Hea koer Mia

Mia esimene etteaste ametlikus võistlusklassis toimus aastast aastasse hea kohtunike valikuga hiilanud Haapsalu näitusel, täpselt aasta tagasi samas kohas sai ka Mia kasvataja Leaga esmane tutvus tehtud. Seega ei mingit kahtlust, millises kohas teha Mia esimene juuniorklassi etteaste. Vanust Mial praeguseks hetkeks 9,5 kuud, selline kutsikaohtu juunior siis. Kohtunikuks oli beauceronide kasvataja Jan De Gids, väga mõnusa olekuga kohtunik, igati sobilik noorele koerale esmaseks näitusekogemuseks.
Mia kirjeldus:
Nice type, nice head, good ears, nice eyes, scissor bite, misses 3xP2 and 2xP1, well angulated in front and rear, typical construction of rear, good tail, v.nice movement, because of the theeth good.
Olen tulemusega rahul, nagu ma juba varemgi olen kahtlustanud, on tegu igati kena oma tõu esindajaga ja seda tõdes ka kohtunik. Mia esines üllatavalt hästi, näitusetrenni pole me vahepeal üldse teinud, liikumine tuleb loomulikust intelligentsist välja, et seismine on preemiat toov tegevus, tuletasime meelde näituse-eelsel päeval. Ja tegelikult jäi ju kohtunikul veel mõni olematu hammas kahe silma vahele ka :-) Händleri veider riietus juuresoleval pildil tuleneb tihedast päevaplaanist, 2 korda sai käidud näituse ringis, 3 korda agilityplatsil ja kostüümi vahetada igakord ei jõudnud, aga see-eest oli väga hea ja mugav agility riietes näituse ringis joosta.

Rannamõnud Hiiumaal

Kuidas Mia kadunud oli

Sellistest halbadest asjadest ei tahagi nagu kirjutada, aga samas on see siiski üks õpetlik lugu sellest kui kerge on kaotada koera. Nüüd on mõned päevad sest sündmusest möödunud ja mõnevõrra kergem asjale tagasi vaadata. Jalutasime Paljassaare poolsaarel oma tavalistel radadel ja olime jõudnud mere äärde liivaranda, kus koerad tegid mõnusaid jooksuringe madalas vees ja liivas ning see kõik toimus nii 30 meetri raadiuses minust. Hetkeks astusin rannaliivalt pika rohu sisse, kükitasin ja siis helises telefon, rääkisin minut-poolteist ja kui silmad tõstsin, oli Mia rannaliivalt kadunud. Ilmselt Mia märkas, et perenaine on kadunud ja sööstis tuldud teed tagasi mind otsima. Olukorra tegi keeruliseks see, et möllas parajalt tugev tuul, mis hüüdmise tegi mõttetuks- hääl lihtsalt ei kosta välja. Kuna rannas ei olnud Miast kippu ega kõppu, siis hakkasin auto juurde tagasi jooksma, sinna oli maad umbes 1,5km. Kõrvalepõikena olgu öeldud, et Setu füüsiline vorm on küll allpool igasugu arvestust, ei suutnud ta minuga sammu pidada ses jooksus. Eks muidugi suur mure andis mulle tiivad. Nagu kiuste oli seekord auto pargitud teisele poole sõiduteed, mis tähendas, et kui Mia peaks auto juurde minema, siis igal juhul tuleb tal ületada sõidutee. Jõudsin parklasse, aga sealgi Miat polnud, nüüd sai kodused appi kutsutud. Palusin endale tuua jalgratta, et kiiremalt poolsaart läbi kammida, poeg jäi auto juurde valvesse. Puuri tõstsin auto kõrvale, et jooksikul oleks, kuhu pugeda, kui ta saabuma peaks. Sõitsin jalgrattaga kadumiskohta tagasi ja leidsingi Mia metsateelt, üsna ligidal kohale, kus ta kaotsi läks, ilmselt tuli ta võsast välja minu hüüdmise peale. Metsas oli tuulemüha tunduvalt vähem kui rannas ning häält oli kuulda. Kutsil oli keel täiesti ripakil, kasukas igasugu metsarisu täis ja tundus, et ta mind mingi sekundi murdosa ka ära ei tundnud. Nägi ta ju perenaist esmakordselt elus jalgratta seljas istumas. Igal juhul rõõm oli meil mõlemal suur ja minu pingelangus tohutu peale tunni ja 10 minuti pikkust närvipinget.
Et oli ilus pühapäev, liikus Paljassaares ohtrasti jalutajaid, kes olid hämmastavalt osavõtlikud ja valmis koera otsima, paraku on Mia selline koer, kes ühegi võõra juurde kindlasti ei lähe.  Paljassaare näol on tegu poolsaarega, mis kolmest küljest veega piiratud, see andis lootust, et Mial ei ole võimalik väga kaugele eksida, ohtu kujutavad aga endast metsistunud koerad, kes sealkandis ringi hulguvad.
Lõpp hea, kõik hea, edaspidi tuleb arvestada, et nii nobe koer jõuab haihtuda loetud sekunditega.

