Aasta ja 2 kuu vanune koeranooruk

Mia elus ei ole midagi väga põrutavat juhtunud, seetõttu on ka blogis vaikus olnud.

Alates septembrist Miat vaevanud sügelemine on taandumas, vahetasime toitu, andsime õli, aga tundub, et põhjuseks oli siiski rebastelt pärinev lest, mille vastu oli abi Strongholdi nimelisest täpilahusest. Nüüd on hakanud ka  kraabitud kohtadel karv  taastuma. Kratsimise tõttu õnnestus Mial endale mõlemasse kõrva hematoom tekitada, mille tühjendamine oli paraku võimalik ainult narkoosis. Seetõttu otsustasin sama narkoosi ajal ära teha ka düsplaasia uuringu, mille tulemus osutus tõeliselt rõõmustavaks: puusad A/A ja küünarliigesed 0/0!
Sel laupäeval mängisime hallis koos mitmete toredate inimeste ja nende koertega tunnelite võistlust. Õhkkond ilmselt erines Miale oluliselt trenni meeleolust ja paraku kajastus see ka tema jooksus, vähemalt kolmandik tähelepanu läks ümbritsevale ja kiirus oli seetõttu mitte eriti hea.
Esialgu tegin otsuse mitte tunnelite võistlusel startida, aga seejärel mõtlesin ringi. Kus mujal me siis võistluste õhkkonnaga harjume kui mitte võistlustel. Ja seega on oodata 02.jaanuaril starti habemega debütante ( ehk Piimahabemed): terjerilised Ruudi ja Borka ning lambakoer Mia.
Koduses elus on Mia vägagi produktiivne korraldama sigadusi, kõik mis ripakil see ära. Laupäeva hommikul kui ma olin lubanud endale tunnikese pikemat und, tuli mulle uksel vastu Mia, kes oli varavalges asunud kuduma endale uut vesti ja sellest oli tal ka suht palju juba valmis, rindkere ja käpad olid korralikult sisse mässitud ja vardadki tilpnesid küljes, tuleb ainult õnne tänada, et ei juhtunud suuremat õnnestust. Lõngakerad on üldse Mia suur nõrkus, eks mul tuleb ikka see motivatsioonilõngakera kasutusele võtta.

Tumanova trenn

Võtsime julguse kokku ja panime end kirja Tumanova koolitusele kutsikate rühma. Tegelikult on Mia ju juba 1 aasta ja 1,5 kuud vana, ei hakka siin oma puuduliku kogemustepagasi baasil üldistama pürenee lambakoerte kohta tervikuna, kuid minu konkreetse eksemplari korral võttis küll oma koha leidmine maailmas aastajagu aega. Seega on meie trenn piirdunud valdavalt agility platsil mängimise ja otse jooksimise ning kõigi eesolevate tõkete võtmisega. Seetõttu saimegi maailmameistri käe all õppida koera keskendumist juhtivale käele. Veel õppimise sõnalise käsu olulisust, kõigepealt suuline käsk, siis hetkeline paus ja seejärel kehaline zest. Mia on taiplik loom, kes hakkas vaid mõne korduse järel tegema vaid suulise käsu järgi, ootamata kehaga juhtimist. No eks tegelikult räägib ikka koerajuhi keha paiknemine tõkke suhtes kõige kindlamat keelt koerale, kas minna tõkkele tagant või otse peale. Aga kindlasti on Mia lingvistiliselt hulga arenenum kui terjerirahvas.

Veel selgus, et Mial on kinnistunud, et rajale võib tuisata siis kui mina teda üle õla vaatan. Jälle asi, millega tööd teha. Tumanova soovitus oli kasutada stardis püsivuse preemia andjana kedagi võõrast, proovime ära kas see võte töötab.
Mia kodusest elust- nutikas pürr on taibanud, et kongi seest saab kõige hõlpsamini maiust kätte kui lasta sel kukkuda vastu maad.
Ukselinkide avamine käpaga on ka vesiselge.

Kiirete ja julgete päralt on maailm!

