Jõulutunnel 2011

Agilityaastale sai nüüd joon alla- viimane selle aasta võistlus oli traditsiooniline Jõulutunnel, mis seekord toimus Tublide korraldusel. Algajate esimene rada oli päris keerukas, siiski saime sellega tõrgeteta hakkama, ühest tunnelist keeras Mia küll valele poole välja ja kaotas sellega ka aega. Paraku ei olnud aga kiirust üldse, kontrast eelmisel õhtul trennis lennanud koeraga oli tohutu.
Esimene rada http://youtu.be/17tc9_62VoE
Kindlasti oleks abi olnud paremast koera häälestamisest, aga meie stardihetk saabus oodatust varem kuna mitmed osalejad istusid liiklusummikutes ja olid tõstetud teise tutvumisgruppi. Teine rada oli lihtsam ja siin õnnestus Mia kohe jooksma saada http://youtu.be/ks6PZ9ro5gI
Tegelikult oli see suisa esimene kord, kus Mia julges avalikkuse eest joosta :-)
Võistluse lisaboonuseks kujunesid Inessa tehtud superhead pildid.

Kahe raja kokkuvõttes õnnestus meil üllatuslikult platseeruda teisele kohale, kuna mitmed kiiremad koerad suutsid teisel rajal saada diskvalli.

Kessu, Mia ja Oki

Mitteametlik SK võistlus 18.12

Osalesime Miaga teistkordselt mitteametlikul SK võistlusel, eelkõige seepärast, et anda oma osa SK MM koondise toetuseks ja mis seal salata, eks üksjagu juba ka trennis käidud ning oleks aeg ka mingeid tulemusi näidata. Kui ajakava avalikustati, oli suur üllatus, et osalejate arv küündis võistlusel 41 koerani ja neist 14 osales debüütklassis. SK hakkab populaarseks muutuma?
Meie eeldatavalt nõrgim koht on püsilamamine ja paraku leidis see ka võistlusel kinnitust.  Mia läks lamama viltu ja lisaks sellele hakkas ka üsna varsti pead keerutama. Kui siis naabrimees Ferry tegi paar bassihäälset haugatust, saigi Mia mõõt täis. Seega püsilamamisest 0 punkti. Muidugi ei taha ma siinkohal Ferryt süüdistada, koer tuleb ikkagi treenida häirijaid mitte tähele panema.

Muud võtted läksid enamjaolt väga hästi. Nii rihmata kui rihmaga kõrvalkõnd 10 punkti, seisma jäämine liikumiselt- ükskord 0 punkti, teinekord 10. Sest esimene kord pidi tegelikult lamama minema, aga minul ei tulnud  lamamiskäsuks vajalik madal hääl välja ja seega tegime kaks korda seisma jäämist. Tegelikult Mial lähevadki liikumiselt lamama minek ja seisma jäämine kogu aeg segamini. Kui need võtted oleksid järjest olnud, siis olen suht kindel, et teisel sarnasel katsel oleks ta võtnud järgmise asendi ja seega ka teise 0 saanud. Juurdetulemisel hakkas Mia enne käsku liikuma, saime 8 punkti , üldiselt siia tulek on meil üks lemmikuid. Tõkke eest samuti 10 ja üldmulje 9. Kahe 0-ga muidugi mingit head tulemust pole loota, kogusime 143 punkti, mis andis napilt 2 järgu ja 13 koha. Siiski jäin etteastega rahule, Mia meeleolu oli väga motiveeritud vaatamata sellele, et ma mitte kordagi ei kasutanud võimalust maiusega premeerida võtete vahel. Enne püsilamamist keerasin meeleolu loomisega vindi lausa üle, Mia läks nii pöördesse, et hakkas haukuma.
Nii et selline must-valgetes toonides võistlus kukkus meil välja.

