Plaanid 2015

Mia ja Mio   Foto Kristina Grau

Algavaks aastaks on meil üsnagi olulised plaanid, milles põhisüüdlane on rohkem kui aasta tagasi Eestisse saabunud pikakarvaline brindle värvusega pürenee lambakoera kutsikas Faramir du Mourioche ehk koduselt Mio. Kui ma varasemalt vahel mängisin mõttega Mia võimalikest kutsikatest, siis ikka liikus mõte nendesamade liinide poole mille esindajaks Mio osutuski. Aga kuna võimalikud kandidaadid asusid kaugel, Mia jooksuaeg on harva ning kestab imevähe, siis ei olnud mul motivatsiooni planeerida pulmareisi, millele tulemused on vägagi küsitavad. Suur eelis olla isakandaadiga isiklikult tuttav ja veel parem lausa tema meheks sirgumist oma silmaga näha :P Lisaks heale sugupuule on Mio osutunud just selliseks nagu võiks olla üks suurepärane agilitykoera hakatis :)
Kutsikate eeldatav sünniaeg on suve lõpp- sügise algus 2015. 

Kuum päev Veskimetsas

Päev oli kuum, aga õnneks puhus vähemalt tuuleke. Tänasin õnne, et Lill oli seekord võistlusele regamata jäänud. Kohtunik Pertti Siimesi A3 rajad olid tegelikult väga lihtsad, vaatamata sellele õnnestus minul ja ka mitmetel teistel võistlejatel asju vussi ajada :P
Meie ainus puhas tulemus tuli hüpperajalt, aga kahjuks ka siin ei saanud me eksimuseta, Mia hüppas ühelt tõkkelt hoopis teises suunas kui mina lootsin ja koera tagasikutsumisega kulus kõvasti aega. Üldse ei saa ma ka aru, mis asjaoludel sattusin slaalomi ette valssima, õnneks ei lasknud Mia end sellest segada.

Agilityradadel ei saanud me pihta ühelegi poomikontaktile, üleüldine puudus oli koerajuhi keskendumine, sest rasked kohad tulid enamasti välja, lihtsatel kohtadel aga pudises eksimusi siit ja sealt.

 

Rootsi kunni juures

Vähemalt ühel kaugemal võistlusel suve jooksul himustab hing ikka ära käia ja sel aastal langes valik Rootsi kasuks, kus korraldati 4-päevane Guldagility nime kandev agilitymaraton. Võistluspaik oli suurepärase muruga staadion, võistlusringe oli 6 ja seitsmes veel mitteametlikele lisavõistlustele. Korraldus oli igati ladus ja hämmastas ka osalejate ülim viisakus, alati olid koerad rihmastatud ja kontrollitud, kordagi ei märganud ma, et mõni neljajalgne oleks tahtnud tüli norida teise neljajalgsega.

Mia jooksis Rootsis 7 rada. Kahjuks teisel päeval suskas Miat päkka tundmatu kurjam ja seetõttu jäi hüpperada sel päeval vahele. Seitsmest rajast saavutasime puhta tulemuse kolmel korral ja kuna Rootsi tava kohaselt auhinnatakse 15% võistlejatest, siis viisid need tulemused meid ka kolmel korral roseti saajate sabasse, kohad olid 15. (134-st), 21. (138-st), 17. (108-st).

Kiireid koeri võistlusel jagus ja kindlasti oli ka hulgaliselt asjarmastajaid, kes lihtsalt lustisid oma koeraga. Tipus on aga siiski tihe ja ülimalt oluline on see, kui täpne on juhtimine, iga ideaalist erinev koera trajektoor tähendab mitmeid kohti tahapoole langemist. Nii meiegi puhta raja korral ei jõudnud kaugemale kui võistlejate teise kümnesse. Miskipärast tekitas Mias kummastust ka võistlustel kasutatav kiik, kui tavaliselt on meie kiigesooritus mõõduka tempoga, siis nüüd oli see üliaeglane ja sinna kadus väärtuslikku aega. Kokkuvõtteks võib öelda, et oli väga meeleolukas reis heas seltskonnas ja mis kõige toredam ka ülitoredate ja lihtsalt toredate sooritustega kaasmaalaste poolt .)

Idülliline puumajade tänav Kalmaris

Kalmari merekindlus

Mia saabub Stockhomi

 

 

 

Tako võistlus

Hüpperada, 0 ja III koht

Agilityrada- DSQ

Agilityrada- DSQ

TAKO võistlus- 3x5!

Võistlus erines tavapärasest, nimelt ei saanud me ühtki diskvalli, mis on meie puhul äärmiselt ebatavaline. Esimese jooksus 1 tõrge ja 2 koht.

Teine jooks õnnestus juhtimise poolest väga hästi, küll aga saime poomil vea, tulemuseks 4 koht

Kolmas rada- jällegi 5 punkti poomil, juhtimine ei õnnestunud ideaalselt, üllatusena 5 kp. 1 koht

Sel võistlusel katsetasime esimest korda peatumisega poomikontakti. Kohtunike paneelile sobis 1 meie kolmest sooritatud kontaktist, minule aga mitte ükski neist sooritustest. Siiski ei raatsinud ma poomi uuesti sooritada, sest lihtsalt nii mõnus oli joosta.
Jooksukontakti õppega jõudsime sinnamaani, et tabamise piirkond jäi siiski liiga kõrgele (ca. kontaktpinna piirile) ka ideaalse kiiruse korral. Pealegi on ka selge, et Mia kiirus trennis on siiski teisest klassist kui võistlusel ja seega võistlustel tabamusele loota on õhkõrn lootus. Palju neid halvas füüsilises vormis ja kehva silmanägemisega väliskohtunikke siis ikka meie teele satub :)  Ja isegi kui otsejooksu saaks korda, siis need pöörded....
Aga vähemalt saime sellest treeningust suurepärase A seda olulisel määral isegi harjutamata. Loomulikult nõuab ka 2-2 kõvasti tööd, et asi toimiks ka võistlustel nii nagu koduõue poomil. Unistuseks oleks poomilt otse mahajooks jooksukontaktina ja pöörded peatusega, aga ajanappuse tõttu keskendume hetkel 2-2 meetodile.
 

