kahejalgne inimene suudan teibitud jalaga 40 sekundit joosta valu tundmata, kuid samas lonkamata käia ei suuda, siis enam kui kindel on see, et agilityhull koer, kes võib olla on end vigastanud, suudab adrenaliinilaksu all valu eirata kindlasti üsnagi arvestatavalt. Hoiame oma koeri ja soojendame korralikult enne trenni ja võistlust.
Kassari 25.12.12
Mial on olnud reisiderohke aasta, juuni lõpus käisime Jaakko-Janita ülimalt motiveerivas treeninglaagris Soomes. Juulis reisisime EO-le Rootsi, kus Mia tegi kaks kena starti, agilityrajal diskvall ühe slaalomipulga vahelejätmise tõttu, hüpperajal väikse ajaveaga puhas rada, mis peaaegu oleks meid viinud EO finaali! Õnneks seda siiski ei juhtunud ja Joker ning Kristina tegid finaalis ilusa raja.
Suve jooksul võistlesime Soomes ja Leedus ning oktoobris õnnestus Miat treenida MM õhkonnaga Liberecis.
Lõppev aasta on oluline veel ühe asja poolest- minust sai EKL atesteeritud agility koolitaja. Usun et agilityle tuleb kasuks kui meid- nii harrastajaid, kohtunikke, koolitajaid on üha rohkem.

RMK piknikukoht Sarvekülas
Üle mitme aasta asusin taas tõsisemalt tegelema uute harrastajate koolitamisega, lõppes rohkem kui kahe aastane paus, kus ma uusi õpilasi ei võtnud. Tänu sellele olen kokku puutunud mitmete särasilmsete uute koeteomanikega, kelle olemasolu iseenesest on mulle motiveeriv. Aitäh nii vanadele kui uutele õpilastele, te olete ütlemata vahvad ja teiega on lõbus :)
Lumeämblik, kännuämblik? Kassaris 26.12.12
Detsembris asusin oma teadmisi täiendama Silvia Trakmani jooksukontaktide online kursusel, praegu oleme küll alles täiesti alguses, kuid siiani on väga huvitav olnud.

Head Uut Aastat kõigile toredatele agility inimestele!


Monday, November 26, 2012

TAKO AG Open

Ametlikud agility üritused on selleks aastaks läbi, vaikelu aitas sisustada agility eksam, kus oli open klass kõigile soovijatele. Mia veetis terve päeva autos, kuna mina aitasin võistlust korraldada. Õnneks Miat selline ootamine ei morjendada raasugi. Agilityrada oli vägagi nipikas, meile tõi diskvalli minu poolt täielik valearvestus kuidas juhtida koera peale poomi. Hüpperada oli puhas, vaatamata inetule koera pidurdamisele raja lõpus oli aeg päris kena, kiirus 4,74 meetrit sekundis, kaotus autoriteetidele 1-2 sekundit pole ju paha arvestades kui raskelt Mia jalgade kõhu alt välja toomine on olnud. Seekord ei olnud ka stardis mingeid probleeme :-)
Auhindade jagamisel õnnestus meil platseeruda hõredas konkurentsis teisele kohale.

Saturday, November 24, 2012

SK võistlus


Mitteametlik Sk võitlus, kohtunik Monika Põld, korraldaja TAKO, tulemuseks ALG klassis II järk 150 punktiga ja 7 koht
Viperusteta ei möödunud meil paraku üksi element ja võtete punktid olid sellised:
Ligipääsetavus 9
Grupis lamamine 8 (roomas korraks edasi ja ennetas kõrval käsku)
Liikumine kõrval rihmaga 8
Liikumine kõrval rihmata 9
Lamama minek liikumise pealt 0
Juurdetulek 8 ( järjekordselt viskas end lamama)
Seisma jäämine liikumiselt 9,5 (oleks olnud täiesti viisakas kui ninatonks oleks olemata jäänud)
Tõkke ületamine 7
Üldmulje 8