Vangistatud metsloom

Sel nädalal pidin sõitma komandeeringusse ja kuna kodus ühtegi koerahoidjat võtta polnud, pidid Setu ja Mia kolima kaheks päevaks Järvekülla. Mia on seal korduvalt viibinud, mõnusalt õues mürgeldanud ja koht peaks seega igati sobilik olema. aga võta näpust. Hommikul jätsin Mia aeda ja ise lahkusin. Õhtul helistades kuulsin, et Mia on täiesti endast väljas, ei suhtle inimesega ega ka mitte teiste koertega, tuppa ei tule, sööki ei võta, kontakti temaga kuidagi ei saa. Vastu ööd soostus ta siiski Anule lähenema ja sööma, ööbis ta aga õues rõdule tõstetud puuris. Samamoodi möödus ka teine päev, koer täiesti kontaktivaba, nagu mingis shokiseisundis meenutades kõige enam kinni püütud metslooma ja olles ka täielikul paastul. Õhtul peale perenaise taaskohtamist taastus Mia lustlik olek 10 minutiga.
Juuresolev pildike pärineb Livia kaamerast ja on tehtud õnnelikust koerast :-), kelle peranaine ei olnud teadmata kadunud

Elu kolme koeraga

Sel nädalavahetusel pakume peavarju Lillele, kes on meil puhkamas oma neljast teravate hammastega 7 nädalasest jõmpsikast, kes siiamaani emme tissist lugu peavad. Elu kolme koeraga on päris väljakutse, kõigepealt kasvõi 3 jalutusrihma haldamine neid totaalselt sassi ajamata. Reede õhtul Paljassaares jalutamas, sattusime kolme rollerpollari huviorbiiti, miskipärast võtsid nad mind kohates hoo maha ja põrnitsesid nii pikalt, et ma juba kahtlustasin, kas ei ole Tallinnas kehtestatud seadus, mis keelab kolme koera omada. Kui mul oleks mõni koer lahtiselt olnud, siis ilmselt oleks trahvi saanud, ju nad nii pikalt üle lugesidki, kas kolmele koerale ka ikka kolm rihma vastab. Vedas seekord, sest loomulikult jalutavad koerad ka lahtiselt, kuidas sa muidu agilityks vajalikku vormi kogud.
Kõige suurem üllatus kolme koera koosluses on aga Mia tugev karakter ja armukadedus, pingsalt jälgib ta, et tema oleks koertest mulle kõige lähemal. Kui Lill esmakordselt tuppa tuli, üritas Mia klähvides märku anda, et see oli nüüd küll viga. Samuti kahtlustab Mia,et kolmele koerale selles kodus süüa ei jätku, oma sööki sööb ta nii kiiresti, et iga kord on ta ka midagi hingetorusse tõmmanud, vaatamata sellele lõpetab ta oma portsjoni esimesena ja siis üritab see häbematu nolk varastada teiste kaussidest.

TP kuts vol 2

Lisan veel ühe pildi autor Kadi lahkel loal.
Mis puudutab pürridele iseloomulikke rastapatse, siis meie joon on endiselt nendeta hakkama saada, andku nad pealegi näitustel koerale plusspunkte.
Nädalavahetusel kohatud pürri omanik mainis, et minimaalselt nädal enne näitust ei tohiks koera tagumist kehapoolt üldse kammida, mida rohkem tagumik puhevil on, seda uhkem. Samuti ei tohiks kammida käppasid, ka pesemine on põhjendatud ainult siis, kui koer on tõeliselt mingi äkaga kokku saanud. Kui veel seda pea, kaela ja kõrvade trimmimist ei oleks, oleks täitsa mõnus hooldusvaba koer. Meie järgmine etteaste välimises ilus on Haapsalu näitustel, rohkem ei ole me näituseplaane pidanud.

TP Kutsikas

Nüüd on meie esimene pitsball peetud

, valmistusime selleks päris mitmeid tunde harjutades kaunist kõnnakut, seismist, võõraste katsumist jne. Kammimine ja pesemine näituse ettevalmistusse ei kuulunud. Küll aga ei teeks paha väike trimming kõrvadele, peale ja kaelale, et rebase ilme paremini esile tuleks- ses osas tegi meile peale ringi väikse näidistrimmingu 4 pürri omanik Johanna, tänud talle! Ja väga huvitav oli ka pürrijuttu ajada.

Kui nüüd kõik algusest peale ära rääkida- laupäevast päeva kasutasime näitusel sotsialiseerumiseks, ühtlasi vaatasin üle, mis inimtüüpi kohtunik meid järgmisel päeval ootamas on, pilt oli suht masendav- lipsustatud valge triiksärgiga raskekaallasest härra, selline tüüp meie kohatud inimrepertuaari küll ei kuulu. Eks siis ükskord ikka esimene kord ja ei läinud ma ka laupäeva õhtul Miaga linna peale lipsuga härgasid otsima. Tuleb, mis tulema peab.

Pühapäeval algas kõik kenasti, kohtunik oli mustast lipsustki loobunud, sisenesime ringi lootes heale esmamuljele, kohtunik aga haaras paraku mobiili ja süvenes vestlusse. Vestluse lõpetanud, palus mul näidata koera hambaid, mis ei ole just Mia lemmikegevus, kodus on see siiski enam vähem talutav, aga kindlasti mitte kahtlaste tüüpide seltskonnas.

Hambad kuidagi näidatud, paluti meil kõndida, kuid ei suutnud me sammukestki normaalset traavi sooritada, ainuke Mia mõte oli pürgida ringist välja. Kirjelduse tegemise ajal neiu siiski seista suvatses ja täieliku avansina anti meile siiski roosa lint ja eriauhind. Kirjeldus oli iseenesest väga hea.

Hea meel on sellest, et kutsikate besti ringis liikus Mia juba kenasti, meie ilu küll ei märgatud, kohtuniku maitse kaalus puudlite poole :-)

Aitäh Anule pilti tegemast!