Viljandi RV videod

EO 2013

Enne EO sõitu oli lennureis see asi, mis mind kõige rohkem muretsema pani. Mia on küll vägagi kogenud reisisell, kuid lendamine oli meil seni järgi proovimata. Teades kui tundlik võib olla pürenee lambakoer stressile, siis olin vägagi mures,kujutasin ette, kuidas Mia üritab boksist välja murda ja seetõttu laenutasin parima võimaliku lennuboksi, kus plastklambrid olid lisaks turvatud kruvikinnitusega. Lennujaamas sujus kõik kenasti, nägime ka seda, kuidas koerad lennukisse laaditi. Vähemalt meie lennujaamas toimus koerte pagasisse paigutamine transportlindil, millel puudub igasugune turvaääris, nii et tegelikult kui koer peaks paanikasse sattudes boksi ümber lükkama, siis ta sellega ka asfaldile kukub! Õnneks oli Mia täiesti rahulik ja oli näha, kuidas ta pead keerutas ja üle lennujaama vaatas. Amsterdami jõudes saime koer oodata ligemale tunni, selgus, et koerad on koos transfer pagasiga lennujaama kruiisil- esmalt jaotatakse laiali pagas ja seejärel tuuakse ära koerad. Tundus, et Miale kruiis meeldis, sest minu juurde saabus ta heas tujus ja igasuguste stressimärkideta!

Amsterdamist rentisime auto ja pisut alla 200km. vahemaa sai kiirelt läbitud. 

Hotell oli mõnus, ohtralt oli ruumi koerte jalutamiseks, paraku puudus aga tubades jahutus, sooja aga oli õues väheke alla 30 kraadi. Õnneks saime tuppa ventilaatori, mis vähemalt õhku ringi ajas.

Esimesel päeval jõudsime ka ligidal asuvasse Sittardi (on vast nimi :P) linna, kus jalutasime vanalinnas ja käisime väljast tagasihoidlikus, kuid seest ülimalt suurejoonelises Peetri kirikus, isegi küünla panin seal põlema ja soovisin ka oma salasoovi.

EO viis meid sel aastal Euroopa südamesse- pendeldadasime kolme riigi vahel- elasime Hollandis, võistlesime Belgias ja kui oli tahtmist, siis võis õhtustada Saksamaal :)

Võistlispaik oli Neeroeterenis ratsaspordikeskuses. Neljapäeval oli esmalt vetkontroll, nii põhjalikku kontrolli ei ole ma ühelgi MM-l kohanud, koertel vaadati üle hambad, kõrvad, kombiti kõik liigesed ja vaadati käpapadjandeid, kas keadagi ka võistluselt elimineeriti, seda ma kahjuks ei tea. Treeninguks oli hall jaotatud neljaks- kaks platsi olid makside ja kaks platsi midi- minikoerte käsutuses. Ei mäletagi, palju treeningminuteid meil oli, aga igal juhul jätkus neist küll ja veel.

Liivane pinnas oli väga mõnus ja Mia meeleolu suurepärane, Kristina tegi Miast mitmeid ilusaid pilte. Vaatamata üliheale kiirusele, ei saanud Mia siiski pihta ühelegi poomikontaktile. Elektrooniline laud ei tekitanud aga mingeid probleeme.

Peale treeningut külastasime Bree linna, einestasime välikohvikus ja pärast seda värskendasime end purskkaevus.

Seni oli kõik sujunud lihtsalt suurepäraselt, kuid külm dušš saabus esimese võistluspäeva hommikul. Midide esimene rada oli reedel peaväljakul,mille teises pooles jooksid maksikoerad. Paraku täpselt meie ajal tegid oma sooritusi lärmakad itaalia mehed, kes igas õnnestumise või ka ebaõnnestumise korral emotsionaalselt reageerisid. Nägin, et Miale see üldse ei meeldinud, siiski lootsin, et asi paraneb kui rajale saame. Olin sedavõrd optimistlik, et isegi ei planeerinud lendstarti teha, mis oleks ilmselt olnud ainuõige otsus. Nii juhtuski, et Mia kadus platsilt minema ja loomulikult saime selle eest ka diskvalli.
Videol on meie jooks peale diskvalli
http://www.youtube.com/watch?v=1IraYfKe4Ns&feature=youtu.be
Hüpperada toimus pisut eemal asuvas katusealusel väliplatsil, lootsin, et seal sujub meil ehk paremini, aga vastupidi, hoopis hullemini läks, Mial silmavalged välkusid hirmust ja jooksule ei suutnud ta üldse keskenduda, ainult jälgis, mis toimub raja ääres.
http://www.youtube.com/watch?v=7H85HJaWZ9o&feature=youtu.be
Kahjuks sama toimus ka järgmisel päeval, ehkki läksin nüüd starti alati koos puuriga ja toimetasin kogu aeg koeraga, ei olnud kasu midagi, ühtki normaalset jooksu me EO-l teha ei suutnud :(

Selline asi teeb muidugi äärmiselt kurvaks, sportkoera kasvatades mõtled ju ikka ka sellele, et tahaks hästi esineda ka väljaspool kodumuru. Paraku ei ole sellist suurvõistluse õhkkonda ka kuigi lihtne treenida.
Mia osales täieliku algajana ka aasta tagasi Rootsis EO-l, aga seal oli tegu välivõistlusega ja analoogseid probleeme meil ei olnud. Nüüd tuleb meil leida võimalused, kus kohata käratsevate inimesi ja koer nende juuresolekul tööle saada.
Muidu oli võistluste korraldus väga hea ja ladus, Eesti teamleader Rebane juhatas meie vägesid tõelise professionaalina hallates vabalt neljal platsil toimuvat. Eesti maksifinalistid pakkusid ka suurepärase vaatemängu, seekord jäi küll pisut puudu, aga juba teadmine, et meie koerad suudavad maailma paremikuga rinda pista, on ülimagus.  Pealtvaatajate kohti oli napilt, aga ega ausalt öeldes neid niisama vaatajaid eriti polnud ka, enamik kohalolijaid olid siiski võistlejad. Finaalide ajal tuli saadud istekohast 10 küünega kinni hoida.