Sassi tallid 03.12

Sel hommikul ei suutnud ma kuidagi voodist välja saada, lisaks jäin kauaks ajalehte ja hommikukohvi nautima ning seega läks niigi üsna tihe ajakava vastu taevast. Samuti ununesid koju välja trükitud reisijuhised. Märjamaal taipasin, et esimesse starti ilmselt ei jõua. Tänu Ede ja Tiidu online juhendamisele taipasin mitte Pärnusse sisse sõita ja eneselegi üllatuseks olin siiski 10 minutit enne starti kohal.
Esimene rada sisaldas 3 sirget ja üsna lähestikku asuvat tunnelit, üsna raske oli meelde jätta mitmendal ringil just oled. Diskvalle tuli ohtralt ja ega rada just väga kergete killast olnud ka.
Mial ebaõnnestus start. Tahtsin teda istuma jätta, paraku hiilis Mia aga hallist välja, pöördus hetkeks  küll tagasi ning seejärel kadus uuesti. Lõpuks sain siiski jooksuga alustatud, tõsi küll, valelt käelt ja ilma igasuguse stardis ootamiseta, ent siiski Mia jooksis. Ega see küll mingi jooksu moodi enam ei olnud, kutsi silmad liikusid ainult halli mööda ringi ega kusagilt mingi hädaoht viimaks lähene, ega minagi enam takistuse järjekorrale ja juhtimisele suurt tähelepanu pööranud ja juhtus see, et Mia lipsas valesse tunnelisse.
Püüdsin pärast arusaamisele jõuda, miks täiesti kontaktne koer niiviisi vaimselt kokku varises. Ei oska muud arvata kui seda, et kui me hilinedes halli tormasime ja esmalt regamise laua juurde suundusime, siis ümbritsevad suured koerad olid Miale liga lähedal ja seetõttu hirmutavad. Starti minnes möödusime samast kohast ja ilmselt see olukord kangastuski Miale. Järelikult tuleb iga hetk läbi mõelda, hoida koer endaga kontaktis ja tegevuses, et tal poleks aega hirmudele mõelda. Ja loomulikult ei tohi võistlustele hilineda!
 Eks meie kätteõpitud lõpuhüpe sülle on ju tegelikult ka mõeldud selleks puhuks, et kole ei saaks peale tulla.

Järgmisel rajal olin juba targem, samuti start asetses seekord lihtsamas kohas, sissekäigust pisut eemal, sooritasin stardi a la La ja see läks märksa paremini, välja arvatud see koht, mis eeldas 360 kraadist pööret ümber tõkke. Ruudi perenaisega olime läbi töötanud kõik võimalikud lahendusvariandid. Sellele eeltööle vaatamata suutsime ikka tõrke välja meelitada oma tavapärase eksimusega- olen ise tõkkele liiga ligidal ja surun Mia tagant tõkkele. Aga vähemasti Ruudi pööre oli perfektne :-)
Kahjuks ma seda jooksu filmida ei laskunud, olin niivõrd ametis Mia meeleolu loomisega, et läks meelest otsida filmija.
Peale nulliradasid saabus meie päeva parim osa, matk Valgeranda, kus kogu kaasasolnud seltskond Marta, Setu, Mia ja Lill näol said täie mõnuga joosta piki liivaranda, laineid haukuda ja männimetsas jälgi ajada. Kahjuks fotokas oli halli jäänud ja seega jäi see kaunis jalutuskäik detsembrikuises rannas salvestamata.

Tako mitteametlikud võistlused 26.11

Olen seekordse etteastega väga rahul, Mia keskendus hästi, ei õiendanud stardis, ei haukunud rajaabilisi ja jooksis ka kiiremini kui kunagi varem. Protokollis seisab meil küll 2 korda DSQ, aga need diskvallid võin puhtalt enda arvele kirjutada. Esimesel rajal ei arvestanud õigesti kiirust, kui ruttu võiks üks koer lühikesest sirgest tunnelist välja tuisata, teisel rajal saatsin koera selgelt tõkke taha.
Esimene rada http://youtu.be/D4ecC6kfteE
Teine rada http://youtu.be/5z_-C0YFlbU
Mia oli ülitubli ja laupäeval lähme proovima, kuidas meile istub võõras kohas ja esmakordselt liival jooksmine.

Nädalavahetus Hiiumaal



Sääre tirbil





Kas keegi on öelnud, et oktoober pole sobiv supluskuu?



RMK Kapasto metsaonn oli end väga hästi ära peitnud, leidsime selle teisel katsel.



Onni räästas olid ristatud sääreluud...


 

ja ukse kohal olid põdra?sarved

Ehkki koju olid jäänud tikud ja süütevedelik osutus sulaselgeks veeks, ei jäänud tuli süütamata ja vorstid grillimata



