Liisk on langenud

Kuigi seekord oli A0 päeva viimane võistlusklass, ei mallanud ma siiski kodus rahulikult oodata ja oma võistluse alguseks kohale tulla. Pärnu võistlusplatsi lisaväärtuseks on Tammistu matkaraja, kus me ka seekord ringi ära tegime, mõnusast ujumisest nagu mullu sai tehtud, on küll paraku asi praegu veel kaugel, Mia oma tuttavas mudamülkas käis aga ära.
Kuna pidin jooksma ka Ryderiga, siis läks mu programm päris tihedaks, õnneks aitasid Epp ja Marina mul kõige vajalikuga toime saada. Peale Ryderi jooksu toimus kiire koertevahetus ja ega Mia häälestamiseks aega jäänudki, aga tundus, et see ei seganud üldse. Otsustasin Mia eneskindluse lisamiseks teda mitte istuma jätta, vist toimis. Mia jooksis päris talutava kiirusega, üks tagantlõikamine tuli küll pisut sunnitult välja. Puhas rada ja napp ajaline võit Ryderi ees! Kiirematele tegijatele maksiklassist ca 3 sekundiline kaotus.

Agilityrajal kordasin samuti starti koos koeraga, poomikontaktile saime pihta ja olles äsja Ryderi samas kohas tunnelist üle tõmmanud, langesin nüüd teise äärmusesse, Mia tallad kadusid valesse tunneliauku ;) Muus osas olin aga väga rahul, slaalom õnnestus, kohtunikuhärra salakaval lõks järgmise tunneli juures meid ka ei püüdnud, kiirustki oli, aga kiiremat poomi ületamist oleks soovinud. See, et kontaktiviga ei olnud, oli pigem juhus, praegune seis on nii, et  Mial  TAKO halli pikema poomiga õnnestub, aga lühema poomiga on sammu seadmisega suuri raskusi.

Vaatamata sellele on nüüd otsus lähituleviku suhtes tehtud. Lõpetame tõkete-tunnelite jooksmise ehk A0 ära ja asume A1 kallale. Väga raske otsus, tuletasin seda tehes meelde kui palju muutusid Mia treeningud hasartsemaks kui lisandus rohkem takistusi, vaimustust tekitasid nii A, kiik kui ka slaalom. Sotsialiseerumisprogramm jätkub A1-s ja kuna ma viimasel ajal olen targutanud kui halvad on kiired klassivahetused, siis nüüd on aeg seda pika praktikaga A1-s tõestada :) 

A0 Forever :)

Tako võistlused

Ei oskagi kuidagi hinnata seekordset etteastet, võistluseelne nädal oli väga pingeline, trenni teha ei saanud, kuna olin mitu päeva Eestist ära. Ja eks nende oma korraldatud võistlustega juba on nii, et oma iskilikele sooritustele eriti mõelda ei jõua. Laupäevaste hüpperadadega võis peaaegu rahule jääda, esimesel rajal saime tõrke tänu minu juhmakale juhtimisele, Mia siiski hoidis end tagasi, ka kuulsin paari haugatust, mis tulevad siis kui ta oma teada midagi kahtlast on märganud.

Teisel rajal tegis stardi koos koeraga ja tõepoolest see asi toimib, Mial oli kohe hoopis teine minek ja ka endal tuli tunne peale, et see on juba päris agility moodi. Ei ole küll täpselt arvet pidanud, aga mulle tundub, et esmakordselt alistasime maagilise 5m/s piiri. Mitte et see miskit erilist oleks, A0 kiireid radu peaks kiire agility koera alge läbima sinna 6 m/s ligidale.

Perenaise ameti tõttu tuli Mial veeta terve pikk päev hallis puuris, õnneks oli ka piisavalt hetki, kus saime oma igikestva sotsialiseerumisüritusega tegeleda, võrdlemisi edukalt muide.

Pühapäevane päev meil aga nii hästi ei läinud. Esimesel rajal võtsin südame rindu ja jätsin Mia starti ootama, tegelikult olid ideaalsed tingimused stardi katsetamiseks, ei mingeid häirijaid selja taga. Paraku Mia aga püsima ei jäänud ja jõudis ka ninaga tunnelit puudutada, mistõttu me diskvalli kätte saime.