Kuna meie tagasilend oli esmaspäeva õhtul, siis vaba päeva sisutasime esmalt pika hommikusöögiga ja seejärel sõitsime Amsterdami külje all asuvasse pisikesse mereäärsesse Volendami linnakesse, kus promeneerisime piki mereäärt, vaatasime kohalikke nukumajakesi ja sõime friteeritud kala a la Raijo.
Mõned neljajalgsed käisid ujumas ja tegid spa protseduure :P

Kõigi piltide ja videomaterjali eest suurim tänu Kristina G.

Kevad 2013

Treenigutest
Tuleb tõdeda, et endale antud lubadust kogu RC (running contacts) protsess kenasti blogisse arhiveerida, ei suutnud ma paraku pidada. Tagasilööke protsessis on olnud mitmeid ja erinevatel asjaoludel tekkinud treeningpausid on samuti oma jälje jätnud. Siiski on  Mia kiirus poomil, mis tegelikult on kogu asja aluseks, meeldivalt edasi arenenud ja püssi me põõsasse ei viska vaatamata sellele, et võistlustel meil poomikontaktiga uhkustada ei õnnestu. Seniks tunneme ruumi ülima kasutusmugavusega jooksva A ületamisest ja treenime edasi.
Võistlustest ei ole jõudnud midagi kirja panna- kui hakkaks kõiki meie ebaõnnestunud starte kirjeldama, siis ilmselt saaks internetis ruum otsa :P
Praeguseks hakkab mul siiski lootus tekkima, et tunneli otsas valgus paistab. Natuke eneseusku lisas ka viimane Tallinna RV võistlus, kus me ei saanud disklaffi ei hüppe- ega agilityrajal. Ja CACIAGki jäi ju tegelikult ainult poomikontakti taha.
Poola IABC2013
Suurepärase kogemuse saime Poolas  IABC-l võisteldes. Nelja päeva vältel jooksin 27 rada, vist? See sundis tõsiselt enda füüsilisele ettevalmistusele mõtlema, ausalt öeldes oli ikka päris raske ja paar korda sai end lausa pildituks joostud. See küll Mia radu ei puuduta, kuna lambakoer töötab suuremalt distantsilt, aga Lill sundis küll mind endast kõik andma ja õhtuti oli selline tunne, et nüüd enam mitte üks jooksusamm. Aga peale kosutavat und bungalos (mis broneerides tekitas tunde, et palm ja võrkkiik on ka komplektis, aga tegelikkuses osutus tagasihoidlikuks kaljujoonistega kaunistatud onnikeseks) olin jälle valmis starti asuma.



Bungalo koos valvekoeraga

 Poolast jäi enim meelde eestlaste pidev poodiumikohtadele jõudmine, algul see ehk üllatas- on ju teada, et Eesti agilitysportlased reisivad suurtes hulkades mööda maailma ringi, kuid eales midagi ei saavuta- kuid muutus ruttu äärmiselt meeldivaks igaõhtuseks rutiiniks amfiteatris. Ei tea, kas aitas kaasa teadmine, et kui Eestis on juba üks maailmameister, siis pole vaja tagasihoidlik olla.

Mina ja Mia ülihäid tulemusi Poolast ei saanud, kuid Mia eneskindlus ja kiirus kasvasid iga päevaga. Kui esimese päeva esimesel rajal Mia jooksis poole vinnaga, jäi suisa slaalomis seisma ja tegeles ohtralt ka raja kõrval toimuva jälgimisega, siis mida edasi, seda paremaks läks. Nüüd on ka tulemused netti jõudnud, aga pole jõudnud nendesse süveneda. Ka puhas A3 agilityrada oli käega katsuda, kuid paraku viimasel tõkkel saime tõrke ja jäime kokkuvõttes 9-ndaks.

Foto Tuuli Kauer

Võistkondlik ag rada, ebaõnnestus start ja rada lõppes kiirelt vales tunneliaugu-
http://youtu.be/jrmPkNjjy3Q

Open jumping, ilmselt meie parim koht 8/63-st http://youtu.be/ML9u7Kw_lj8
A3 rada- http://youtu.be/8XMPuJ0nKX4
A3 rada- http://youtu.be/CEwHCsR7mII
Hüpperada, kus mina slaalomipulka ei märganud ja seega nautisin jooksu kuni lõpuni
http://youtu.be/rjr0PQWCPT0
A3 rada, kus stardis sai diskvall ära võetud, et oleks hea rahulik joosta
http://youtu.be/-6iWG7oqmCM

Kindlasti tahaks ka edaspidi osaleda All Breeds Cupil, võistluse formaat kui selline on ülilahe ja joosta saab palju ning erinevate kohtunike radu.

Running contacts lesson 2 ja 3

Jaanuari algul olime staadiumis, kus oli aeg astuda samm plangult edasi.
Jaanuari esimene nädal - konstruktsioon madalast lauast planguga, koer kogub eelkiirenduse tunnelist, hüppab lauale, peale planku endiselt lühike sirge tunnel, mille postiivne mõju Mia kiirusele on ilmselge. Tulemuseks mõned üsnagi kenad tabamused.

Tegime mõned treeningud laual ja seejärel oli aeg muuta harjutust raskemaks. Laua abil üritasin lisada ka pealejooksu, aga ei suutnud leida püsivat ja koerale ohutut konstruktsiooni, seega oli ainuke lahendus võtta kasutusele metallpoom tema kõige madalamas võimalikus asendis.