Koerus

Start    Foto Team Jasper

Tegelikult on kõiges süüdi Maria, kes Koeruse kiitis vastupandamatuks ürituseks. Ja tegelikult oli tal täiesti õigus. Kuna mina ussisõnu ei tunne ja oktoobrikuus võib olla kindel, et roomajad ilusasti tuttu läinud, siis julgesin end regada.
Mia, kes nädalapäevad kodus igavlenud, lihtsalt põleb tegutsemistahtest. Muide, vahetult enne minu ärasõitu rasvatas Mia end kenasti talveks sisse Paljassaare poolsaarel vedelenud surnud hülgel. Nädalaga oli rääsunud rasva hais lahtunud, ent siiski aimatav. Esimese kahe aasta jooksul ei ole Mial veel pesupäeva olnud, järsku peaks seda siiski kaaluma?
Tagasi tulles Koeruse juurde- võistlejate raja pikkus pidi olema ca 3 km, mida pidasin endale igati jõukohaseks läbi sörkida. Orienteerumisoskust olen arendanud valdavalt linnatingimustes, näiteks viimati leidsin Brüsseli ligidalt 3 ostukeskust nagu niuhti, seega julgesin eeldada, et ka metsa hätta ei jää. Aga võta näpust, sellist sigrimigri kaarti, kus sinine ei olnud vesi ja roheline mets, tänavanimed olid täiesti panemata ning mis üldse oli täis arusaamatuid kriipsukesi ja joonekesi, kuid puudus mõõtkava ja legend, ei olnud ma küll enne näinud. Aga ju need kaardid siis sellised ongi, sest kaasvõistlejatel probleemi polnud :-) Aitäh abivalmis kohtunikele, kes mulle kaardi paar korda õigetpidi kätte keerasid!
Esimesest kontrollpunktist kihutasin ülbelt mööda, kuna hoiatus, et kõik punktid ei ole teps mitte võistlejate raja punktid, siis arvasin, et nii teeääres nähtaval olev koht on kindlasti kuulub kutsikate rajale.
Ülesanne punktis ei olnud meile sugugi lihtne. Koer tuli jätta istuma ja eemalduda teatud vahemaani ja siis juurde kutsuda, koera teekonnale olid seatud ahvatlused, mänguasjad ja ka toit. Ahvatlused Miale probleem ei olnud, küll aga ei soostunud ta minust maha jääma, ilmselt olid paar-kolm kohtunikku platsi servas Miale ehmatavad, sest tavaliselt ju inimesed metsaserval nii ei passi. Lõpuks saime siiski hakkama.
Teise punkti leidsime päris hõlpsasti üles, ülesanne seal ei olnud ka sugugi kerge, sisuliselt apporteerimine, kusjuures ese tuli visata üle koera pea. Esemeid tuua Miale meeldib, aga püsivus oodata käsku jätab veel soovida, kolmandal katsel saime siiski hakkama. Kolmanda punkti takistusrada oli ka jõukohane, aga siis läks asi täiesti käest ära. Edasi ma punkte enam õiges järjekorras ei leidnud ja aega oli ka niipalju kulunud, et arvasin, et korraldajad tahavad ju ka koju minna ning viisakam on metsast välja tulla. Trehvasime veel ühe kontrollpunktiga, kus pidi ära arvama enda ja koera kaalu, see ülesanne tuli meil kõige paremini välja, ülekaalumine tõestas, et eksisin vaid 100 grammiga. Pean Mia ees vabandama, et sellised toerdad punktid, kus koer sai ka midagi süüa- näiteks oli olnud võimalus oksarisu alt otsida maksa, jäid meil leidmata.
Tore päev ei olnud veel aga läbi, järgnes viineripüüdmise võistlus koertele, seal lubasin osaleda Setul, kes 2 meetri pealt püüdis edukalt viineri kinni.  Selleks, et aga võitjate hulka kuuluda, oleks pidanud rohkem riskima ja katsetama viskamist kaugema vahemaa tagant. Päev lõppes parimate autasustamisega, kus meie tuttav Jasper sai ka auhinnalisele kohale ja lisaks veel auhinna, kui kõige rohkem Koerusel osalenud Koer.
Tegelikult võiks minna järgmine kordki, ilmselt siis ikka hobirajale, sest seal võib kaardilugeja kaasa võtta.

Mia 2!

Proloog
Dornbirn, sept. 2009 Eesti agility fännid shoppamas hea valiku ja soodsate hindadega kingakaupluses
Tiina: Ma ei saa ju midagi osta, mul ei mahu kingad enam koju ära
Ester: Tead, Sul on hädasti vaja, et üks noor koer Su kingad üle käiks.

Mia ema Dori

Tegelikult oli selle keskustelu toimumise ajaks mul potentsiaalsele kingahävitajale juba silm peale pandud. Minu unistuste koer pidi olema pikakarvaline, liivakarva ja hea õnne korral ka midikasvu pürenee lambakoer. Kuna mu kindel soov oli kutsikaid enne lõpliku otsuse tegemist vaatamas käia, siis olin otsustanud Soome kasuks. Aprillis Helsinkis agility võistlustel nähtud pürenee lambakoera crazy pilk oli mind sedavõrd võlunud, et kui nüüd teada sain, et sama koer kutsikate ootel on, ei suutnud enam seda mõtet maha matta.

Mia 9 nädalat vana

Sündiski 2 emast kutsikat, külaskäik Soome Lea juurde jättis igati soodsa mulje ja kahest kutsikast väiksema arvas kasvataja mulle nii kasvu kui temperamendi poolest sobivaks, siis nii saigi otsus tehtud. Mia nimigi tekkis ise-enenest ja loomulikult. Aga kingi muide suurt ei hävinudki :-)
Kui mul juhtub pisut aega tekkima- raske küll ette kujutada, millistel asjaoludel see saaks juhtuda, siis püüaks edaspidi  kirjeldada oma esimest kahte aastat karjakoera omanikuna.



Mia peaaegu 2 aastat vana  Foto Livia Kask