Järgnev rada oli ka selline kõhklev, kas A kontakt oli või mitte, ei oska video järgi öelda, poom oli aga üle hüpatud.

Teine rada oli veel hullem, ehkki õnnestus teha start koos koeraga, hangus Mia poomil täiesti, kohtunik Harri on suur mees ja eriti kahtlane on mees, kes poomi kaasa jookseb. Tulemuseks oli meil küll puhas rada, aga mingit rahulolu sellega pole. Miat häiris sedavõrd kohtunik, et joosta normaalset ei saanudki. Video pealt see küll nii hästi välja ei paistagi, aga ise panin küll tähele, kuidas Mia ümbrust jälgis.

Tulemusteks oli siis esimesel päeval esimene (5kp.+0) ja teisel päeval neljas koht ( dsq+ 0)
Nüüd algab huvitav periood, kus igal nädalavahetusel agilty sündmus tulemas. Ühtepidi tahaks juba teha radu, mis sisaldaksid ka slaalomit ja kiike, kuid samas ikka pole ju mõtet minna A1 ebakindla koeraga, nii et jätkame A0-s ja vaatame, kuidas võõrad platsid meile sobivad.

Tunnelite Karikasarja I etapp

2012 aasta Tunnelite Karikasari Eesti MM meeskonna toetuseks koosneb esmakordselt kuuest etapist ja tunnelivõistluse geograafia laienenud Viljandisse ja Saaremaale, mis kõik on lihtsalt suurepärane!  
Miale on see teine tunnelite karikasarja hooaeg, aga no mis teha, kui koera jooksma saamiseks kulub aastaid, siis tuleb need aastad selleks võtta. Täna tundus, et vähemalt oma koduhallis võib Mia juba jalad kõhu alt välja lükata küll. Sugugi mitte täiskiirusel, aga siiski jooksusammul õnnestus esimene rada puhtalt läbida. Mini- midi klassis andis see meile neljanda aja. Kindlasti Mia aeglustas raja selles kohas, kus seisid ajamõõtjad, aga muus osas tuli enam vähem kõik välja. Rahul ei ole ma aga sellega, et üritasin koera kogu aeg kontrollida ja jooksin end tunneli otstesse kinni.
Teine rajaga olen rohkem rahul, ehkki me saime diskvalli juba neljandas tunnelis, unustasin millisekundiks raja ja see maksis karmilt kätte, Mia lipsas valesse tunnelisse, peale katkestust raja lõpuosa läks hästi, saime kiire diskvalli, millest mitu aega olen unistanud :D
Arvestades esimest aprilli, et sellisel päeval vast kõike väga tõsiselt ei võeta, olin julgenud registreerida maksiklassi ka autsaider Spoti, loomulikult pole me veel valmis jooksma ka mitte tunneleid, tulemus vastas igati ootustele, esimesel rajal kahe tõrkega aeg kirja, teisel rajal diskvall. Aga siiski oli tore, et peale vussi läinud algust saime mõlemal rajal koostöö lõpuks käima.

Suurepärased pildid :-)

Nädalavahetus on kulgenud trenni tähe all, täna käisime tutvumas võõraste kontaktpindadega A-Koera hallis. Esimesel katsel võttis uus poom sammu aeglaseks, aga see asi paranes ruttu. Kontaktid õnnestusid isegi paremini kui meie oma hallis. Märtsis võtame poomi erilise tähelepanu alla.
Aga tänase postituse põhjuseks ei ole sugugi mitte trenn, vaid suurepärased pildid, mis Livia tegi trenniliste ühisjalutuskäigu ajal Paljassaarde. Päike meiega küll ei ühinenud, aga tulemus sellegipoolest super ning tänu Liviale on mul võimalik lendavat pürri ka laiemale avalikusele tutuvustada.