Oli õnnestumisi ja ebaõnnestumisi, kahjuks oli mul taipamatust proovida ka nurga alt lähenemisi poomile ja see rikkus Mia senise kena 5 sammulise jooksu lootusetult.
Saime Silvia käest nahutada ja korralduse harjutada ainult poomile otse pealetulekut ja kui see ei aita, siis uuesti eelmise harjutuse (s.t. mahajooks madalalt laualt) tagasi.

Kui laua puhul polnud mul probleeme samal ajal palli viskamise ja klikkimisega, siis poomi puhul paraku jäin jänni. Maa, mida ma jooksma pean, on oluliselt pikem, pallid hakkasid aina võpsikusse minema ja klikkimise kvaliteet langes, seega sai klikker usaldatud Margiti kätte, kes kullipilgul jälgis poomi otsas toimuvat. See periood oli tõsiselt keerukas, laualt joostes väga ilusad tabamused, poomi puhul aga nii ja naa.
Vahepeal oli tuju täitsa ära, Silvia jaoks polnud isegi mõtet mingeid uusi videosid kokku panna, vaid nüri järjekindlusega tuli kuidagi üle saada mustast perioodist.
Vahelduseks harjutasime Miaga 4 jala kaussi mahutamist.

Kolmanda tunni materjalides saime ülesande hakata võimaluse korral vaikselt üle minema staatilisele mänguasjale, aga nii nagu kohe hoiatati, on koeri, kelle puhul peab äärmiselt kaua siiski palli viskama, ei ole mingit kahtlust, minul just selline koer ongi :-)
Visa harjutamine hakkas siiski vilja kandma, veebruari keskel tõstsime poomi ühe sammu võrra kõrgemale ja õnneks mingit tagasilööki ei saabunudki. Üheks uuenduseks oli poomi peale minek üle tõkke, aga endiselt ikka otse-otse-otse ja minimaalne pööre peale poomi (variandid tunnel või tõke).
Esmalt tõke peale poomi tekitas pisut probleeme.
Ja siis saabusid Tako halli uued Smarti takistused, panime need kokku ja ühtlasi katsetasime, kas ikka kõlbavad. Tunne oli suurepärane ja tundus, et just Smarti takistused olidki need, mis siiani puudu jäid :P

 

Running contacts lesson1

Mainisin eelmise aasta viimases postituses, et asusime õppima Silvia Trakmani jooksukontaktide online kursusel. Isiklik vajadus treeningpäeviku järgi ajendas mind kirjutama, võib-olla plaanib keegi asuda jooksukontakte oma koerale õpetama või soovib enda kogemusega võrrelda,  siis palun, meie teekond on siin. Millal ja kas soovitud tulemuseni jõuame, seda näitab aeg.
Online kursus toimub 3 nädalaste tsüklitena, igaks perioodiks antakse ülesannete list, lisaks tööle poomi-plangu-vaiba kallal tuleb tegeleda ka koera osavuse treenimisega, jooksukontaktide puhul on eriti oluline see, et loom oskaks teadlikult kasutada oma tagajalgu.
Kursusele regamise järel said õpilased lingi, kust alla laadida Silvia Running Contacts DVD. Selle vaatamisel selgus tõde, et maiusekausi peale jooksmine tuleb unustada. Kiirus, kiirus ja veelkord kiirus on siin A ja O ning kiiruse saamine õnnestub kõige paremini siis kui koer jahib liikuvat mänguasja.
Siin on meie detsembri trennide ajalugu väikse viitega, aga edaspidi loodan olla hoolsam ja ehk ka põhjalikum.
Meie esimene ja sugugi mitte väike väljakutse oli saada Mia jooksma liikuva mänguasja järgi. Mia on iginäljane ja seetõttu on tema eelistatuim preemia toit, sikutamismängu õpetamine võttis aega kuid ja näiteks võistlustel ei õnnestu see meil siiani. Aga teha polnud midagi, palli jahtimine oli vaja selgeks saada enne plangu harjutuste kallale asumist. Seega loopisin saalis Miale palli ja premeerisin toiduga palli tagastamise eest. Ja hakkaski toimima!
Seejärel võisime asuda plangu kallale. Et paremat kiirust saada, kasutasin kaht järjestikust planku ja eelkiirenduse saamiseks suunasin Mia plangule tunnelist. Silvia soovitusel sai lisatud ka lühike tunnel plangu järgi. Pall tuleb visata juba enne kui koer jõuab plangule ja ainsaks õnnestumise kriteeriumiks on see, et koer jookseb, kontaktpinna tabamine oluline ei ole.  Koer saab küll palli igal juhul, kuid hüppe korral ei toimu ei mängu ega maiuse andmist. Detsembri viimases kolmandikus toimusid tunnid ainult Mia kiiruse tõstmise nimel, edusammud olid märgatavad ja nii soovitas Silvia meil hakata markeerima kontaktpinna tabamust klikkeriga.

Seega muutus minu vastutus hoobilt suuremaks, otsustasin, et klikin Mia sooritusi ainult ise, kui saab Silvia, pean ka mina saama. Jah, loomulikult oli see raske, aga ülisuur abi on siin kaamerast ja videode aeglustamisest. Nii tegimegi hallis ca 10 sooritust ja siis südamevärinal koju vaatama, mida ma õigupoolest klikkisin. Loomulikult juhtus ja juhtub siiamaani igasugu äpardusi, vale klikki, palli viskamine X suunas jne., üks suurem tagasilöök oli see, kui peale esimesi klikke Mia loobus palli jälitamisest ja tuli kohe ajendatuna klikist toitu nõudma. Loomulikult ta seda ei saanud enne kui pall on toodud ja nii kadus see probleem paari korraga.

Õnneks liikusid nii Mia kiirus plangul ja ka otsa tabamine õiges suunas ja saime korralduse planku tõsta. Edu motiveeris harjutama ja pean piinlikkusega tunnistama, et trenni sai tehtud lisaks muudele päevadele ka 31. detsembril ja 01.jaanuaril :P
Ka seejärel olid Mia sooritused piisavalt head ja järgmiseks sammuks oli plangu asetamine madalale lauale.
Esmalt konstrueerisin selle jällegi kahest plangust, aga Silvia soovitusel jätkasime ühel plangul. Samm kahe plangu korral ei klappinud nii hästi.