Sunday, November 11, 2012

Aasta viimane võistlus Tartus

Aasta viimane ametlik võistlus Tartus, trenni mõttes otsustasin osaleda ja see oli väga õige otsus, rajad olid huvitavad ning kardetud liivapinnas oli vägagi normaalseks kastetud. Stardieelne koera soojendamine ja võistluseks ettevalmistus sujus ideaalselt. Suurüllatus tuli esimeselt agilityrajalt, olin poomilt slaalomisse minekut pidanud lootusetuks, aga slaalomile saime pihta ja kohtunik kontaktiviga ka ei näidanud. Puhas rada ja võit! Nii tuli oma sõnu süüa, peale eelmise võistluse hüpparaja võitu lubasin, et midagi sellist niipea ei juhtu. Ausalt öeldes on muidugi minu ja Mia koostöö alles täies alguses ja tegelikult oli ka sel rajal kaks sellist kohta, kus Mial veel üsna mitu hetke peale maandumist ei olnud õrna aimugi, mis on järgmine takistus. Nii et kaarte optimiseerimisega on meil veel väga palju reservi.
Ka teine agilityrada oli meil kaunistatud suurte kaartega, kuid põhimõtteliselt veatu kuni eel-eelviimase takistuseni. Mia tuli slaalomist välja kui ma mõtlesin ees ootavale poomile ja ilmselt keerasin ka oma pead ses suunas. Sellest rajalt tänu 2 korda tehtud slaalomile lisaks viiekale ka ajaviga ja neljas koht.
Hüpperada oli väga huvitav ja sisaldas meie viimastes trennides harjutatud tõketest mööda juhtimist. Juhtisingi edukalt mööda, kuid paraku liiga palju ja meil jäi vahele mitte üks, vaid kaks tõket ning miskipärast potsasin ma ka tagumikuga pehmesse liiva.
Mia etteaste Tartus oli puhas rõõm, keskendumine väga hea ja ei mingit põdemist võõra koha tõttu.
Maikuus seinaääri mööda hiiliva koeraga võistlemist alustades ei oleks küll ette kujutanud, et hooaja lõpuks olema ühe sammu kaugusel agility tshempioni tiitlist.
Mia teise ja kolmana raja eest tänud Kristinale ja Piretile
http://www.youtube.com/watch?v=8l-i2TNfZ3o&feature=youtu.be
http://www.youtube.com/watch?v=tc4i7xk687A&feature=youtu.be

Saturday, October 27, 2012

Saarlaste võistlused Harjumaal




Kindel plaan nädalavahetus Hiiumaal veeta läks vett vedama ja nii õnnestus asendada haigestunud võistlejat Saarlaste Agilityklubi võistlusel meie koduhallis. A2 rajad tundusid vägagi nurgelised ja poomi peale minek ühel rajal suisa kriminaalne, mis lõi eelhäälestuse, et ega A3-ski mingit hõlbuelu oodata ei ole. Aga eks me ikka eelkõige ise tegime oma elu raskeks, Mia stardis istumine ei õnnestunud mitte sugugi, esimese raja esimesed 5 tõket saime küll tehtud, kuid siis lõppes teekond vales tunneliaugus põhjusel, et ma ei suutnud otsustada kas valsin või teen tagantlõikamise. Järgnes poomilt kukkumine, õnneks madalalt, Miat ma enam poomile ei saatnud, vaid jätkasin rada, järgnes möödajooks kiigest, kõike jama täpselt ei mäletagi, mida me seal tegime.
Teisel rajal proovisin starti minna rihmata kontaktse koeraga, saime küll lähtepunkti, kuid ikkagi oli tegelasel vaja minna ajamõõtja peale haukuma. Kardetud valesse tunneliauku Mia suunduski. Jällegi oli rajal rohkem jama kui ühe diskvalli jaoks vaja on.
Hüpperada tundus veidralt lihtne ja küsisin igaks juhule treenerilt üle, kas mul on midagi olulist arvestamata jäänud. Õnneks siiski ei olnud ja jooksime puhta raja. Ehkki ka siin olid omad komistuskivid, videolt selgus, kuhu jäi Mia peale 10-ndat takistust- nimelt oli tal vaja haukuda mehe peale, kes starti jäänud rihma maast ära võttis. Ka slaalomile eelnendud tõkkel tekkis meil suur kaar, oleksin vabalt võinud käe ära vahetada, aega selleks oli, aga jäin siiski varem tehtud plaani juurde. Väike hirmukoht oli eelviimane tõke peale tunnelit, Mia jooksid nii kaugele välja, et oleks vabalt võinud mööda minna tõkkest. Õnneks see oli ainult oleks ja nii saime oma esimese puhta raja A3-s, selgus ,et ka esikoha, üldse oli see meie teine diskvallita lõppenud jooks A3-s. Aitäh Janele ja Monikale video eest.