Mia ja Marta

Tihe võistluspäev

Täiendav puhkepäev kalendris tähendab koerteinimestele lisavõimalust ürituste korraldamiseks. Seega alustasime meie agilityvõistlusega, mille korraldas A-Koer. Esimene kord, kus sai katsetada kunstmuruga halli, mis ei ole meie igapäevane trennipaik, õnneks käitus Mia nagu vana kala. Rajad olid väga huvitavad, esimene pisut lihtsam, teine keerukam. Mia arendas igati kena kiirust, paraku aga keeras ta tunnelist välja tulles valele poole ja kaotas sellega kindlasti mitu sekundit. Muidu oli aga jooks igati hea, kiirus 4,4 m/s ja parim aeg, hull tuluke silmis, mida ma nii väga ootan, vilksas isegi paar korda :)

Teisel rajal paraku lõppes koerajuhil ajupotentsiaal. Esmalt jäin ma stardis mõtleme, mida arvab mu koer kohtunikust selja taga, koer ei oleks midagi arvanud, tema tahtis rajale saada, aga paraku näen ma ise maailma pürenee lambakoera silmade läbi. Seega lagunesin mina juba stardis koost, hetkeks kogusin end, aga kui Mia loodetud kokkusurutud hüppe asemel kaugele edasi lendas tagasikeeramise asemel, siis oli minul rada totaalselt meelest läinud, sellist musta auku ei mäeleta enam ammu. Kui juba A0 rajad meeles ei seisa, no comments! Aga Mia oli ülitubli, lendas vaatamata segadusesse sattunud koerajuhile. Videolt see olukord nii jube ei näegi välja, endal oli mul tunne, et seisin umbes minut keset platsi ja ootasin ilmutust kuhu poole liikuma hakata.

Järgmisena oli päevakavas mitteametlik SK võistlus, mille korraldas Tubli Tako hallis ja mille tulu läheb Eesti SK võistkonna osalemise toetamiseks SK MM-l. Juba seetõttu pidasin kindlasti plaani osaleda. Viimane trenn enne SK võistlust oli aga täielik katastroof, Mia oli üliagar nuuskima ja ei mäletanud sellist asja nagu liikumiselt lamama minek enam hoopiski, lisaks ennetas kõikvõimalikke käske. Peale agilityvõistlust mõtlesin, kas minna kohale või ei, lõpuks mõtlesin, et lähen, ega võistlus nagunii enam kehvemini ei saa minna kui treening. Aga eksisin, sai veel tükk maad hullemini minna. Trennis kamandab meid liikumisjuhina treener Anne, aga seekord oli platsil mehemürakas, Mia hakkas kohe kahtlustama, et sellist tüüpi oma seljataha küll ei saa lasta ja vastavalt sellele ka käitus. Isegi siis kui Marko tagasihoidlikult platsi servas seisis, oli tema olemasolu liig mis liig. Seega ei õnnestunud meil üksi võte, isegi need vähesed mitte, mis meil selged on. Seda, et liikumiselt lamamineku kiirkursus halli ukse taga püsivaid tulemusi ei anna, võis ju eeldada .) Mille eest meile umbes 50 punkti, ma küll aru ei saa. Markoga sõlmis Mia vaherahu, kui peale individuaalvõtteid toimus ligipääsetavuse kontroll. Nimelt ma avaldasi soovi tervitada lisaks kohtunikule ka liikumisjuhti ja minu palvele tuldi lahkelt vastu. Mia suureks üllatuseks selgus, et Marko on täiesti ohutu :)

Rajatreening 19.02

Seekordne rajatreening pakkus võimaluse hüpperajaks, korraldaja Sveta sõnul oli tegu Esa Muotka rajaga. Igati mõnus A1 rada, üsnagi lihtne, aga samas ei saanud ka väga lõdvaks lasta. Esimesel katsel oli Mia suhteliselt ettevaatlik, aega sel jooksul ei võetud, aga kindlasti oli see meie kõige aeglasem rada. Aga puhas jooks oli muidu. Enne teist starti möllasin Miaga ja kruttisin meeleolu üles. Sest oli abi ja tempo oli üsnagi kiire. Kuna kiirus tuli mulle üllatusena, siis sooritasin endalegi ootamatult ühe hilinenud eestlõikamise, mis küll siiski õnneks Miat oluliselt ei seganud.

Ka kolmas start oli igati hea, seekord said rajale palutud ka ``kollid``, ehkki Mia hoidis neil silma pea, ei seganud nende kohalolu siiski eriti. Eks muidugi noortest borderitest jäi Mia siiski 4-5 sekundiga maha, aga meie arengus on siiski edasiminek olnud. Ma ei jäta ikka jonni, kiirus, mida Mia on suuteline näitma, peab ühel päeval ka platsile jõudma.