Jooksukontaktide harjutamine nõuab tohutult ajalist resurssi, ausalt öeldes oleks elementaarne oma treeninghalli olemasolu :P

Detsembris harjutasime planku 21, 24, 27 ja 31 detsember ning lisaks veel paar korda, kus me videot ei teinud. Kindlasti on seda pigem vähe kui palju ja kadedusega võib vaadata grupikaaslasi, kelle plangud ja poomid on koduaias palmipuude vilus. Kes plaanib jooksukontakte koerale õpetama hakata, peab igal juhul arvestama, et see on vääga töömahukas. Imetore on aga see, et plangumäng on muutunud Mia lemmikmänguks, tore on palli taga ajada ja selle eest suupärast kraami tasuks saada, jätkame himuga :-)

By-by 2012!

Männiokkad Sarvekülas

Aasta on kahtlemata olnud Mia arengus murranguline, numbrilistele tulemustele vähimalgi määral keskendumata on selge, et suurim saavutus on see, et Mia hakkas jooksma. See säde, mida mina olin kogu aeg Mia sisemuses näinud, pääses nüüd lõpuks välja. Ja kindlasti on tubli kolmandik kiirust veel Mia sees tänagi veel peidus.
Üks selle aasta märksõnu on tervis, nii viperusterohket hooaega ei ole mul olnudki, vaja vist passi vaadata :P Mia A1 ja A2 jooksud möödusidki paraku sandi koerajuhiga, pikalt paranenud jala järel tabas mind seljavalu just EMV aegu. Õnneks suutsin oma kehaga taas ära leppida, nüüd on meil deal- iga kuu üks korralik massaaz ja siiani meie kokkulepe peab suurepäraselt. Ptüi, ptüi, ptüi!
Üks mõte, mis mul seoses oma jalahädaga tekkis- kui juba mina, nõrk kahejalgne inimene suudan teibitud jalaga 40 sekundit joosta valu tundmata, kuid samas lonkamata käia ei suuda, siis enam kui kindel on see, et agilityhull koer, kes võib olla on end vigastanud, suudab adrenaliinilaksu all valu eirata kindlasti üsnagi arvestatavalt. Hoiame oma koeri ja soojendame korralikult enne trenni ja võistlust.

Kassari 25.12.12

Mial on olnud reisiderohke aasta, juuni lõpus käisime Jaakko-Janita ülimalt motiveerivas treeninglaagris Soomes. Juulis reisisime EO-le Rootsi, kus Mia tegi kaks kena starti, agilityrajal diskvall ühe slaalomipulga vahelejätmise tõttu, hüpperajal väikse ajaveaga puhas rada, mis peaaegu oleks meid viinud EO finaali! Õnneks seda siiski ei juhtunud ja Joker ning Kristina tegid finaalis ilusa raja.
Suve jooksul võistlesime Soomes ja Leedus ning oktoobris õnnestus Miat treenida MM õhkonnaga Liberecis.
Lõppev aasta on oluline veel ühe asja poolest- minust sai EKL atesteeritud agility koolitaja. Usun et agilityle tuleb kasuks kui meid- nii harrastajaid, kohtunikke, koolitajaid on üha rohkem.

RMK piknikukoht Sarvekülas

Üle mitme aasta asusin taas tõsisemalt tegelema uute harrastajate koolitamisega, lõppes rohkem kui kahe aastane paus, kus ma uusi õpilasi ei võtnud. Tänu sellele olen kokku puutunud mitmete särasilmsete uute koeteomanikega, kelle olemasolu iseenesest on mulle motiveeriv. Aitäh nii vanadele kui uutele õpilastele, te olete ütlemata vahvad ja teiega on lõbus :)

Lumeämblik, kännuämblik? Kassaris 26.12.12

Detsembris asusin oma teadmisi täiendama Silvia Trakmani jooksukontaktide online kursusel, praegu oleme küll alles täiesti alguses, kuid siiani on väga huvitav olnud.

Head Uut Aastat kõigile toredatele agility inimestele!

TAKO AG Open

Ametlikud agility üritused on selleks aastaks läbi, vaikelu aitas sisustada agility eksam, kus oli open klass kõigile soovijatele. Mia veetis terve päeva autos, kuna mina aitasin võistlust korraldada. Õnneks Miat selline ootamine ei morjendada raasugi. Agilityrada oli vägagi nipikas, meile tõi diskvalli minu poolt täielik valearvestus kuidas juhtida koera peale poomi. Hüpperada oli puhas, vaatamata inetule koera pidurdamisele raja lõpus oli aeg päris kena, kiirus 4,74 meetrit sekundis, kaotus autoriteetidele 1-2 sekundit pole ju paha arvestades kui raskelt Mia jalgade kõhu alt välja toomine on olnud. Seekord ei olnud ka stardis mingeid probleeme :-)

Auhindade jagamisel õnnestus meil platseeruda hõredas konkurentsis teisele kohale.