Viimasel nädalavahetusel oli meil külas sportkoer Lill ja väga huvitav on jälgida kahe koernaishinge omavahelist jõujoonte arengut. Mia kvalifitseerub nüüd ka ilmselgelt täiskasvanud koeraks ja mingit kutsika allahindlust talle ei tehata. Kui Lill meile saabus, siis püüdis Mia sisse viia kodukorda, et Lill võib viibida esikus ja köögis, keelatud piirkond on elutuba ja iseäranis diivani ümbruskond. Minu mühatuse peale ta siiski leebus. Teine situatsioon tekkis söömise ajal- kõik koerad said oma kausid kätte, Mia tühjendab enda oma mõne sekundiga, Lill aga on aeglaselt näkitseja, mispeale Mia muidugi arvas, et kes nii pika hambaga sööb, see ilmselt sööki ei väärigi ja ``naeratas ```Lillele nii et purihambad paistsid. Minu nahutamise peale jättis ta siiski Lille ja tema söögi rahule.
Nii et ei ole see pürri hing midagi õrnuke, oma toitu, territooriumi jms. on ta valmis varmalt kaitsma.
Üks nali veel meie SK trennist. Harjutame Miaga hantli suus hoidmist, mis ei tule eriti välja, nüüd tegin puhtjuhusliku avastuse, et nagu ütlen koerale sõna lahti, siis on haare tugev ja ei mingit lahtilaskmist.

Mia elu

Miast ei ole ammu enam juttu olnud, kutsikaiga, mis igal nädalal midagi uut tõi, on nüüd läbi. Mia käib nii Sk kui agility trennides ja naudib mõlemat täiega, jäljetrenni me kahjuks enam kuidagi ei jõudnud ja see harrastus jäi unarusse. Ehk kunagi kevadel jälle. Eelmisel nädalavahetusel käis Mia Soomes agility võistlustel kaasas, reisimine õnneks ei ole Mial mingi probleem. Mul oli kindel plaan katsetada, kuidas Mia peab vastu võistluste õhkkonnale- tegu ju sisehalliga, kus kasutati ka helivõimendust. Esimesel päeval Lietos ei olnud just suurem asi, maiuse nimel oli Mia nõus küll üht-teist tegema, aga siiski unistas kogu aeg, kuidas hallist õue pääseda. See-eest teine päev Tamperes oli juba palju parem, kontakt oli hea, Mia tegi tuttavaid soojendusharjutusi nii nagu oma koduhalliski ja oli nõus ka mängima. Tampere klubi võistlusel käis Mial külas isa Ursus oma omaniku Katiga. Ursus on igati soliidne 3 aastane halli värvi naerukil suuga rastapatsiline pürri-härra, kes Kati sõnul just oma praeguses vanuses on saavutanud enesekindluse. Mind usaldas ta küll esimest hetkest oma kasukat sügama, nii nagu ka Miale usaldas Katit. Ju me siis oleme omandanud oskuse, kuidas pürrile läheneda.
Kati pajatas üht-teist huvitavat, kuidas Prantsusmaal pürride iseloomutesti tehaks- koeral, kes võõra inimesega kontakti võtab, alandatakse punkte, sest puudub tõuomane umbusklikkus. Üks osa testist on selline, et omanik seob koera kinni ja läheb minema, koer, kes ei oota vaikides, vaid hakkab häält tegema, saab maksimupunktid :-)

Läheneb Mia esimene sünnipäev

Elutempo on niivõrd kiire, et polegi mahti midagi üles tähendada. Nüüd oleme alustanud ka agility trenne, kord nädalas oleme Anne käe all ja kord nädalas individuaalselt. Kõige toredam on see, et Mial on lusti joosta. Praegu võtab Mia õhinal kõik tõkked, mis ette jäävad ja see ongi tore. Küll jõuame hiljem ärakutsumistega tegeleda.