Sunday, October 21, 2012

Laias laastus peale 2,5 aastat kestnud sõnakuulelikkuse treeninguid osalesime esmakordselt ametlikul SK võistlusel. Vaatamata meie tublile treenerile Annele, on Mia ja minu koostöö aega võtnud, muidugi tuleb tõdeda, et ega ma kõige usinam treenija pole olnud ja motivatsiooni leidmine Sk treeninguteks on üksjagu raske. Nüüd on Mia aga igas mõttes arenenud, julgust on lihvitud meil ja mujal ja nii lõpuks jõudsime sinnamaani, et oli vähemalt mingi võimalus püsilamamisega hakkama saada. Seda võtet pelgasingi kõige rohkem.  Enne platsile pääsemist pidas kohtunik muide vajalikuks kõigile koertele saba alla ronida, seda lisaks tavalisele ligipääsetavuse kontrollile. Ligipääsetavuseks lähenes kohtunik peaaegu seljatagant. Mia oli ülitubli, võibolla aitas kaasa, et üks koer enne meid ütlesin Miale, et tüüp küll käitub imelikult, aga ohtlik ei ole ;-) Ilmselt siis Mia usaldas mind ja ligipääsetavuse eest saime lausa 9 punkti.   Kardetud püsilamamine õnnestus  hästi, Mia püsis nõutud 2 minutit kui paraku soovitud lõug maas asendit ei teinud.  Kohtunik andis lausa 10 punkti.
Ei tea, kas peale õnnestunud lamamist tekkis pingelang, et edasine on lausa käkitegu või mis, aga individuaalvõtted ei tulnud meil üldse välja. Rihmaga kõrvalkõnd oli ligadi logadi ja eriti jätsid soovida kõrvalasendid. Sellele vaatamata hinnati meid 8,5 punktiga.
Rihmaga kõrvalkõnd oli pisut parem, punkte anti lausa 9, aga Mia on kindlasti palju paremaks võimeline.
Lamama minek liikumiselt, see asi on Mial nüüd ilusasti käpas, lamama läks ilusti, kuid siis oli vaja hakata oma sabaalust lakkuma, selle võtte eest 5.
Juurdekutsumine võiks ka olla meie leivanumber, paraku juhtus seekord nii, et Mia ennetas käsku. Ma ei tea, kuidas sellist asja võiks hinnata, selle võistluse kohtunik andis 7. Ise arvan, et tavalisest suurem kaugus minu ja Mia vahel põhjustas varastamise.
Seisma minek liikumiselt, mis seal täpselt oli, ei mäletagi, vist Mia liigutas enda kui tagasi tulin, 8 punkti.
Takistuse ületamine 7 punkti, Mia läks suhteliselt takistuse külje peale ja liigutas peale seisa käsku.
Üldmulje 8, kokku 161 ja napilt I järk ning 6 koht. Individuaalvõtted olid küll pettumus, ei saagi aru kuidas nn.koduplatsil on raskem võistelda kui TSKK võõral väliplatsil. Igal juhul on meil esimene sissekanne võistlusraamatus olemas!
Kas me ei hakka mitte ühte nägu minema? Foto Kristina Grau