SK võistlus

Mitteametlik Sk võitlus, kohtunik Monika Põld, korraldaja TAKO, tulemuseks ALG klassis II järk 150 punktiga ja 7 koht
Viperusteta ei möödunud meil paraku üksi element ja võtete punktid olid sellised:
Ligipääsetavus 9
Grupis lamamine 8 (roomas korraks edasi ja ennetas kõrval käsku)
Liikumine kõrval rihmaga 8
Liikumine kõrval rihmata 9
Lamama minek liikumise pealt 0
Juurdetulek 8 ( järjekordselt viskas end lamama)
Seisma jäämine liikumiselt 9,5 (oleks olnud täiesti viisakas kui ninatonks oleks olemata jäänud)
Tõkke ületamine 7
Üldmulje 8

Aasta viimane võistlus Tartus

Aasta viimane ametlik võistlus Tartus, trenni mõttes otsustasin osaleda ja see oli väga õige otsus, rajad olid huvitavad ning kardetud liivapinnas oli vägagi normaalseks kastetud. Stardieelne koera soojendamine ja võistluseks ettevalmistus sujus ideaalselt. Suurüllatus tuli esimeselt agilityrajalt, olin poomilt slaalomisse minekut pidanud lootusetuks, aga slaalomile saime pihta ja kohtunik kontaktiviga ka ei näidanud. Puhas rada ja võit! Nii tuli oma sõnu süüa, peale eelmise võistluse hüpparaja võitu lubasin, et midagi sellist niipea ei juhtu. Ausalt öeldes on muidugi minu ja Mia koostöö alles täies alguses ja tegelikult oli ka sel rajal kaks sellist kohta, kus Mial veel üsna mitu hetke peale maandumist ei olnud õrna aimugi, mis on järgmine takistus. Nii et kaarte optimiseerimisega on meil veel väga palju reservi.
Ka teine agilityrada oli meil kaunistatud suurte kaartega, kuid põhimõtteliselt veatu kuni eel-eelviimase takistuseni. Mia tuli slaalomist välja kui ma mõtlesin ees ootavale poomile ja ilmselt keerasin ka oma pead ses suunas. Sellest rajalt tänu 2 korda tehtud slaalomile lisaks viiekale ka ajaviga ja neljas koht.
Hüpperada oli väga huvitav ja sisaldas meie viimastes trennides harjutatud tõketest mööda juhtimist. Juhtisingi edukalt mööda, kuid paraku liiga palju ja meil jäi vahele mitte üks, vaid kaks tõket ning miskipärast potsasin ma ka tagumikuga pehmesse liiva.
Mia etteaste Tartus oli puhas rõõm, keskendumine väga hea ja ei mingit põdemist võõra koha tõttu.
Maikuus seinaääri mööda hiiliva koeraga võistlemist alustades ei oleks küll ette kujutanud, et hooaja lõpuks olema ühe sammu kaugusel agility tshempioni tiitlist.
Mia teise ja kolmana raja eest tänud Kristinale ja Piretile
http://www.youtube.com/watch?v=8l-i2TNfZ3o&feature=youtu.be
http://www.youtube.com/watch?v=tc4i7xk687A&feature=youtu.be

Saarlaste võistlused Harjumaal

Kindel plaan nädalavahetus Hiiumaal veeta läks vett vedama ja nii õnnestus asendada haigestunud võistlejat Saarlaste Agilityklubi võistlusel meie koduhallis. A2 rajad tundusid vägagi nurgelised ja poomi peale minek ühel rajal suisa kriminaalne, mis lõi eelhäälestuse, et ega A3-ski mingit hõlbuelu oodata ei ole. Aga eks me ikka eelkõige ise tegime oma elu raskeks, Mia stardis istumine ei õnnestunud mitte sugugi, esimese raja esimesed 5 tõket saime küll tehtud, kuid siis lõppes teekond vales tunneliaugus põhjusel, et ma ei suutnud otsustada kas valsin või teen tagantlõikamise. Järgnes poomilt kukkumine, õnneks madalalt, Miat ma enam poomile ei saatnud, vaid jätkasin rada, järgnes möödajooks kiigest, kõike jama täpselt ei mäletagi, mida me seal tegime.
Teisel rajal proovisin starti minna rihmata kontaktse koeraga, saime küll lähtepunkti, kuid ikkagi oli tegelasel vaja minna ajamõõtja peale haukuma. Kardetud valesse tunneliauku Mia suunduski. Jällegi oli rajal rohkem jama kui ühe diskvalli jaoks vaja on.
Hüpperada tundus veidralt lihtne ja küsisin igaks juhule treenerilt üle, kas mul on midagi olulist arvestamata jäänud. Õnneks siiski ei olnud ja jooksime puhta raja. Ehkki ka siin olid omad komistuskivid, videolt selgus, kuhu jäi Mia peale 10-ndat takistust- nimelt oli tal vaja haukuda mehe peale, kes starti jäänud rihma maast ära võttis. Ka slaalomile eelnendud tõkkel tekkis meil suur kaar, oleksin vabalt võinud käe ära vahetada, aega selleks oli, aga jäin siiski varem tehtud plaani juurde. Väike hirmukoht oli eelviimane tõke peale tunnelit, Mia jooksid nii kaugele välja, et oleks vabalt võinud mööda minna tõkkest. Õnneks see oli ainult oleks ja nii saime oma esimese puhta raja A3-s, selgus ,et ka esikoha, üldse oli see meie teine diskvallita lõppenud jooks A3-s. Aitäh Janele ja Monikale video eest.