Augustikuus tegime väikse tripi Soome, Mial oli turistiroll agility võistlusreisil, mis sisaldas ka taaskohtumist oma ema Doriga, kes samuti oli Lohjale võistlema tulnud. Turjakõrgus on igatahes emal-tütrel suht sarnane ja naeratus (vaata juuresolevat pilti) tüüpiliselt pürrilik, keel ripakil. Peale kutsikate sündi on Dori jõudnud A3 võistlusklassi, tahtmist ja kiirust on tal igatahes kõvasti. Iseloomu poolest on ta väga enesekindel julge koer, värvilt hoopis tumedam kui Mia.

Pereprobleemid

Meil on nüüd ammu kardetud sündmus- saabus Mia esimene jooksuaeg. Maikuus alanud tihe sõnumite jätmine s.t tihe sirtsutamine jalutuskäikudel päädis jooksukaga. Neiul vanust ka juba 10 kuud, nii et eks oli aeg ka. Kavataja rääkis, et pürride esimene jooksuaeg võib olla suhteliselt tagasihoidlik ja kui isast koera lähedal ei ole, siis isegi mitte avastatav. Nii läks ka meil, märkasin Setu suurenenud huvi Mia vastu neljapäeval ja suureks üllatuseks jõudis tippaeg kätte juba teisipäeval. Nii Setu kui Mia on mõlemad tugevat tahtmist täis ja veendunud, et nad peavad teineteise omaks saama. Mia ulub ja Setu vastab haukumisega, aeg-ajalt üritab Setu Miat puurist võrgusilma kaudu karvupidi välja tõmmata. Esimene öö peale olukorra kuumaks muutumist möödus suhteliselt mõõdukate unetundidega. Mia kiituseks peab ütlema, et ta puhastab end nii hoolikalt, et põrandal ei ole mitte üks vereplekk. Ja kui ei oleks tõesti Setut majas, siis mööduks see kõik täiesti märkamatult.
Pildikene pärineb Pireti kaamerast ja on tehtud Saaremaal Nupu talus. Trennides me veel ei osalenud, aga aeg-ajalt käisime platsil mängimas ja tegime mõne tõkke või tunneli.
Lisaks veel mõni sõna jooksukast- peale nelja päeva lakkamatutu hullumaja, tundus laupäeval olukord rahunevat ja ennäe imet, pühapäeval sain juba jalutama minna kahe koeraga, kes enam ei üritanudki vahekorda astuda. Õhtul testis olukorda ka airedale Mango, kellega koos Mõigu kanali ääres ujumas käisime ning ei pidanud temagi Miat mingi tähelepanu vääriliks. Milline kergendus, et see jama möödas on!

Jäljel

Juba mõnda aega oli mul meeles mõlkunud mõte, et võiks Mia ninale tööd anda ja proovida jäljetrenni teha. Nii me eile sattusimegi Rahula maneezi tagusele põllule, kuhu olid kogunenunud mitmed saksa lambakoerad. Treener Meeli juhendamisel trampisin maha oma esimese jälje- algajatel on selleks meeer x meeter ruut, külvasin sinna toidupalasid ja peale väikest ooteaega, mis oli vajalik selleks, et lõhn vajuks nö.alla, sai asuda proovima. Esialgu ilmselt häirisid Miat pisut inimesed, kes ligiduses olid, aga siis läks toidu otsimine juba väga ludinal. Ja teine ruut läks hiljem juba väga hästi. Ette rutates olgu öeldud, et ka tänase hommikusöögi said nii Setu kui Mia jälje pealt, kasutasin selleks suvilanaabri tallamata muru, juhul kui naaber peaks suvilasse saabuma, siis ta ilmselt arvab, et 2 ufot on maandudnud tema maja ette :-)

Igal juhul oli see ninategevus väga innustav ja uhkusega võin ka öelda, et asjaolule, et toit leidub ainult seal, kus inimjalad on tatsunud, sai Mia kohe pihta, nagu ruudust välja eksis, pöördus ka kohe tagasi. Kuuldavasti varsti kehtima hakkavad IPO eeskirjad lubavad teha ka ainult üht osa- näiteks jälge- nii võib veel Miat IPO koer tulla, üheosaline IPO koer siis :-)