Laias laastus peale 2,5 aastat kestnud sõnakuulelikkuse treeninguid osalesime esmakordselt ametlikul SK võistlusel. Vaatamata meie tublile treenerile Annele, on Mia ja minu koostöö aega võtnud, muidugi tuleb tõdeda, et ega ma kõige usinam treenija pole olnud ja motivatsiooni leidmine Sk treeninguteks on üksjagu raske. Nüüd on Mia aga igas mõttes arenenud, julgust on lihvitud meil ja mujal ja nii lõpuks jõudsime sinnamaani, et oli vähemalt mingi võimalus püsilamamisega hakkama saada. Seda võtet pelgasingi kõige rohkem.  Enne platsile pääsemist pidas kohtunik muide vajalikuks kõigile koertele saba alla ronida, seda lisaks tavalisele ligipääsetavuse kontrollile. Ligipääsetavuseks lähenes kohtunik peaaegu seljatagant. Mia oli ülitubli, võibolla aitas kaasa, et üks koer enne meid ütlesin Miale, et tüüp küll käitub imelikult, aga ohtlik ei ole ;-) Ilmselt siis Mia usaldas mind ja ligipääsetavuse eest saime lausa 9 punkti.   Kardetud püsilamamine õnnestus  hästi, Mia püsis nõutud 2 minutit kui paraku soovitud lõug maas asendit ei teinud.  Kohtunik andis lausa 10 punkti.
Ei tea, kas peale õnnestunud lamamist tekkis pingelang, et edasine on lausa käkitegu või mis, aga individuaalvõtted ei tulnud meil üldse välja. Rihmaga kõrvalkõnd oli ligadi logadi ja eriti jätsid soovida kõrvalasendid. Sellele vaatamata hinnati meid 8,5 punktiga.
Rihmaga kõrvalkõnd oli pisut parem, punkte anti lausa 9, aga Mia on kindlasti palju paremaks võimeline.
Lamama minek liikumiselt, see asi on Mial nüüd ilusasti käpas, lamama läks ilusti, kuid siis oli vaja hakata oma sabaalust lakkuma, selle võtte eest 5.
Juurdekutsumine võiks ka olla meie leivanumber, paraku juhtus seekord nii, et Mia ennetas käsku. Ma ei tea, kuidas sellist asja võiks hinnata, selle võistluse kohtunik andis 7. Ise arvan, et tavalisest suurem kaugus minu ja Mia vahel põhjustas varastamise.
Seisma minek liikumiselt, mis seal täpselt oli, ei mäletagi, vist Mia liigutas enda kui tagasi tulin, 8 punkti.
Takistuse ületamine 7 punkti, Mia läks suhteliselt takistuse külje peale ja liigutas peale seisa käsku.
Üldmulje 8, kokku 161 ja napilt I järk ning 6 koht. Individuaalvõtted olid küll pettumus, ei saagi aru kuidas nn.koduplatsil on raskem võistelda kui TSKK võõral väliplatsil. Igal juhul on meil esimene sissekanne võistlusraamatus olemas!

Kas me ei hakka mitte ühte nägu minema? Foto Kristina Grau

SK mitteametlik võistlus

Mia ja minu senised etteasted SK vallas on olnud vägagi ilmetud, näiteks püsilamamine pole meil ühelgi mitteametlikul võistlustel veel kordagi õnnestunud. Viimasest ebaõnnestunud katsetusest on juba üksjagu möödas, mitu viimast nädalat olen tööd teinud vahepeal lootusetult sassi läinud liikumiselt lama ja seisa käskudega. Mia pisikesse peakesse mahub vaid üks asi ja kui esimesel korral ei õnnestu, siis pakub ta rõõmsalt variant B välja.
Võistlus toimus võõral platsil ja meile väga sobivalt alg kõigeas asi individuaalvõtetega.Osalejad oli algklassis 14 ja meie olime ühed viimastest. Kaasvõistlejate jälgimine tegi lausa kadedaks, nii palju oli ilusaid ja innukaid sooritusi.
Võtete eest teenisime järgnevad punktid:
kõrvalkõnd rihmas 9 punkti
kõrvalkõnd rihmata 9,5 punkti
Punktid olid küll kõrged, aga kõrvlakõnd on Mia lemmik ja tegelikult seda saaksime veel paremini teha, aga võõra platsi kohta peab muidugi rahul olema. Rihmata kõrvalkõnd tuli paremini välja, ilmselt kohanesime ümbrusega. Skeem oli üsnagi pikk, vähemalt mulle tundus nii.
Lamama minek liikumise pealt 9,5 punkti
Liikumiselt seisma jäämine 9,5 punkti, vähemalt täna need asjad sassi ei läinud :D
Juuredetulek 9,5 , see on meie viimase aja suurim mure, kuna treenisime järjekindlalt lõug maas lamamist, siis Mia pakub nüüd istumise asemel lõug maas lamamist lootes sellega Suurt Vorsti teenida.
Täna õnnestus, ei läinudki lamama!
Komistuskiviks sai aga seekord tõke, agilitykoer juba tõkke taha seisma ei jää, siuh-sauh jõudis Mia teha 3 hüpet üle tõkke ja aru saades, et vist läks valesti, üritas tagumisi jalgu tõkkele sättida :-)
Selle võtte eest seega 0.
Juurdepääsetavus 9,5
Grupis lamamine 9, ehkki Mia ei suutnud lõug maas asendit hoida ja pärast ennetas kõrvalkäsku, olen temaga siiski ülimalt rahul. Vaatamata sellele, et Mia kõrval lamanud koera käis koerajuht korrigeerimas, jäi Mia siiski oma kohale.   Kes Miaga lähemalt tuttavad, saavad aru, kui suur asi see on. Ilmselt aitas edukale sooritusele kaasa meie enne püsilamamist tehtud kokkulepe, näitasin Miale suurt suitsukeele tükki ja lubasin, et kui ära lamab, siis on keel tema. Mia teeniski oma keele ausalt välja.
Kokku saime 169 punkti ja seitsmenda koha 1 järguga. Lubatud oli ka koera premeerimine võtete vahel, Mia meeleolu püsis koguaeg väga hea ja nii ma seda võimalust ei kasutanud. Mine tea, järsku saame kunagi siiski tehtud ka oma ametlike võistluste debüüdi.

Esimesed võistlused TAKO uues hallis

Vana tõde on, et võistlusi korraldades ei tasu eriti loota isiklikke sportlikke suursaavutusi. Tegelikult on meil praeguseks kokku saanud niivõrd suurepärane korraldusmeeskond, et võin rahumeeli ise võistlusele keskenduda teades, et neid inimesi võib 100% usaldada.
Mia sai seekord nautida koduhalli toetavaid seinu, lisaks vaimustas teda esmakordselt avanenud suur plats, trenni teeme ju poolel platsil ja nii vähemalt esimesel päeval meenutasid meie jooksud võistlust kui palju erinevaid takistusi jõuab pürenee lambakoer võtta umbes 40 sekundiga. Ei pea lisamagi, et uuel kiirusel olid jooksukontaktidest järgi riismed. Ainuke asi, millega rahul võiks olla, oligi kiirus ja Mia entusiasm, vast ka slaalomid olid meil esmakordselt võistlusolukorras nii kindlad. Seega laupäevast päevast tuli veel 3 diskvalli meie kollektsiooni juurde. Pühapäeval oli tahe suur saada esimene tulemus A3-s, paraku esimesel rajal jällegi dikvall- vale tunneliauk.

Viimasel selle päeva rajal juhtus aga ime ja esimene tulemus (peale A3 jõudmist saime 10 järjestikkust diskvalli) saigi tehtud. Ka sellel rajal oli kõige suuremaks riskikohas tunnel, otsustasin suurele kaarele seekord vilistada ja saatsin koera pika käega otse üle hüppe, siis korjasin ta valsiga teisele käele ja suunasin õigesse tunneliauku. Saime küll poomikontakti vea ja samuti kiigele tuli Mia sellise lennuga, et ma karjusin talle käsu liiga vara, Mia peatuski ja hüppas maha, kohtunik näitas vea ära. Raja lõpus olev tunnelite rägastik õnnestus veatult läbida, esimene tulemus oli käes! Tõsi küll, 10 karistuspunkti ja 7.koht pole küll teab mis tippsaavutus, kuid kui juba Mia jookseb, siis küll ka muud asjad ajapikku tulevad! Loomulikult suur osa meie diskvallides on ka selles, et Mia sammupikkus on oluliselt pikem kui Lillel, pigem kisub see juba sinna maksikoerte poole. Vähemalt sel võistlusel vaatasin küll, et lõksud kuhu Mia sattus, olid valdavalt samad, mis püüdsid kinni maksikoeri. Trennitalv on ees :D

Mia ja lambad

Oma senises elus on Mia lammastega kokku puutunud kahel korral, esimesel neist sai 7 kuune Mia lõastatuna Jaani talus lambaid taga ajada ja teisesel korral osalesime Soomes pürride tõuühingu korraldatud karjatamiskoolitus. Mõlemal korral oli selge, et Mial lammaste vastu huvi on, aga mida siis edasi peale hakata, ei selgunudki. Mia Soomes elaval isal Ursusel on lausa karjatamise katsegi sooritatud. Nii olin enda jaoks otsuse teinud, et rohkem me karjatamisega ei tegele. Kui aga selgus, et Eestisse on tulemas  Maeglin kennelnime all borderkollisid kasvatav Raf Dewinter, siis otsustasin siiski teha kolmanda katse ja olin selle nimel nõus loobuma isegi agility võistlusel osalemast.
Raf osutus ütlemata särasilmseks papiks, kellest õhkus teadmisi ja eruditsiooni. Koolitus algas tunnise teoreetilise loenguga, kus selgitati lammaste liigutamise põhimõtteid punktist A punkti B, tsoone lammaste ümber ja erinevaid harjutusi. Sama loeng toimus nii laupäeval kui pühapäeval, aga olen väga rahul, et kuulasin mõlemal korral . Laupäevased praktilised harjutused olid silmaringi avardanud ja see andis pühapäevasele loengule hoopis teise võtme, seda enam, et mõni asi oli pühapäevasele loengul uus, või ei saanud ma sellest laupäeval lihtsalt aru...
Aedikusse lammaste juurde minnes oli Mia valmis kohe lambaid jooksutama. Paraku aga ei suutnud me kuidagi saavutada kella 12 asendit, kus koer on postitsioonis 12  ja ajab lambad kella 6 positsioonis olevale händleri poole. Lambaid kimbutada meeldis Miale küll, paraku peab aga karjakoer töötama karja tempos ja piisavalt kaugel lammastest. Kui Raf otsustas Miale tutvustada karjasekeppi, siis see osutus paraku liiga hirmsaks atribuudiks. Nii tõdeski meie koolitaja, et Mia lihtsalt mängib lammastega, kuid tal puudub vähimgi kavatsus neid minu juurde kokku ajada. Ja muidugi pean tõdema, et mul endal puudus vähimgi ettekujutus, kuidas juhtida eelkõige ennast, siis koera ja kolmandaks veel hallata lambaid. Kui imelihtne on agility, kus takistused seisavad paigal ja kohtunik käitub ka suht etteaimatavalt, hakkama peab saama vaid iseenda ja koeraga!
Koolitusel osalejate seltskond oli kirev, alates minusugustest linnavurledest kuni 500 lammast omava ürgnaiseni, kes kahe borderi koolituse kõrvalt suutis ohjata imikut ja väikelast ning samuti jäi silma, või õigupoolest kõrva koolitusguru, kes tutvustas kõrvalseisjatele oma meetodeid koerte lamama õpetamises. Oli võimalik jälgida ka noorborderi ortodoksset klikkertreenigut, loodan, et see sõna sai ikka õigesti kirja :D
Koolituse suurim elamus oli kindlasti Raf, mees vile ja piitsaga, keda võiks nimetada BC lausujaks. Raf taltsutas nii mõnegi looma, kes varem kippus lammastesse hambaid lööma ja laulev käsklus lie down sundis bordereid maha viskuma. Arvatavasti ma siiski edaspidi karjatamise koolitamisest loobun, kuid siiski oli see ääretult huvitav nädalavahetus, tänud Rafi maaletoojatele.
Siin ka üks Lea tehtud video Mia pühapäevasest lammastega kohtumisest. Lambad on ühed äärmiselt nutikad olevused lugema koerte kehakeelt. Nii saavad nad kohe aru, milline koer on nõrk. Laupäeval otsustasid lambad äkitselt, et nüüd aitab ja nad enam Mia eest ära ei jookse ja nii jäigi.

Luige võistlused

Treeningu mõttes sai Mia regatud ka Luige võistlustele, loomulikult ikkagi väikese lootusega sooritada esimene tulemus A3`s. Paraku seekord veel nii ei läinud. Isegi kui me vigu ei saaks, ei ole me paraku suurte kaarte tõttu veel üldsegi mitte tõsiselt võetavad konkurendid meie midi koerte raudvarale.